Pealkirjas võib leiduda omajagu retoorikat, kuid piinlikkust ma selle pärast ei tunne. Mõnikord on vaja kedagi, kes meid ja meie rahvuskultuurilist tegevust kõrvalt näeb ning paneb paika väärtused, mille olulisuses me ise ehk vahel kahtlema kipume.
Üks selliseid kõrvaltvaatajaid, kes tegelikult vaatamisega ei lepi, vaid oma akadeemilise ettevalmistuse toel kohe tarmukalt tegevusse sukeldub, on Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia juhataja Triinu Ojamaa. Juba teistkordselt Torontos, uurib ta siinse eesti koorilaulukultuuri tausta ning kavatseb oma uurimused kaante vahele panna. Kuna siinkirjutaja on mitme kohaliku tegutseva, tegutsenud ja isegi ammuunustatud laulukoori juures mitmesuguseid funktsioone täitnud, satub ta uurija pihtide vahele. Kapituleerun, kuid mitte tingimusteta. Teen otsemaid vastuettepaneku: niipea kui mind on tühjaks pigistatud, vahetame rollid. Tunnen, et tema tänane aktiivne tegevus tohiks lugejale suuremat huvi pakkuda kui minu ajatolmus tuhmunud mälestused. Mu tingimused võetakse vastu.
Triinu Ojamaa on lõpetanud Tallinnas G. Otsa nimelise Muusikakooli ja Tartu Ülikooli soome-ugri keelte alal. Magistritöö tegi eesti ja võrdleva rahvaluule ning doktoritöö uurali keelte alal. Vastavad uurimistööd viisid ta perifeeriasse – tutvuma nganassaani linnu- ja loomahäältega ning analüüsima glissandot nganassaani muusikas. Tema teaduslike uurimuste rohkus ja mitmekülgsus võtab silma kirjuks ning minus süveneb arusaam, et mu enda hariduslikust taustast ei piisa tema saavutuste ja pürgimuste vaagimiseks.
Kuid kui õng on kord vette visatud ja kala sööda napsanud, ei raatsi teda lihtsalt vette tagasi heita. Kui pannile ei passi, keedame uhhaaks, aga midagi söödavat peab temast saama. Otsustan talle läheneda sama nurga alt, kust tema mind tabas. Mind huvitab, mis ajendas lugupeetud teadlast tegelema väliseestlastega ja eriti just torontolastega.
Asjad saavad selgemaks, kui meenutada, et Triinu Ojamaa teaduslike huvide hulka kuuluvad kakskeelsus ja bimusikaalsus. Eestis töötades on ammu tähele pandud, et väliseestlased on reeglina võõrkultuuride suhtes palju sallivamad kui kodueestlased. Otsustati küsitleda Eesti venelasi ja Rootsi eestlasi, viimaseid eeskätt oma geograafilise läheduse tõttu. Nüüdseks on tegevusväli laienenud ning Toronto suunas vaatama õhutas vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Äsjase laulupeo ajal leiti kontakti väliseestlastega mitmelt maalt ja mandrilt. Just Austraalia eestlaskonna esindajad olid seal häälekalt deklareerinud, et väliseestluse ilmest ei maksa üldse enne rääkima hakata, kui pole „maakera allküljel“ ära käidud. „Ega sellest reisist vist pääse,“ ohkab mu vestluskaaslane, kuid sellest ohkest kostab läbi varjamatu eelrõõm. Liiatigi on Toronto eesti kogukonnaga tutvumisest juba „hammas verele“ saadud.
Kui väliseestlastega on juba nii palju kokkupuuteid olnud, siis on mul küsimusi ohtralt. Tahan teada, millised on muljed väliseesti kultuurist, väliseestluse püsimajäämise võimalustest ja vajadusest. Kõigest on siinpool palju räägitud ning arutatud, nüüd on õige aeg kuulda, kuidas samad mured kodumaa poolt vaadatuna paistavad.
Mu vestluskaaslase reaktsioon on üllatavalt positiivne. Saan kuulda, et vähemalt Torontos eestluse hääbumisest küll veel mingeid märke ei ole. Täienduskoolid, laste suvelaagrid ja skautlik noorus tegutsevad agaralt ning toodavad uusi energilisi tegijaid. Eriti meeldiv mulje jäi talle koolikoori liikmetest laulupeol. Kui mõne noorega üritati parema arusaamise huvides inglise keeles vestelda, siis vastati ikka püüdlikult eesti keeles, olgugi vahel kobavalt. Mis puutub väliseestluse püsimise vajadusse, siis ei tohiks selles tekkida vähimatki kahtlust. Väliseestlus avardab meie rahvuse piire. Igas maailmanurgas on tükike elavat Eestit ja see annab kodumaalt saabunu rahvustundele tugeva julgusesüsti ning teadmise, et oleme rahvana suured.
Seda kõike on hea kuulda. Kuid mu mõtted veavad mind kaaslase kodumaise töökoha juurde tagasi. Eesti Kirjandusmuuseum! Muuseum ning arhiiv – neil kahel sõnal on alati kerge kopituse lõhn juures. Kui öeldakse, et mingil asjal on vaid muuseumiväärtus, siis harilikult mõeldakse, et sellel tegeliku eluga enam suurt pistmist ei ole. Arhiivi mõistega kaasuvad pildid rabedaist koltunud ürikuist, mida ei söanda liiga julgelt näpuga katsuda. Samas protesteerib minus miski sellise mõtlemisviisi vastu.
Triinu Ojamaa naerab vabalt ja sundimatult. Tema naerust saan kinnitust, et mu protest on omal kohal. Möönab, et Eesti Kirjandusmuuseumi nime muutmist on mitu korda kaalutud, kuid ikka jäädud endise juurde. Ei, nii muuseumis kui arhiivides peitub palju väärtuslikku ka tänapäeva jaoks. Kõik uus ehitatakse millelegi vanale. Kultuur areneb evolutsiooni ja mitte revolutsiooni teel.
Lõpetame vestluse kerge südamega ja lahedas meeleolus. Kodu- ja väliseesti on teineteisele sammukese ligemale nihkunud. Kas me mitte just selles suunas ei pürgigi? Lausugem koos Põrgupõhja Jürkaga: küllap vist.
