Eesti Elu
Muusikamärkmeid. Tähelepanuväärne tähtpäev
Kultuur 08 Dec 2011 Raul PettaiEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Käesoleva aasta suurimaks tähtpäevaks muusikamaailmas oli klaverivirtuoosi ja helilooja Franz Liszti 200. sünnipäev. Liszt sündis 22. okt. 1811 riigiametniku pojana praeguse Ungari linna Soproni ligidal - u. 65 km Viinist lõunas. Teda nimetatakse ungari muusikuks ja vahel kirjutatakse ta eesnimi Ferenc. Kuna Liszti sünnipaik asus Austria ja Ungari piirimaal ning oli Austria elanikkonnaga, siis on tõenäoliselt õige väide, et Liszti perekonnas räägiti saksa keelt ja et Franz oli etniliselt germaani, mitte ungari päritoluga. Ungari muusika oli talle siiski südamelähedane, nagu tõendavad klaverile kirjutatud “Ungari rapsoodiad”, ta loomingus sageli avalduv ungari muusika rütm, muusikapedagoogiline tegevus Budapestis (al 1871), tema kirjutatud raamat ungari mustlasmuusika kohta jm.

Liszti esimeseks õpetajaks oli isa. Andeka lapsena andis Franz juba 9-a esimesed kontserdid. Tänu erakordsele talendile toetas kohalik aadel teda majanduslikult, nii sai perekond 1821 kolida Viini, kus poja õpetajateks olid Carl Czerny ja Antonio Salieri. Siin kohtas Franz ka Beethovenit, kes temast oli vaimustatud; samuti tutvus ta Franz Schubertiga. Kuna tookordse maailma keskpunktiks oli Pariis, siirduti sinna 1823, et Franz saaks õpinguid jätkata.

Pariisis kohtas Liszt mitmeid kuulsaid muusikuid nagu dirigent Hector Berlioz (1803-69), klaverivirtuoos Frédéric Chopin (1810-49) jt. Kui 1831. a märtsis esines Pariisis legendaarne viiuldaja Nicolò Paganini (1782-1840), voolasid kontserdile kõik linna muusikud, kaasa arvatud Liszt. Paganini jättis oma üliinimlike võimetega Lisztile sedavõrd sügava mulje, et Liszt seadis sihiks ületada Paganini klaveril! Paneme aga tähele Liszti geeniust - kuigi ta oli iseloomult samasugune bravuurmuusika harrastaja nagu Paganini, oskas ta hinnata Chopini õhulikku väljendusvormi. Liszti karjäärile oli Chopin teine suur mõju. Sellest allikast lisandus Liszti helikeelele peenetundelise poeetika ja sentimentaalsuse pale. Uhkeldava esikülje taga peitus seega sügav muusikaline arusaam. Nii oli Liszt esmajärguline mõlemas osas: sädelev “showman” ja tõsine kunstnik. Tema käte all kõlas klaver võrdse geniaalsusega: võis olla bravuurinstrument ja samuti kõige õrnemate tunnete väljendusvahend.

1830 algas intensiivne õping koos paljude kontsertidega, mille raamides loodi klaverikontserdid nr. 1 ja 2. See kõik kulges paralleelselt kirju elukäiguga. Kui Paganini oli välimuselt askeetlik ja Chopin tagasihoidlik, siis Liszt oli, võiks öelda, meheliku ilu kehastus - pikk, sale, blondide juuste ja iseäralikult kauni näoga. Pole ime, et kontsertide ajal daamid kuulajaskonnas oigasid ja minestasid ning hiljem kaklesid Liszti nahkkinnaste pärast, mida too oli “unustanud” klaverile. Sensatsioonilised armulood järgnesid üksteisele ja 1835 pidi Liszt koos krahvinna d’Agoult’iga põgenema mõneks ajaks Šveitsi. Sellest vahekorrast sündisid kolm last, kellest tütar Cosima abiellus hiljem Richard Wagneriga. Kuni a. 1847 reisis Liszt jumaldatud virtuoosina Euroopas ringi, kaasa arvatud Venemaal (Peterburis, Kiievis jm.). Kuna sõit Peterburi (tõllaga!) viis läbi Riia ja Tartu, siis peatus Liszt Tartus 1842. a aprillis ja andis seal kolm kontserti, neist kaks Tartu Ülikooli aulas. Piiritu vaimustusega kirjutab nendest kontsertidest tookordne Tartu ajaleht “Dörptsche Zeitung”. Kahjuks pole teada, mida sisaldasid Liszti kontsertide kavad.

Aastal 1848 lõpetas Liszt laiaulatusliku kontserteerimise ja asus püsivalt Weimari, vürstliku õukonnaorkestri dirigendi kohale. Need aastad, 1848 - 1861, olid Liszti viljakaim periood. Sellest pärinevad tema suurteosed, nagu sümfoonilised poeemid “Prometheus”, “Les préludes”, “Tasso” jt., viisteist “Ungari rapsoodiat”, “Totentanz” klaverile ja orkestrile, “Fausti” sümfoonia, oratoorium “Püha Elisabeth” jpm. Muide, Liszt oli sümfoonilise poeemi muusikavormi looja. Weimaris tegutses ta pedagoogina ja juhatas oopereid ja kontserte. Liszt oli Richard Wagneri lähedane sõber ja juhatas Weimaris “Lohengrin’i” esiettekannet 1850. Wagner olevat esitusest olnud ülimalt vaimustatud. Järgnevatel aastatel õpetas Liszt Weimaris (1869) ja Budapestis (1871). Aastal 1868 võttis ta vastu katoliku preestriseisuse ühe madalama astme - abbé - mis algselt tähendas kloostriülemat, oli hiljem aga üldise vaimulikuameti tiitel. Rahutu hingena liikus Liszt ringi Weimari, Budapesti ja Rooma vahel. Nagu hästi väljendab Harold Schonberg oma raamatus (vt. kasutatud kirjandus), oli Liszt komplitseeritud segu Byronist, Casanovast, Mephistophelesest ja St. Francis’ist. Oma kõrgajastul oli ta ordenite ja aumärkidega üle külvatud. Samal ajal aga oli Liszt ohvrimeelne rahaga (nt aitas Wagnerit, kes oli pidevas rahahädas) ning abivalmis kõikide vastu. Klaveriõppijatele oli tee tema juurde alati lahti, nii et suur hulk 19. saj pianiste nimetasid endid Liszti õpilasteks, ehkki ta enamikku neist kuulas ainult üks kord. Püsivaid, kuulsaid õpilasi oli tal terve rida, näiteks Hans von Bülow, Carl Tausig, Sophie Menter, Adele aus der Ohe jt..

Kõik lõpeb aga kord. 1880-ndatel aastatel halvenes Liszti tervis ja tagajärjeks oli kopsupõletik. Suur kunstnik kustus Bayreuth’is 1886. Nii on ka tema surma-aasta tänavu ümmarguse arvuga - 125.

Olgu kokkuvõtteks veel mõned mälestused Lisztist. Teiste omaaegsete muusikute poolt, Mendelssohn, Moscheles, Rubinstein jt., oli ta taevani ülistatud. Üks tema suurimaid ande oli võime mistahes keerulisi kompositsioone lehelt veatult maha mängida. Isegi selline kuulsus nagu Schumanni klaverivirtuoosist abikaasa Clara kaebas, et “Liszt mängib lehelt maha seda, mida meie vaevaga harjutame ja siis ikkagi täielikult ei valda”. Sama tähelepanuväärne oli Liszti erakordne improvisatsioonivõime. Teiste palasid mängides jälgis ta nooti ainult esimesel korral. Kohe selle järel improviseeris ta neile ulatuslikud lisad. Sealjuures oli Liszti mäng kõlaliselt alati kristallklaar.

Liszt oli seega oma kunagise lubaduse - olla klaveril teiseks Paganiniks - täitnud.

Kasutatud kirjandus:

Eric Gilder “The Dictionary of Composers and Their Music”, New York, 1985.
Friedrich Herzfeld “Du und Die Musik”, Berlin, 1950.
Hugh M. Miller “An Outline of the History of Music”, New York, 1947
Alo Põldmäe “Liszt Tartus”, Sirp nr. 14, 2011
Harold C. Schonberg “The Great Pianists”, New York 1963
Oskar Zehrfeld “Musikalisches Handbuch”, Löbau, 1912.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus