Nädala portree: Dr. Jüri Daniel - hingega spordis ja õpetluses
Eestlased Kanadas 10 Aug 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Jüri Daniel sündis Eestis Kuressaares, kus sai alg- ja keskhariduse. Nagu oli tollal paljude noormeeste saatus, järgnes osavõtt II maailmasõjast ning põgenemine kodumaalt Saksamaa kaudu 1948.a. Kanadasse, kus töötas aastase lepinguga kullakaevanduses Red Lake'is. Järgmisel aastal tuli ta Torontosse, kus on elanud juba pea kuus aastakümmet. Sama kaua on ta olnud abielus Miaga, kellega tutvus Saksamaal noortejuhtide laagris, vahepealsed teed viisid küll eri suunas, kuid Torontos saadi jälle kokku.

Neil on kaks poega: Jüri Daniel, kes tegutseb restoraniäri alal ja dr. Omar Daniel, kes on muusikaprofessor University of Western Ontarios, Londonis. Mõlemad on edukad oma töös ja tublid pereinimesed. Jüri ja Mia Danielil on neli lapselast.

Sportlane oli Jüri juba Eestis, olles mitu aastat Eesti meister vabaujumises ja tegeldes kergejõustikuga. Torontos töötas ta esmalt ujumisõpetajana Noorte Meeste Kristlikus Ühingus (YMCA), mille ujumisklubi liige oli ta ka kodumaal. Paari aasta pärast astus ta Toronto Ülikooli kehalise kasvatuse ja tervishoiu osakonda, mille lõpetas 1954.a. kuldmedaliga. Nagu ta tunnistab, oli alguses küllalt raskusi, kuna keel oli võõras ning esimese aasta ained - keemia, füüsika, anatoomia, bioloogia ja eriti inglise kirjandus nõudsid süvenemist.

Kuldmedali üheks eelduseks oli, et kõik aastad pidid inglise keele kursused olema vähemalt B hinnanguga. Kursusel polnud just palju immigrante. Jüri Danielist aasta eespool õppis Taimo Pallandi, kes abiellus tema abikaasa õega.

1958.a. omandas Jüri Daniel psühholoogia kraadi Toronto Ülikoolis, töötades jällegi õpingute ajal YMCA-s. Kuna ujumismeeskond treenis aegadel, kui ta töötas, ei saanud ta selle spordialaga enam tegelda. Ent juba Eestis oli ta olnud ka keskmine odaviskaja ning kergejõustiku treener pakkus talle harjutamiseks sobivaid aegu. Nii sai Jüri Toronto Ülikooli meeskonda ning tuli kaks aastat järjest Ontario-Quebec’i ülikoolide meistrivõistlustel esimeseks.

Ülikooli kehalise kasvatuse ja tervishoiu fakulteedi direktor oli tollal dr. Harry Ebbs, kes kutsus Jüri Danieli tööle University Settlement'i (Community Center), kus olid tegevad nii ülikooli õppejõud kui üliõpilased. Nii algas temalgi taas suhtlemine oma endise fakulteediga, kus ta ka osaajaliselt tööle hakkas. Kui vabanes täisajaline koht, sai Jüri Daniel sinna. Algul oli ta Toronto Ülikooli spordiosakonna instruktoriks ja treeneriks ning tema „käe all“ tuli Toronto Ülikooli ujumismeeskond kaks korda Kanada ülikoolide meistriks.

Ta leidis, et edasi jõudmiseks on vaja rohkem haridust omandada. Nii asus ta edasisi kraade taotlema Illinois’i Ülikooli USA-s, kus õppis üle kümne suve, saades Kanada valitsuselt stipendiume. Tulemuseks olid magistri- ja doktorikraadid; doktoritöö teemaks oli „Töö rollid ja tööga rahulolek“.

Kui dr. Ebbs läks tagasi tööle lastehaiglasse ja teaduskonda tuli juhtima osalise ajaga isik ülikooli juhtkonnast, paluti Jüri Danielil teda abistada. Hiljem tuli dr. Ebbs tagasi, kelle abina Jüri Daniel tegutses 1971. aastani, kui dr. Ebbs erru läks. Dekaani (kehalise kasvatuse ja tervishoiu osakonna juhataja) kohale korraldati konkurss, mille dr. Jüri Daniel edukalt läbis, juhtides teaduskonda järgmised seitse aastat. Oma saavutustena nimetab ta naiste ja meeste spordiosakondade kokkupaneku alustamist, uue fakulteedihoone rajamist ning akadeemilise programmi uuendamist.

Vahepeal oli dr. Jüri Daniel ka üle-Kanadalise kehalise kasvatuse ja spordifakulteetide kogu esimees.

Kokku 25 suve veetis perekond Daniel Geneva Park’is (Lake Chouchichingi ääres Orillia lähedal), kus asus YMCA konverentside ja juhtimiskeskus. Jüri Daniel oli sealsete suveprogrammide juhiks, abikaasa Mia juhtis veespordialasid. Seal kasvasid ka nende lapsed, tegeldes edukalt mitmete spordialadega. 1979.a. nimetati Geneva Park’is üks hoone Mia ja Jüri austamiseks „Daniel Program Centre’iks“.

Peale seitset aastat ei soovinud dr. Daniel ülikoolis admistratiivsele ametikohale uuesti kandideerida, ta jätkas professorina. Tema peasuund õpetamises oli stress ja sellest arusaamine ning spordi ja füüsiliste harjutuste uurimine seoses stressiga. Ta oli kuni pensionini täisajaga ülikoolis, õpetades nii kehalise kasvatuse ja tervishoiu kui ka meditsiini fakulteetides, jätkates hiljem emeriitprofessorina osalise ajaga õpetamist.

Arendades oma karjääri Kanada ühiskonnas on tal enda jutu järgi olnud erakorraline õnn austamistes: audoktor Tartu Ülikoolilt (1994), Kanada Rahva Elustiili Hõlbustamise aumedal (1980), Inglise Kuninganna teenetemedal (1977), Kanada Punase Risti teeneterist (1981), Kanada Tervise, Kehakasvatuse ja Kosutuse Ühingu R. Tait McKenzie aumäärang (1986), Saaremaa Ühisgümnaasiumi teenelise vilistlase nimetus (1996), Toronto Ülikooli „Sports Hall of Fame" aumäärang (1991) ja muud.

Dr. Jüri Daniel on 1990-ndate aastate algul õpetanud ka Eestis – Tartu Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Samuti tegutses ta Eestis CESO (Canadian Executive Services Overseas) raames. See on organisatsioon, kus vabatahtlikud jagavad oma ekspertiisi maades, kus seda vajatakse. Dr. Daniel andis nõu Otepääle nõukogude ajal rajatud suure spordikompleksi osas, mida oli kallis pidada, tulles välja mitme variandiga, mida sellega saaks ette võtta. Tema nõu võetigi kuulda.

Eestis on Jüri Daniel viibinud kokku 10 korda. Viimased korrad pole olnud enam tööga seotud, vaid oma lõbuks; tänavu võttis ta osa dr. Endel Tulvingu haruldaselt organiseeritud ja meeldejäävast 80. juubeli peost.

Lisaks aktiivsele igapäevatööle on dr. Jüri Daniel tegutsenud ka Toronto eesti ühiskonnas. Ta on kauaaegne korp! Vironia liige; samuti pidanud eestlaskonnale mitmeid loenguid. Nüüd on ta teist aastat Bibliograafia Klubi juhataja. Tema praeguseks töölõiguks on seal omaaegse ajakirja Triinu arvutisse ja DVD-le panek.

Jüri Daniel on kogu elu sporti teinud, praegu mängib ta kolm korda nädalas tennist ning hoiab end jätkuvalt kursis oma teaduskonna uudistega ja kolleegide saavutustega, olles fakulteedi nõukogu liige.

Oma eriala kohta ütleb dr. Daniel, et see on ääretult lai: algas see füsioloogiliste teadustega, vaadeldes näiteks, mida teeb jooksmine südamele, lihastele jm. Sealt on kasvanud välja mitmeid teisi teadusi. Tema ala on seotud psühholoogiaga: mida teevad sport ja kehaline kasvatus inimese psüühikale, kuidas saavad olla abiks ja kuidas võivad olla kahjuks. Terve see eriala on arenenud väga kiiresti ja mitmes suunas ning pakub huvi paljudele noortele. Dr. Daniel nimetab üht tublit eestlasest teadlast - dr. Peeter Tiidust Waterloos, kes uurib biokeemia seisukohalt, mis juhtub inimese organismis, kui ta on pinge all.

Rääkides laiemalt spordist Kanadas ütleb dr. Daniel, et väga headel alustel on hoki, ujumine ja jalgpall (soccer). Viimase 10 aasta jooksul on toimunud suured muutused ja mitmed spordialad on taas populaarsemaks tõusnud.

Samas ei panda kõikides koolides väga suurt rõhku kehalisele kasvatusele ja spordile - peaksid olema programmid, kust saaks igaüks osa võtta, leides omale sobiva ala.

Paljud lapsed käivad trennides ja tegelevad erinevate spordialadega privaatklubides, aga see nõuab suurt tahtejõudu ja aega nende vanematelt, kes lapsi edasi-tagasi sõidutavad. Jüri Daniel näeb seda oma lapselaste pealt, millist pühendumust see nõuab nii lastelt kui vanematelt, ent tulemused on seda väärt. Ta märgib, et teadlased on teinud kindlaks, et kui lapsed liiguvad ja spordist osa võtavad, on nad edukamad ka õppetöös ja hiljem elus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus