Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna raames oli 27. oktoobril Niguliste muuseum-kontserdisaalis erakordne sündmus - maailmaesiettekandes kõlas inglise helilooja Gregory Rose’i teos „Danse Macabre“, mis on inspireeritud Bernt Notke maalist „Surmatants“. Teose esitasid GRAMMY-laureaat Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja konkreetselt selle etenduse puhuks kokku kutsutud kammeransambel. Dirigeeris autor – helilooja Gregory Rose.


Istusin puupüsti täis Niguliste kirikus ja mõtlesin, millega seda sündmust oma kaalukuses võrrelda. Võib-olla ehk Ferenc Liszti koraaliga „Nun danket alle Gott“, mille pianistist helilooja kirjutas Riia Toomkiriku oreli avamiseks-pühitsemiseks. Selle Liszti mõjuva oreliteosega tähistati 22. oktoobril ka Nigulistes maailmakuulsa soome-ugri helilooja 200. a juubelit. Esitajaks oli EMTA professor Andres Uibo. Helilooja Gregory Rose on sama „kaliibriga“ tegija, kui F. Liszt omas ajas oli. Temagi on nii helilooja kui interpreet-arranžeerija nagu Lisztki oli. Peale kõige muu õpetab Rose dirigeerimist ühes Londoni eliitkoolis nimega Trinity Laban Conservatoire of Music and Dance. Paljude Rose’i tiitlite hulgast võiks esile tõsta 2006. a talle omistatud Inglismaa aasta helilooja aunimetust (British Composer Award).

Kuidas sai teoks „Danse Macabre“ maailmaesiettekanne Eestis, saab teada kavalehelt, kus Gregory Rose kirjutab: „Nägin Bernt Notke maali „Surmatants“ esmakordselt aastal 1992... . Aastal 2004 juhatasin Eestis Filharmoonia Kammerkoori ning külastades uuesti Nigulistet märkasin, et maali alaosas on ka tekst. See oli minu jaoks põnev avastus! ...Kui alustasin muusika kirjutamist, lisasin maali tekstile ladinakeelse reekviemi teksti ja nii mu teos sündiski... .“

Gregory Rose’i „Danse Macabre“ etenduse vaheajal kostus Nigulistes mitmekeelset juttu nagu Karl-Heinz Stockhauseni „Taevauks“ etenduselgi NYYD festivali ajal. Just nendel muusikaõhtutel oli tunne, et Tallinn väärib Euroopa kultuuripealinna tiitlit, sest selleks puhuks sõideti Eestisse kõikjalt üle Euroopa.

Rose’i teos „Danse Macabre“ aitas eurooplastele tutvustada meie ühte hinnalisemat kunstiteost. Bernt Notke maali tähtsusest rääkis külalistele enne etendust Niguliste muuseumi direktor Tarmo Saaret. Temalt saime teada, kui haruldase saatusega see Notke maal on – „Surmatants“ oli ju Nigulistes ja oleks võinud 1944. a 9. märtsi Tallinna pommitamistes hävineda. Peale selle on siiani saladuseks, kuidas niisugune meistriteos Eestisse sai. Tegutses ju Bernt Notke peamiselt Saksamaal Lübeckis (u. 1430-1509).

Notke „Surmatants“ oli algselt 30 m pikkune hiigelmaal. Tänaseks on maalist säilinud 7,5 m pikkune13 figuuriga algustükk, kus surmatantsu rida algab maailma kõige vägevamatega - paavsti ja keisriga. Pole võimatu, et see ei ole juhus, et Rose kirjutas oma teose instrumentaalosa just 13 pillimehele, viidates neile 13-le figuurile maalil. Kogu teose idee on iseenesest lihtne – isand Surma ees on kõik inimesed võrdsed: ei loe ei seisus, elukutse ega vanus.

Selle suurejoonelise teose lavastas Margus Kasterpalu koos valgustuskunstniku Priidu Adlasega. Oli tunne nagu vaatajagi osalenuks selles igaveses surmatantsus. Lava oli ehitatud oreli alla vahekäiku, nii sai kirikusse siseneda ainult Notke maali eest läbi sammudes. See aitas teose filosoofilisse atmosfääri sisse elada. Siis alustas mängu Eesti tippmuusikutest koosnev kammeransambel helilooja enda taktikepi all ja „Surmatantsus“ osalejad, kelleks olid kostümeeritud laulusolistid, tulid nagu maalilt maha astudes publiku hulka. Väga mõjuv algus tõesti!

Edasi mängiti peamiselt nii hääletämbrite kui valguse erinevate varjunditega, sest liikumisruumi oli esinejatele vähe. Peategelane Surm oli bariton (Rainer Vilu), jutlustaja oli bass (Henry Tiisma), paavsti partiid laulis tenor (Raul Mikson), keisrit samuti bass ( Hideyuki Nishimura), keisrinnat sopran (Kristine Muldma), kardinali tenor (Tiit Kogermann) ja kuningat bass (Andreas Väljamäe). Suurepäraste lauljate kõrval sai nautida ääretult põnevat valgusrežiid. Valgusefektid tõid esile ootamatuid detaile nii vitraažakendel kui hiigelsuurel kullast kandelaabril, mille ümber metallist lavakonstruktsioon oli ehitatud. Igati õnnestunud ruumilahendus, sest nii olid solistid orkestrist kõrgemal ja publikule hästi näha.

Gregory Rose’i igavikku suunatud teose ettekanne oli hästi ajastatud. Kõik kolm etendust toimusid vaid paar päeva enne hingedepäeva. Pärast etendust pimedas, samas hästi teatraalselt valgustatud Tallinna vanalinnas jalutades lõi ninna kõdunevate sügislehtede lehk, mis oleks nagu manitsenud: „Memento mori!“ („Ära unusta surma!“). Ometi ei tulnud peale masendust, sest Rose’i muusika oli niivõrd sisendusjõuline, et läbisime muusikutega koos kogu inimliku emotsioonidegamma – ängist kuni kirgastumiseni. Viimase valguses saab oma elu nüüd ühe suure kunstielamuse võrra rikkamana edasi elada.

Märkmed: