Nädala portree: Looming nagu sipelga elu
Eestlased Kanadas 19 May 2006 Andres RaudseppEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eestis ja mujal Euroopas hinnatud helilooja Helena Tulve oli New Music Concerts külaline Torontos aprilli lõpul/mai algul, mil esitati tema heliloomingut kontserdil „Baltic Currents”. Intervjuu toimus lennujaamas.

Küsitles Andres Raudsepp.


Kust peale hakata? Miks mitte balti heliloojate kontserdist!? Pärast Sinu heliloomingu esitust olid ovatsioonid lausa plahvatuslikud. Kuidas Sa ise reageerisid sellisele vastukajale?

Igasugune vastukaja on alati teretulnud. Isegi negatiivne vastukaja on parem kui mitte midagi. Kui inimesed jäävad ükskõikseks, on see kõige hullem. Loomulikult, positiivne vastukaja teeb rõõmu.

Millised olid Su tõelised tunded just sel momendil?

Olin õnnelik, et ettekanne õnnestus minu jaoks ja et varem tehtud töö, kui seda kirjutasin, ja kohapealne põhjalik tegevus muusikutega kuhugi välja jõudis. See on ikkagi haruldane hetk, kui muusika tegelikult kõlab. Kogu see töö käib selles suunas, et looming kõlaks. Asja ilmsiks saamine on alati erutav. Siin on pinget ja elevust. Kui vastuvõtt on positiivne, tean, et inimesed saavad aru keelest, mida kõnelen ja oluline hetk ongi selle kommunikatsiooni õnnestumine.

Peale selle pinge, millised olid veel Su tunded?

Pärast on raske sõnades väljendada, mida sa tunned, kui sa kuulad. Eks omajagu on mul sellega väikest norimist. Kui ma olin päris oma heliloojatee alguses, olin vahel nii ärevuses, et ma ei kuulnudki midagi.

See oli niisugune tõehetk. Kas see kõlab nii, nagu ma ette kujutasin, kas see vorm hakkab kujunema, kuidas inimesed reageerivad? Põhiliselt esimestel aegadel ma tundsin muret muusika enda pärast. Kas ma olin suutnud realiseerida ennast sellisel moel, et ma võisin sellele alla kirjutada? Samas tunnen ma suurt naudingut, kui jälgin, kuidas muusikud seda mängivad. Kuidas nad suudavad hetkel saavutada seda, mida ma olen ette kujutanud. Nemad realiseerivad selle hetke tegelikult.

Tundeid on väga erinevaid. Ratsionaalne analüüsivõime ei suuda neid sõnadesse panna.

Kas Sa ise tunnetad oma heliloomingus mingit pulssi või pealööki, mida mina uues muusikas ei oska veel leida?

Loomulikult ma tunnetan; pulss peab alati olema. Muusika, nagu iga teine eluilming, on rütmiline. Sõltub sellest, milline on skaala meie enda tunnetuse suhtes. Meie tunnetame kõige paremini neid rütme, mida oleme kuulnud alates kõige esimestest hetkedest — ema südamelöökidest, oma südamelöökidest, hingamise rütmi tempost. Mina püüan vaadata lähemalt või aeglustada seda pulssi, mida me oleme harjunud tajuma. Meie elutempo sunnib meie samme kiirendama. Impulsse tuleb inimestele ümberringi. Mina tahaksin oma muusikaga minna vastassuunas. Pigem otsida iseendast ja maailmast selliseid liikumisi, mis on globaalsemad teisel skaalal. Ma ise tahaksin vaadata asju lähemalt, nagu mikroskoobi all, mis muudab väikese asja suureks. See tähendab, et üks väike rütmiline, muusikaline või energeetiline sündmus – ma asetan selle suuremale skaalale. See on nagu sipelga elu.

Saan aru, et Sa sama või korduvat rütmi või lööki eriti ei eelista.

Ma ei kasuta mehhaanilist kordust. Masinaid on meie ümber niigi palju. Ma püüan alati leida väikese erinevuse. Püüan seda muusikasse sisse kirjutada, et kõik on kogu aeg lakkamatus muutumises ja kaks korda sama sammu ei saa astuda. Pööran sellele tähelepanu teadlikult. Arvan, et eesti muusikas on palju tegeldud shamanistliku rütmi energia kasutamisega. See on kellegi teise nägu ja kellegi teise tunnetus. Mulle meeldivad pehmemad ja võib-olla raskemalt tajutatavad impulsid ja muutumine.

Minu 15-aastane poeg Lauri oli ka balti uue muusika kontserdil ja leidis, et see ei olnud entertainment – meelelahutus. Noh, mis see siis oli? Ta vastas et see oli huvitav ja professionaalne. Mida Sa leiad sellises noore inimese arvamuses?

Ma arvan, et tal on õigus. Kontsert ei olnud entertainment või meelelahutus. Niisugune kontsert pigemini keskendab meelt. Vastupidi sellele, et meie meelt laiali pilduda, seda kuidagi õhutada ja kõike natukene hõrendada, minu tegevuse eesmärk on püüda meelt koondada. Arvan ka, et kontsert oli professionaalne ja kui see oli talle kuidagi huvitav, rohkem ei oskagi tahta selles kontekstis, milles noormees elab. Kui ta selliselt mõtleb ja tundis, siis arvan, et temast tuleb meile ka publikut tulevikus.

Kas iseloomustaksid kolme sõnaga uut muusikat?

Üleüldiselt on see võimatu. (Naerab.) Ma ei oska midagi öelda uue muusika kohta. Uus muusika tervikuna ei ole minu jaoks hõlmatav. Uus muusika on ka see, mis meie ümber kõlab. Kui me kõnnime tänaval ja jääme viieks minutiks seisma ja hetkeks sulgeme silmad, loome siis ise endale uue muusikateose kuulamise protsessi kaudu.

Millist uut muusikat kogesid Sina kõndides Toronto linna tänavail?

Leian, et Torontos on palju kontraste, pingelisi rütme, hetkelisi, pehmeid oaase, siirust, mõnusat olemist ja sõbralikkust. Muusika, mis võiks Torontot iseloomustada oleks sõbralik muusika. Muidugi on seal ka omad pinged.

Oled eesti helilooja, euroopa helilooja – ka maailma helilooja. Kuidas on selle väikese Prantsusmaaga, kus õppisid viis-kuus aastat? Oled Sa ka pisut prantsuse helilooja? Sinu teosed kannavad aeg-ajalt prantsuskeelseid nimetusi.

Arvan, et prantslased mind küll prantsuse heliloojaks ei pea. Ise tunnetan, et olen põhjamaa helilooja. Eesti on minu jaoks põhjamaa, oma geograafiliselt asupaigalt ja sellelt, milline on seal valgus, ajatunnetus ja rütmitunnetus läbi aastaaegade vaheldumise; külma ja sooja; vihma ja päikese ning valguse ja pimeduse. Aga samas kuskil kõrval lakkamatult vilgub tegelikult see prantsuse tuli ka. See on mind küllalt mõjutanud. Ja Eestis mind peetakse vist suhteliselt prantsusepäraseks. Vähemalt aeg-ajalt ma kuulen selliseid väiteid.

Eestis tituleeriti Sind hiljuti aasta muusikuks. Muusika Päevadel märtsi lõpul olid festivali heliloojaks, kusjuures möödunud aastal oli selleks Arvo Pärt. Sul on kõrgel tasemel auhinnatud positsioon. Mis sellega kaasneb?

Ma ei võta seda positsiooni asja väga tõsiselt – üleüldiselt. Sellega kaasneb siiski see, et ma pean väga vastutama selle eest, mida ma teen. Nüüd on mul kõrgemad nõudmised. Pean hoolikalt mõtlema, mida ma ütlen. Aga see on nagu igal inimesel. Et võiks kontakti saada sellega, mida ütleme.

Tagasi Torontosse, kus tegelikult veel viibime. Kuidas reageerisid, kui kohtusid kaaseestlastega Torontos?

See ei olnud mulle üllatus. Toronto on tuntud kui eestlaste keskus. On siiski hämmastav, et siin on väike eesti võrgustik üle Toronto tõmmatud.

Oli Sul ka pikemaid jutuajamisi mõne kanada-eesti heliloojaga?

Jah. Mul oli väga meeldiv kohtumine Kristi Allikuga. Mulle tundus, et saime hea kontakti. Mul oli väga huvitav temaga rääkida. Loodan, et me kohtume veel ja et see ei piirdu sellise vestlusega ja et meil õnnestub midagi koos teha ja jagada. Eesti oleks väga huvitatud tema kogemustest.

Kõneldes jagamisest, mida on Su vanemad Sinuga jaganud?

Minu vanemad olid sellised parimad vanemad. Nad andsid mulle piisavalt vabadust ja vastutust ise valida. Nad on alati toetanud mind. Vanemad – see on nagu või, et kõik nagu libiseb ja maitse on hea.

Mida Sa jagad oma kolme lapsega?

Eks ma püüan ka selle poole. Ikka seda, et nendest kasvaksid ausad, tähelepanelikud ja kaastundlikud inimesed. See on kõige tähtsam.

Su abikaasa, kes on ka muusik, tegeleb peamiselt vana muusika või gregooriuse lauluga. Kuidas te kahekesi seote oma tegevust?

Vana gregooriuse laul ja uus muusika ei ole teineteisest üldsegi väga kaugel. Teatud väljenduse vabadus on mõlemal väga oluline. Olen ise õppinud gregooriuse laulu. Minu jaoks on gregooriuse laul minu muusikaline emakeel. Olulised asjad olen õppinud gregooriuse laulust. See on ka euroopa muusikaline algkeel kunstmuusika mõttes. Loomulikult, igal rahval on olnud oma rahvamuusika, aga gregooriuse laul on selline vana asi, mis on meieni jõudnud, mis on ka muutunud, aga millel on olemas kõige esimesed käsikirjad 10. sajandist. Neile pole igal pool midagi vastu panna. Sellega tegelemine on väga õpetlik ja põnev.

Ütleksin ka, et mu abikaasa ei tegele ainult vana muusikaga, vaid on oma ansambliga teistelt heliloojatelt tellinud uusi teoseid. Tema huvi huvi on toimida nii, et gregooriuse laul ei oleks üks muuseumi eksponaat, vaid et ta astuks suhtesse tänapäeva muusikaga.

Kontserdil, mis oli meie alguse peateema, kohtusin sõbraga, kes tuli Sind vaimustatult õnnitlema. Hiljem ta mainis, et uus muusika on talle värskendav. On nagu kergem pärast sellele keskendumist minna tagasi igapäevaste rütmide juurde. Kas kommenteeriksid?

See läheb kokku sellega, mis on minu lootus. Et inimestel, kellel on nii palju meelelahutust; kellele infot — visuaalset ja auditiivset — tuleb igast suunast, oleks võimalus keskenduda ühele asjale, kas või ühele helile, mis aitaks nende meeli koondada ja et nad tunneksid ennast paremini.

Sa veetsid oma 34. sünnipäeva Kanadas. Kuidas Sa seda tähistasid?

Oli selline vahva päev – ilm oli ilus. Tore oli linna peal jalutada. Pärast proovi tekkis ootamatult üllatuslik väike pidu New Music Concerts inimestega. Lootsin pidada vaikset sünnipäeva, aga see ei läinud läbi.

Kas Toronto külaskäigust võiks ka tekkida mingisugune inspireeritud helilooming?

Noh, midagi ikka. Aga see on saladus.

Tagantjärele — õnnitlusi Eesti Elu ja minu poolt. Palju tänu intervjuu eest.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus