Eesti Elu
Nädala portree. Norman Reintamm. Ühe eesti muusiku arengutee
Inimesed 04 Mar 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Meest, kellest täna juttu, olen juba pikemat aega silmanurgast jälginud. Silma hakkas ta mulle umbes 12aastase poisikesena, kui tuli sopranit laulma Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoori, mida minul oli au tollal juhatada. Poisikesega läks aga nii nagu kõigi väikeste poistega: temast sai suur poiss, siis noor mees, siis täismees ja... Kui kuulsin, et Ontario provintsivalitsus kavatseb teda muusikuna esile tõsta kui prominentset torontolast, siis leidsin, et teda tuleks küsitleda enne, kui täismehest saab vanamees, kes enam kellelegi huvi ei paku.

Millal ja kuidas su muusikuks hakkamine toimus?

Hakkasin pihta nelja-aastaselt. Õppisin klaverit ja orelit, laulsin kirikukooris. Kõrgema hariduse omandasin Toronto Ülikoolis ja McMaster Ülikoolis Hamiltonis. Hiljem täiendasin end Londonis, Inglismaal. Õppeasutuseks oli Royal College of Music.

Oma varasemas intervjuus, mille andsid Härnald Toomsalule, kirjeldasid oma tegevust Kanadas enne Eestisse siirdumist. Tahaks nüüd veidi pikemalt kuulda just sellest perioodist sinu elus.

Oo, see oli huvitav periood. Olin vist 26-27aastane, young adult, kui end kohalikus keeles väljendada. Ihaldasin kogemusi ooperi ja balleti alal, mida Kanadas omandada on raske. Selleks tuleb siirduda Euroopasse. Eestis oli laulev revolutsioon juba käimas, vanemate sünnimaa ahvatles. Isa nõustus mu minekuga, kuigi pisut vastumeelselt. Kirjutasin ooperisse ja sain vastuseks, et olen teretulnud Georg Otsa muusikapäevadele. Läksin, tegin kontserdi Estonia solistidega, dirigeerisin ka midagi. Siis pakuti tööd. Minu jaoks õige lahendus õigel ajal. Usun kõrgemat võimu, mis meid juhib, nimetatagu seda Jumalaks või millekski muuks. Kui sulle saadetakse sõnum, siis pead tahtma seda kuulda. Mina tahtsin.

Mida Eestis tegutsemine sulle pakkus?

Just seda, mida vajasin. Teha koostööd selliste suurustega nagu Eri Klas, Neeme Järvi ja paljud teised – see on juba midagi. Tööta, poiss, uju või upu! Estonia andis mulle midagi, mida ükski teaduslik kraad ei anna. Päevast päeva aina klaver, saatmine, dirigeerimine, eesti keel – nii areneb muusik. Töötad ja õpid oma vigadest. Oled õpetaja ning samaaegselt õpilane. Dirigent peab olema muusik. Klaverimängu oskus on vajalik. Võid ju endale kontsertmeistri appi võtta, kuid parem on ikka ise selle kohustusi täita.

Töötasin muusikaakadeemias ja ooperiosakonna juhatajana. Poolteist aastat olin ka Soomes Sibeliuse Akadeemia kontsertmeister ja dirigent. Esimesed viis aastat olin samaaegselt peadirigent Kanadas, siis loobusin sellest.

Kuidas elasid üle poliitiliselt ärevad ajad Eestis?

Oli päris põnev. Läksin sinna enne augustiputši. Kui Riias toimus veresaun, dirigeerisin ooperit ja mõtlesin: Eesti Vabariigile! Jeltsin tuli ja asi muutus. Ühel päeval märkasin, et endise kompartei maja ees võeti Lenini kuju maha. Vene soomusmasinad olid kohal, kuid ei sekkunud. Jooksin ooperisse ja palusin luba isale helistada. Isa ei uskunud algul, arvas, et teen nalja. Siis sigis vaikus ja ma kuulsin, et isa nuttis. Ta ise ei soovinud Eestit külastada, ei tahtnud mälestusi rikkuda.

Mainisid eesti keelt. Mäletan, et sa lapsena eesti täienduskoolis ei osalenud.

Ei, olin küll eesti hundu ja skaut, kuid keele õppimise eesmärgil panid vanemad mu hoopis saksa täienduskooli. Arvasid, et eesti keele saan niigi kätte. 11 aastat Eestis andsid sellele kõva lihvi. Kuid kõigi keelte oskusest on muusikul abi, väikerahva liikmel on see hädavajalik. Euroopas õppisin saksa keelt edasi, lõpetasin magistrikraadiga võrduva kursuse. Itaalia keele alal jäi bakalaureusekursus pooleli. Eestis töötasin koos leedulasest kolleegiga, kes ei osanud saksa ega inglise keelt, mina jälle ei saanud vene keelega hakkama. Suhtlesime itaalia keeles.

Oled pianist, organist ja dirigent. Kellena tunned end kõige kindlamalt?

Kuidas kunagi. See muutub päevade kaupa sõltuvalt sellest, mida parajasti teen. Ei, ma ei ole pianist ega organist, ka mitte dirigent. Olen muusik nagu juba eelpool ütlesin. Näen ennast just sellisena.

Kas dirigendina töötad meelsamini koori või orkestriga?

Meeldivus on 50/50. Mind paelub koori helivärv. Inimhääl on ju väljendusrikkaim instrument. Sümfooniaorkester esitab teistsugused väljakutsed. Huvitavaim on mõlemad muusikalises suurvormis ühendada. Eesti koorimuusika ja koorilaulutraditsiooni vastu on mul sügav aukartus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus