Princetoni ülikooli poliitteaduste professor Jan-Werner Müller on kirjutanud mitmeid artikleid Euroopa Liidu kui tulevase võimaliku föderatsiooni teemal, kaaludes selle plusse ja miinuseid. Müller nendib, et enamusele eurooplastest pole Euroopa föderaalse riigi idee meeltmööda. Mis võikski siduda nii erinevaid riike nagu näiteks Skandinaaviamaad, Kreeka ja Iirimaa?

Endise N. Liidu kui „paljurahvuselise riigi“ kodanikud teavad hästi selle idee teostamatust. Kuidas ennast samastada näiteks tadzhikiga, kes pole elus hambaharja näinud või kirgiisiga, kes teab küll kõike hobustest, aga kel puudub kirjaoskus? Liitriigi idee on ju ilus – erinevatest rahvustest koosnev sallivuse ja mitmekesisuse pitserit kandev ühiskond, mis aga tegelikkuses ei toimi.

Kanada poliitiline lapitekk

Pilt muutub täielikult, kui see kõik toimub ühe riigi piires, näiteks siin, multikultuurses Kanadas. Ehkki Vahtralehemaa pole puhtalt ühe rahvusega riik, on siin olemas kõik riigile omased tunnusjooned. Mülleri sõnul on Kanada on ainuke riik, mis on „ühekorraga nii sisserändajate maa, paljurahvuseline poliitiline lapitekk kui ka riik, mille konstitutsiooni on sisse kirjutatud multikulturalismi printsiip“. Mitmete vaatlejate arvates pole aga peaminister Pierre Trudeau poolt 1971. a. käivitatud idee multikultuursest Kanadast siiani end õigustanud ega jalgu alla saanud. Kanada on sellest hoolimata maailma silmis eriline riik, kus valitseb rahu ja harmoonia ning kus kõik on teretulnud, olenemata nende keelest, kultuurist, usulistest või muudest tõekspidamistest.

Alberta Civil Liberties Research Centre’i esindaja Brian Seaman leiab 6. aprilli Telegraph Journal’i võrgulehel ilmunud arvamusloos, et multikulturalismi läbikukkumine on Euroopa, mitte Kanada probleem. Seamani sõnul võivad kanadalased uhkust tunda oma multikultuuri üle, mida on juurutatud viimased 40 aastat. 1988. a. vastu võetud Multikulturalismi Aktiga anti multikulturalismile ametliku poliitika staatus. Ometi on sellega ka Vahtralehemaal probleeme. Vägivald naiste vastu, barbaarsed „aumõrvad“, shariaadi seadusandluse rakendamise soov, lojaalsuse puudumine riigi vastu, soovimatus Kanada elulaadiga kohaneda jm – seda kõike on osa uustulnukaid siia endaga kaasa toonud.
Nii kinnitabki Toronto islamikogukonna nimekas tegelane ja ajakirjanik Tarek Fatah, et multikulturalism on ka Kanadas läbi kukkunud. Ta näeb põhjust selles, et nii konservatiivide kui liberaalide valitsused on ilmutanud mõttetut tolerantsi vaenulike rahvusvähemuste suhtes populistlikest ambitsioonidest ajendatuna.


Multikultuuri tuled kustumas

Viimastel kuudel on immigrantide integreerimisel ebaõnnestunuks osutunud multikulturalismi kontseptsiooni kritiseerinud Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, Austraalia endine peaminister John Howard, Hispaania ekspeaminister José María Aznar, Suurbritannia peaminister David Cameron, Prantsusmaa president Nicholas Sarkozy ja Hollandi peaminister Geert Wilders, kelle sõnul kustuvad multikultuuri tuled peatselt kogu Euroopas.

Keegi neist ei soovi oma riiki näha n-ö getodest koosneva mosaiigina, vaid pigem „sulatuspotina“. Kahjuks pole paljud aastakümneid nendes riikides elanud immigrandid suvatsenud ära õppida uue asukohamaa keelt, milleks pole õieti vajadustki olnud. Kas ei meenuta see meile muulaste suhtumist ja mentaliteeti Eestis? Torontos on immigrandid end mõnusalt sisse seadnud Chinatown’i, väikese Itaalia, väikese Portugali, väikese India jne enklaavides, järgides kiivalt oma kombeid ja religiooni; pahatihti ühendades sellega viha ja leppimatust kõige lääneliku vastu.
Tänapäeval küsitakse üha sagedamini, kas multikulturalism on läbi kukkunud ja ummikusse jooksnud. Ilmselt jah. President Sarkozy sõnul on multikulturalism Prantsusmaal läbi kukkunud selletõttu, et seal on rohkem muretsetud immigrandi isiku kui Prantsusmaa identiteedi pärast. Peaminister Cameron ütles, et Inglismaa pikaajaline multikulturalismi poliitika on ebaõnnestunud ning kutsus üles võitlema kasvava islamiäärmuslusega. Ta leiab, et multikulturalismi doktriini raames on julgustatud erinevate kultuuride esindajaid elama oma isoleeritud elu. „Passiivselt tolerantne ühiskond edastab oma kodanikele sõnumi, et nii kaua, kui te olete seaduskuulekad, me teid ei tülita,“ nentis Cameron hiljutisel Müncheni julgeolekukonverentsil.


Assimileerunud ühiskond – terviklikum ja tegusam

Eesti ajakirjanik Martin Helme on veendunud, et lõimumine (integratsioon) ei toimi ja parim oleks homogeenne, assimileerunud ühiskond – selline, millel on ühine keel, kultuur, ajalugu, väärtushinnangud ja käitumisnormid. „Ühiskonnad, kus on juba mitu konkureerivat kultuuri, on reeglina ebastabiilsed ning konfliktialtid,“ kirjutab Helme. Ta nimetab multikulturalismi ideoloogiat ja viimasega käsikäes käivat poliitilist korrektsust vaimselt ja moraalselt korrumpeerunuks ning toob selle kohta mitmeid näiteid. Helme hinnangul ei pruugi assimilatsiooniga kaasneda oma algupärase kultuuri hülgamist.

Sisserännanute sulandamine põlisrahvuse ühiskonda on suurepärane, aga ka radikaalne tee, mis võib kaasa tuua nurinat ja kriitikat nii riigisiselt ja väljastpoolt, kuid tuleb lõppkokkuvõttes kasuks kogu riigile.

Märkmed: