Kotkajärve laagriala muretseti 1953.a. ja juba järgmisel aastal toimus Eesti Skautide Malev Kanadas esimene suurlaager „Tungalnoole“, laagri juhiks skm. Aksel Salumets.

Laagri tarvis ehitati Kotkajärve esimene hoone. Kuna hoone ehitajaks oli nskm. Tõnu Järve, siis sai tare nimeks Järve Tare. Ekslikult on arvatud, et nimi anti järvele lähedalolekust. Järve Tare on aastaid ausalt ja heatahtlikult teeninud meie skautlust ja gaidlust. Algaastatel oli see ainus hoone majutuseks, talveks paigutati sinna paadid. Esimeses laagris oli tares toiduladu ning laagri pood. Toitu valmistati läheduses asuvas väliköögis.

Järve Tare ehitati säästlikult. Odavaimaks ehitusmaterjaliks osutus vahtrapuu. Jah, isegi toores vahtrapuu oli nii kõva, et ainult meistrimehed said naela puusse. Kuid nskm. Tõnu Järve juhendamisel kerkis hoone Kalevi Leegionäride kätejõul - ja püsis kohandustega aastakümneid. Samad mehed püstitasid paar aastat hiljem Peamaja.

Ehitati odavalt ja sellega tekkisid ka talvised lumekoorma mured. Juba varakult sügisel toestasime ematala postidega. Kord jäime aga hiljaks - lumi ja talv saabusid enneaegselt. Murelikult sõitsime Kotkajärvele, kuid õnneks lumekoorem katusel ei olnud hoonet vigastanud. Toestasime ematala postidega ning igaks juhuks naelutasime ülemised otsad tala külge. Rahuldustundega sõitsime linna tagasi - hästi tehtud töö kiidab. Talvel käisime veel kord katuselt lund rookimas. Kui aga kevadel Järve Tare uksed avasime, oli üllatus - talvel kõvasti kinni kiilutud postid rippusid laest ja olid üle 12 tolli põrandast kõrgemal.

Hiljem sai gaidlipkond Põhjala Tütred hoone endale ning ehitas selle ümber koduseks tareks - köögi, varustusruumide ja kaminaga suurtoaga. Kuid Kotkajärve loodus oli hoonele koormavaks ning väsitavaks ja nüüdselt asendab algset hoonet uus avar ja moodne Järve Tare - kuigi mitte enam Tõnu ehitatud.

Paar aastat hiljem alustasime köögi ehitamisega - kõrgele mäe otsa, kaljukünka peale. Selle hoone lubas skautidele-gaididele ehitada Toronto Eesti Selts, kuid selle lubaduse lunastas Eesti Maja hing - Paul Naaber. Igal nädalalõpul päikesetõusust loojanguni ehitas sõber Paul kööki, kuni see valmis just enne hilissügist. Viimaseks sügistööks oli seinte katmine vineeriga.

Olime uhked ja tänulikud uue köögi eest. Tänuks Paulile, kes väsimatult hoonet püstitas, sai see nimeks Naabri Köök.

Kuid ka Naabri Köögiga oli meil seiklusi. Esimesel talvel, kui jõudsime Kotkajärvele, oli okassiga meie köögi üles leidnud ning mõnuga närinud iga seina vineeritahvli paar jalga altpoolt lühemaks. Õppisime ruttu - järgnevateks kateteks Kotkajärvel olid seedrilauad.

Ka köögiga olid talvel lumekoorma mured. Igal talvel käisime vähemalt korra katuselt lund maha ajamas. Sel korral oli köögis juba uhke tellistest ehitatud pliit, ilusa raudplaadiga ja uhke korstnaga. Ettevalmistatult olid meil kaasas supiks vajalikud head asjad. Tegime tule pliidi alla, sulatasime lund ja hakkasime suppi keetma - tühjad kõhud ootel. Kuigi sisse tuli natuke suitsu, siis see meid ei häirinud. Supil oli juba meeldiv podin ja lõhn, kui kokk järsku märkas - pliidi korsten oli ehitatud kuni lae alla, kuid mitte läbi katuse välja. Ja kui kokk seda ülaotsa vaatas, ta ehmus - mitte ainult korstna suits ei olnud lae all, vaid ka leegid – ja uue köögi katus põles seestpoolt. Kuid skaut on leidlik - ainus käepärast olev vedelik oli supp, selle viskas ta lakke ja kustutas tule. Köök oli päästetud! Sellest ajast valisime omale uue koka.

Jah - köögi katust oleme tihti puhastanud. Meeldejääv oli suure lumega talv. Kui suuskadelt „maha“ astusime, vajusime kaenlaaukudeni lumme. Jah - tol talvel oli lund ligi 6 jalga. Ja kui köögi katuse puhtaks saime, siis võisime katuselt hangele astuda ega vajanud redelit.

Seega oli meil Kotkajärvel kaks hoonet, mis tänutundeks kandsid ehitajate nimesid. Eeloleval sügisel võib loota, et ka Naabri Köögi algne hoone leiab asendust. Nende asendustega haihtuvad ka hoonetega seotud mälestused, nii nagu enamus hoonete püstitajatest. Tahaks loota, et hoonete nimedes elavad edasi nende algsed püstitajad.

Teile raudkäppadele, kes te ehitasite Kotkajärve – suur tänu! Usun, et algaastate mälestused soojendavad veel meie südameid ja vaimusilmas ehitame jätkuvalt Kotkajärvet.

Märkmed: