Nädala portree: Peeter Põldre
Arvamus 16 Jun 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Meditsiiniprofessor Peeter Põldre kõneleb rõõmust ja rahulolust seoses arstitööga ning oma elukäigust
* Terve Põldre pere Kanadas. Vas.: Jane, Anton, Karl, vend Toomas, Peetri tütred Kristina ja Anneliis, ema Herta, Peeter ja abikaasa Kathy.
  - pics/2006/13559_1.jpg
* Terve Põldre pere Kanadas. Vas.: Jane, Anton, Karl, vend Toomas, Peetri tütred Kristina ja Anneliis, ema Herta, Peeter ja abikaasa Kathy.


Teie töökäik ja resümee on austusväärne, olete jõudnud positsiooni ja seisuseni, kuhu jõudmiseks on kulunud palju aastaid, tööd ja vaeva. Palun rääkige, kas olete alati soovinud arstiks saada ja mis on teid selles kõige rohkem mõjutanud?

Ema on minule ütlenud, et rääkisin arstiteadusest juba 10-aastaselt.

Arvatavasti mõjutasid visiidid perekonnaarsti juurde, sest alati arvasin, et see oleks huvitav ala. Minu ristiema oli sõja ajal Eestis mõne semestri Tartu Ülikoolis arstiteadust õppinud. Ta rääkis sellest tihti. Teisi sugulasi ega perekonnasõpru ei olnud, kes oleks arstiteaduse alal tegutsenud.

Kui palju aastaid võtab Kanadas aega arstiks saamine? Kui kaua konkreetselt teie olete elus õppimisele pühendanud, saavutades kõik oma
kraadid?


Kui astusin Toronto Ülikooli 1972.a., oli võimalus arstikooli saada peale kahte aastat. Õnnelikult sain tol ajal sisse. Tänapäeval nõuavad arstikoolid eelnevalt vähemalt nelja ülikooliaastat, bakalaureuse tasemega, ja umbes 30% õpilasi on saavutanud magistrikraadi enne arstikooli astumist. Arstikool ise kestab Torontos neli aastat. Sellele järgneb residendiaeg. Perekonnaarstile on see aeg minimaalselt kaks aastat. Spetsialistide jaoks kestab residendiaeg vähemalt neli ja võibolla kuni kaheksa aastat. Peale seda on veel võimalus edasi õppida fellow tasemel üks või kaks aastat. Isiklikult olin Toronto Ülikoolis kokku 10 aastat ja siis veel Bostonis, Tufts Ülikoolis kaks aastat, enne kui avasin oma kontori Torontos.

Alates 1988.a. kuni 1998.a. saavutasin Toronto Ülikooli Ontario Institute for Studies in Education osakonnas magistrikraadi ja doktorikraadi hariduse alal. Neid õpinguid tegin õhtuti ja nädalavahetustel.
* Õp. Andres Taul, Kathy Põldre, Peeter Põldre. - pics/2006/13559_2.jpg
* Õp. Andres Taul, Kathy Põldre, Peeter Põldre.

Mis on olnud suurim rõõm ja rahulolu teie töös?

Suurim rahulolu tekib tutvumisel patsientidega. Eriti tähtsad on mulle olnud need haiged, kelle elupäevad on piiratud. Huvitav on märkida, et mu isa arvas, et minust oleks võinud saada ka kirikuõpetaja. Võibolla on see side isa soovi ja minu elukutse vahel, et raskelt haigeid rahustada ja aidata.

Aastate jooksul on palju rõõmu toonud ka sõprus kolleegidega. Ülikoolis on vajalik palju koostööd teha ja see on rikastanud minu elukutset. Eriti põnev oli see koostöö 1991. ja 1992.a., kui Toronto Ülikool pakkus abi Tartu Ülikoolile arstiteaduses. Mul oli suur au Toronto meeskonnaga reisida Eestisse, koos dr. Ülo Ambusega.


Olete spetsialiseerunud sisehaigustele ja hematoloogiale, ning teinud oma teaduskraadid meditsiinialase hariduse vallas. Miks on teile pakkunud huvi just tervisetöötajate kompetentsuse ja hariduse alased küsimused?

Minu erihuvi sellel teemal algas 1986.a., kui Ontario valitsus pakkus Toronto Ülikoolile projekti, et leiutada meetodit, kuidas otsustada kompetentsust nendel arstidel, kes olid õppinud väljaspool Põhja-Ameerikat. Sel ajal olid poola ja hiina arstid poliitiliselt eriti aktiivsed. Kujundasime selle jaoks eksamiprotsessi, mis töötas hästi ja mida on sellest ajast kopeeritud üle maailma. Minu kaastöölised soovitasid mul siis hariduse alal edasi õppida, et rohkem selle protsessi teooriast aru saada.

Olete lähedalt seotud tööga vähihaiguse alal. Vähihaigust esineb teatavasti väga palju. Kas leiate, et inimeste teadlikkuse tõstmine aitab seda haigust tulevikus rohkem vältida?

Kindlasti. Suitsetamisest tekivad mitmed vähiliigid, eriti kopsu-, suu- ja maovähk. Ekraniseerimine või vähi-seire rinna-, eesnäärme- ja käärsoole vähi suhtes on tänapäevased võimalused neid varakult avastada.

Oma huvialadena olete nimetanud golfi, fotograafiat ja ajalugu. Kas need aitavad pingelisest igapäevatööst hinge tõmmata ning oma mõtteid tasakaalustada?

Golfimäng toob mitmete jaoks pingesolekut, aga mind ta rahustab. Eesti vanasõna ütleb, et iga mees on oma õnne sepp! Golfipalli lööb ainult üks isik, kes peab selle eest vastutama. Suurim võistlus on iseendaga ja mõnikord ka lootusega.

Minu esimesed fotod said võetud isa Rootsist toodud aparaadiga, kui olin 8-aastane. Mind huvitavad põnevad vaatenurgad ja omapärane valgustus, eriti hämarik.

Ajalugu on mulle alati huvi pakkunud. Vanemad ja sugulased rääkisid alati Eesti ajaloost ja eriti meie tegevusest Euroopaga üle aastasadade. Koolis andis see mulle julgustust sellest rääkida, nagu oleksin olnud ekspert. Siis oli eriti tähtis sellest lugeda!

Olete väga aktiivne ka Toronto eesti ühiskonnas. Palun rääkige natuke oma tagapõhjast ja eestlusest, mida see on teie jaoks tähendanud?

Minu vanemad, Herta ja August, abiellusid Rootsis ja läksid sealt 1948.a. Argentiinasse, kus mina sündisin. Nelja-aastaselt tulin Torontosse. Olin õnnelik, et koolis lasteaiaõpetaja isiklikult õpetas mulle inglise keelt sel ajal, kui teistel lastel oli puhketund. Lõpetasin ka eesti täienduskooli ja keskkooli. Mitmed mõnusad suved olin koos vend Toomasega Jõekäärul. Seal olin ka kaks aastat kasvataja, enne ülikooli minekut.

Aastal 1977 astusin Korp! Vironiasse, kus olen pidevalt aktiivne olnud. Olen 1998. aastast saadik olnud Peetri kiriku nõukogus ja mitmed nendest aastatest ka juhatuses. Viimaste aastate jooksul olen tegutsenud ka Eesti Sihtkapital Kanadas direktorina.

Minu abikaasa Kathy ja tütred Kristina ja Anneliis ei valda eesti keelt, aga nad on samuti tegutsenud eestluses, eriti Jõekäärul ja ka kiriku kaudu. Olime perega 2004.a. Eestis, mil abikaasa ja lapsed tutvusid esmakordselt meie suguvõsaga ja hakkasid aru saama, kui omapärane on Eesti hing.

Kuidas te seda kõike jõuate: olla aktiivne ja tunnustatud oma erialal ja veel ühiskondlikult?


Olen õnnelik, et tööl on mul alati olnud haruldased abilised, eriti sekretärid. Proovin ette valmistada nii palju kui võimalik igapäevases elus ja ette kujutada, kus oleks minut või paar vaba aega lugemiseks, sest siis on tarvis, et raamat on ka kaasas.

*******

Peeter A. Põldre, MD, EdD, FRCPC

• Graduate of the University of Toronto Medical School, 1978
• Royal College of Physicians and Surgeons Fellowships in Internal Medicine (1982) and Hematology (1983)
• Clinical Fellowship in Hematology at Tufts-New England Medical Centre, Boston, Massachusetts, 1982-1984
• Masters degree in Education (M.Ed.), Ontario Institute for Studies in Education/University of Toronto, 1988
• Doctorate in Education (Ed.D.), Ontario Institute for Studies in Education/University of Toronto, 1998
• Professor, Faculty of Medicine, University of Toronto, 2005-
• Adjunct Professor, Faculty of Education/Ontario Institute for Studies in Education, 1999-2004
• Clinical Staff, Hematology, Sunnybrook Health Science Centre, 1989-
• Vice President, Education at Sunnybrook & Women's College Health Sciences Centre, 1993-2004
• Vice President, Education & Medical Affairs, Sunnybrook Health Sciences Centre, 2004 -
• Director, The Peters-Boyd Academy, University of Toronto, 1994-2004
• Director of Education, Cancer Care Ontario, 2000-2005
• Senior Consultant, Education, Cancer Care Ontario, 2005-6
• Chair, Communication Skills Task Force, Cancer Care Ontario, 2000-6
• Faculty member, Bayer Institute for Health Care Communications, 1996 -
• Director, Clinician-Educator Training Program, University of Toronto Department of Medicine, 2003-
• Member, Board of Directors, Canadian Residency Match Service (CaRMS) 2001-
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus