Edgar Vääri lugu

Mees on sündinud 23. augustil 1929 Kuressaares. Vanemad pidasid talu, aga ema otsusel koliti Saaremaa pealinna.

Edgari koolitee algas Kuressaare algkoolis, mille 4. klassi tunnistuse sai ta nõukogude okupatsiooni ajal ja 6. klassi lõputunnistuse saksa okupatsiooni päevil. Edasi tuli Saaremaa Ühisgümnaasium. Sõda liikus aga omasoodu; sellest koolist Edgar lõputunnistust ei saanud: koolihoone läks sõjaväe haldusesse.

Kooliaastatel oli ta tegev noorkotkaste liikumises, alustas haukapojana Robert Kreemi alluvuses.

Noil päevil omandatud rahvuslik meelsus avaldus okupatsioonide ajal, Kuressaare poisid lõid oma vabadusvõitlejate grupi. Nende tegevus oli piisavalt ohtlik ja vahel noorusele omaselt uljaspäine: Edgar mäletab juhust, kus nad sõbra Ivar Ugiga loopisid kividega metsavahel ratsutanud relvastatud vene ohvitseri.

Viimane ehmus ja kadus hobust kannustades „võitlusväljalt“.

Saksa ajal tungisid poisid valvatud Kuressaare lossi ning tõid selle keldrist välja relvi ja laskemoona. Edgari „saagiks“ oli kang dünamiiti. Kuuldavasti võinuks lõhkeaine teatud ilmastikuoludes (nt väga madal temperatuur) iseeneslikult plahvatada. Edgar mässis paki villase soki sisse ja peitis Kuressaare maavalitsuse hoones suure saali põranda alla. See on talle hiljem muret teinud ning Eesti iseseisvuse taastumisel informeeris ta sellest linnavõime. Saaremaa ajalehe andmetel on pakki otsitud. Et peidupaika on aga vahepeal betoneeritud, pole otsimine tulemusi andnud. Arvatavasti on aeg oma töö teinud ja plahvatust pole mõtet karta. Keegi naljamees kinnitanud ikkagi, et tänane maavanem istub pommil.

Poiste enesealgatus viis sellenigi, et üks Edgari koolivendadest tungis katuse kaudu gestaapo kontorisse ja tõi sealt põuetäie dokumente. Nüüd oli kuri karjas – algasid läbiotsimised koolipoiste korterites. Õnn, et midagi ei leitud.

Ju polnud enam aegagi: Edgar mäletab kindralkomissar Lietzmanni visiiti Saaremaale, kus viimane rahvakoosolekul kinnitas: „Eestit maha ei jäeta!“ Kaks nädalat hiljem sakslasi enam Eestis polnud.

Edgari isa, Kuressaare tuletõrje pealik, oli tegev Omakaitses. Tuli hakata mõtlema kodumaalt lahkumisele. Ühes paadis olid nende perele – ema, isa, kaks poega ja tütar – kohad kinni pandud. Kui suur veoauto inimkoormaga Kihelkonda jõudis, rekvireerisid sakslased paadi. 3-4000 põgenikku toodi Kuressaarde ja paigutati laevale. Laeva vööris tekkis tulekahju, mida madrused kustutada püüdsid, ent suutsid tuld vaid tõkestada. Põlev laev läks merele, sattus vene lennuki vaatevälja – allavisatud torpeedost suudeti mööda manööverdada. Laeva õhutõrjekahurid alustasid marutuld, vibratsioon oli taluvuse viimsel piiril. Keegi soovitas: „Hoidke suu lahti, siis kõrva trumminahad ei purune“. Pilt oli naljakas: ammulisui inimesed taevasse vahtimas. Edgar ei suutnud naeru tagasi hoida.

Põgenikud jäid merehaigeks. Järgmisel hommikul oli Edgar esimene inimene, kes söögisaali ilmus.

Põlev laev jõudis Poolasse, põgenikud paigutati rongi ja algas teekond sõjatules Saksamaal.
Jälle rongisõidud, pikem peatus tuli Linzi põgenikelaagris, kus oli inimesi vähemalt 30-st rahvusest. Laager oli elamiskõlbmatu, siin käidi vaid söögiaegadel. Elati hotellis POST, kust just olla lahkunud „eestlaste president“ dr. H. Mäe.

Hotellis tutvuti soomlannast medõega, saksa mundris muidugi. Ühel õhtul hoiatanud õde: „Teid viiakse Mauthauseni laagrisse“. Keegi ei osanud karta: laagreid oli juba nähtud, koonduslaagritest polnud midagi kuuldud. Kohapeal selgus midagi õudset: laagrivärava lähedasse hoonesse paigutatud põgenikud nägid õhtul sissemarssivat triibulistes rüüdes, tihti paljajalgset (oli talv 1944-45), inimmassi, üürgamas saksa marsilaule. Selgus, vangid tulid töölt, lennukitehasest.

Tuli SS ohvitser venelannast „tõlgiga“. Edgaril oli suus okupatsiooniaastal õpitud vene keel, isagi mäletas midagi tsaariajal õpitust.

Ohvitser tegi kokkuvõtte: „Oleme otsustanud, et te pole vangid, olete põgenikud. Paigutame teid saksa majandusse ja anname toidukaardid.“

Väärid anti ühe austerlasest taluniku hoolde, hoone asus otse Doonau kaldal, elamiseks antud kahe toa aknad olid klaasideta.

Ema esimene poeskäik lõppes üllatusega: tema ja poemüüja – omamoodi umbkeelsed mõlemad – vahel tekkis silmside, kontakt. Emale anti liha ja lisaks konte täpselt üheks lõunaks, nähtavasti enam kui kaardid lubasid. Leiba anti päts nädalas 5 inimese peale. Pere päästis see, et talud kasvatasid porgandeid. Isal oli raha, ehkki idamarkades, aga 100 marga ulatuses vahetati seda riigimarkade vastu, tuli lihtsalt ühest pangast teise jalutada.

Raha oli isale andnud keegi mees Kuressaares, kes ütles, et on minemas Rootsi, kus tal on piisavalt kapitali. Hiljem oli kuulda, et see mees käis veel vene okupatsiooni ajal Saaremaal ning suutis sealt inimesi Rootsi viia.

Selle aasta jõuludest on Edgaril üks mälestus: tulevad isaga porgandiostult ja ennäe – kraavis on terve päts leiba!

Järgmisel päeval juhtus nii, et veidi enne leiukohta tuli neile vastu vangide salk, kust astus välja üks mees ning tuli käsi laiutades rivvi tagasi. Lähedal oli pagaritööstus ning ilmselt tõi keegi sealt alati vangidele leiba. Pere oli siis ära söönud vangide leiva.

Venelased olid juba otsaga Viinis, peatuskoht polnud enam julge. Saadi kuulda, et Feldkirchi linnast, mis asub üsna Shveitsi piiril, on võimalik pääseda neutraliteedimaale. Kolm eesti peret suutsid kohalikke võime veenda, et neil on seal sugulasi, kes tööd ja peavarju suudavad anda. Uskumatu, aga luba anti.

Linzi poole hakati astuma ajal, mil linn maatasa pommitati. Eestlaste seltskond oli ainus, kes linna poole liikus, tee oli täis vastassuunas lahkuvaid põgenikke. Ühe ehituse juurest leidsid Väärid käru, kohvrid pandi sellele, väikevend Rein nende otsa. Linz oli maatasa pommitatud, kuid raudteejaam – pommitajate sihtmärk – puutumata. Jaamahoones tegutsesid abistamisorganisatsiooni NSV daamid, kes põgenikele kohvi pakkusid ja peavarju juhatasid. Lubati, et järgmisel hommikul viivad veoautod reisijad raudteejaama, kust on võimalik edasi sõita.

Läbi pommitamiste ja seikluste jõuti Feldkirchi, kuid selgus, et edasipääsu pole, vabadusse viiv raudteeharu oli rohtu kasvanud. Juhuslikult kohatud eestlased ütlesid, et Wangeni linn on väljaspool piiritsooni ja läbi uute seikluste sinna jõutigi.

Jälle talutöö, pere jaotati laiali kolme majapidamise vahel. Uued üllatused: süüakse 5 korda päevas, peredes nagu ei teatakski midagi maailmast ja seal toimuvast. Ja abivalmiski oldi: kui taibati lahkuma hakata Prantsusmaa tsoonist, siis andis peremees Edgarile kolme kuu palgaks 14 marka.

Ameerika tsooni tuldi salaja. Mitme vahepeatuse järel jõuti Geislingeni, kus Edgar jätkas õpinguid gümnaasiumis ja oli tegev skautluses.

Isa sai lepingu Kanadasse, pere saabus 6 kuud hiljem.

Edgar alustas üsna madalalt – kraavikaevajana, hiljem „ülendas“ end maalriks ja hakkas välja andma (vast Kanada esimest!) eestikeelset ajalehte NÄDALALEHT, millel oli kaastöölisi kogu maalt.

Mingi intriigi tõttu lasti ta aga maalriametist lahti. Ta tuli Torontosse, kus leidis korteri $5.- eest kuus ja töökoha kindlustusseltside ühingu IBM (jah! arvutid olid juba olemas) juures. Kui hakati välja andma ajalehte MEIE ELU, siis kutsuti ta sinna kaastööliseks. Ja edasi arvati aktiivne noorhärra ühe paadipõgenike teemalise seisklusfilmi tehniliseks nõuandjaks. Teda hakkas huvitama fotograafia; tutvus ja sõprus filmioperaator Samuel Jackson Morris’iga tekitas huvi kaameramehe ameti vastu.

Juhtus nii, et Edgari tulevase kaasa hambaarstist võõrasisa oli omamoodi fanaatik kaamerate alal. Temalt ostis Edgar oma esimese kaamera, küll 16 mm, aga asja ajas ära. Alustas aastal 1958 ja 1959 sai esimese honorari ($ 35.-) CBC-lt. Otsus langes: hakkan kaamerameheks. Oli küllalt skeptikuid, kes teda rumalaks ja vabatahtlikuks näljasurma ronijaks nimetasid, aga tänaseks on pea 50 aastat vabakutselise kaameramehe leiba söödud. Ja tulemuslikult.

Edgar on filminud omaaegseid ja kaasaegseid maailmapoliitika suurusi, kroonitud päid ja kultuurielu tähti. Tänu CBC-le on tema tööd jõudnud kogu maailma avalikkuse ette. Ta on filminud Kanadas, USA-s, pea igas Euroopa riigis ning Türgis ja Põhja-Aafrikas. Reisidel on teda saatnud abikaasa, maailmakuulus fotograaf (üle 100 näituse) Yvonne Väär. Nende koostöö on olnud viljakas. EXPO 67 päevil oli Väär CBC esindaja Montrealis. Sealt õnnestus ekraanile tuua (ametlikult keelatud) Eesti rahvuslipp.

Tema kaamera on jäädvustanud kahe ESTO (72 ja 76) materjalid.

Pressikaarti mitteomava vabakutselise töö algus oli keerukas. ÜRO juures nõukogude liidrit filminud kaameramees sattus FBI „küüsi“: „Kuidas te siia pääsesite?” – „Jalutasin.“ – „Saage aru, meil tuleb siin oma tööd teha.“

Muigamisi tuletab ta meelde, kuidas kord kandis tema aparatuuri „keelatud“ paika Toronto politseiülema asetäitja.

Kord elus tehtav võte õnnestus teha 1966. aastal. CNE Angels Navy Aerobatic demonstratsioonide eel märkas Väär, et USA lendurid sooritavad juba liiga peadpööritavaid trikke. Esinemispäeval seadis ta oma kaamera aegvõttele ning paigutas kohta, kust oli nähtav kõige ohtlikum piirkond. Just seal – Toronto saare lähistel – kukkuski alla USA lennuk, plahvatas ja tükid lendasid saarele kogunenud pealtvaatajate sekka. Seda filmi nägi kogu maailm.

Saarelt on teinegi mälestus: seal elanud eestlane ehitas allveelaeva, mille katsetamist sai Edgar filmida. Jälle maailmasündmus, koopia sellest jõudis ka NSVL ekraanidele. Kommunistid protesteerisid: Kanada abistab eestlasi allveelaevastiku taastamisel.

Siitpeale oli Edgar Väär FAST EDDY, kes jõuab kõikjale.

Ta arutleb:

• Sul peab olema pealehakkamist, oskust hankida informatsiooni. Tuleb olla igal pool kohal.
• Sinu tööriistad peavad olema äärmiselt töökindlad ning alati korras, tehnilisi „apse“ lubada ei saa. Aparatuur olgu võimalikult maailma tipptasemel.
• Ole alati parim ja samas pea piiri – ära trügi peale.

Nii saab sinust professionaal. Mul on haridust gümnaasiumi 4 klassi jagu, aga filmialast kirjandust tunnen vast mõnestki filmiprofessorist enam.

Alustasin Kanadas „kraavihallina“ ja ometi tõusin maailmas arvestatavaks kaamerameheks.
Mõneti üllatas kutse estdocs 08 zhüriisse.

Kuidas hakkan filme hindama? Ikka nii, nagu elu on õpetanud: filmidelt nõuan tipptasemel tehnilist lahendust. Peamine on aga filmide sisukus ja probleemide aus avamine.

Edgar Väär, Kanada eestlaste Teenetemärgi kavaler, on kindlasti vägagi arvestatav mees selles zhüriis.

Märkmed: