Mulklik pole kaugeltki sama mis auklik, vähemalt selle loo pealkirjas mitte, l-täht on palataliseeritud. Toronto mulkidel on kombeks kord kuus Eesti Maja kohvikus kokku saada selles õilsas arusaamises, et eestlus on suuremal või vähemal määral meie kõigi südameasi, kuid mulklust harrastavad vaid valitud vähesed.

Detsembrikuu 19. päeval oli nende valitud väheste kokkutulek tavalisest veidi pidulikum, sest jõulud olid käegakatsutavas läheduses ja Ülle verivorstide kvaliteet, kuigi tuntud-teatud, vajas igaks juhuks üldist kinnitust (usalda, aga kontrolli). Paarkümmend jõuluelevil mulki istus nägusalt ning maitsekalt kaetud laua taha ja ootas kannatlikult asjade edaspidist kulgu.

Enne ametlikku algust käis läbi kohviku kerge kahetsev kahin, et ülemmulk Helju Salumets viibib sel tähtsal päeval hoopis haiglas ja on usaldanud kogu ürituse läbiviimise oma alaealise õe hoolde. Viimane esines aga üsna enesekindlalt ja naeratas kõigile julgustavalt, et häda pole midagi, küll saame ühisel jõul Pikäsillast üle ja anname Mulgimaa mullale matsuga musu nagu laulik on kuulutanud.

Pea tõusiski püsti seltsi auliige Johannes Vihma, köhatas hääle puhtaks ja teatas, et Helju tervisega on kõik korras, tohtrid ainult puhtast kadedusest hoiavad teda veel mõne päevakese haiglamüüride vahel. Ja kinnitas ühtlasi, et väikesõsar Helgit võib usaldada küll, see olevat varemgi mõne asja rahuldavalt või isegi kolme plussi peale läbi viinud. Soovis omalt poolt kõigile head vorstiisu ja andis siis jämeda otsa õpetaja Kalle Kadaka kätte. Selleks oligi ülim aeg, sest toiduserveerijad ei saanud söögipalveta oma tööd alustada.

Nagu arvata võis, oli nii verivorsti kui kõige muu juurdekuuluva kvaliteet igati tasemel ja mõjus isule positiivselt. Klaasike veini sinna kõrvale ja juba hakatigi mulgimaist juttu igatsema. Kalle, keda Mulgimaast lahutas teistest tunduvalt lühem ajaline distants, oli sellise jutu jaoks sobivaim inimene. Jagas lahkelt viimaseid uudiseid mitmest kihelkonnast ja seda kuulati huviga. Sinna vahele muidugi jõululaulu, kus tubli laulumehena tuntud pastoril taas eestvedaja roll. Ainult ühe lauluga jäi natuke kimpu ja lasi Helgil taktikepi üle võtta.

Meeldivaks puändiks oli õpetaja Kallelt jõulumuinasjutt, mille kunagi kirja pannud Mulgimaa juurtega mees August Kitzberg. Selles Vana Tuuletallaja loos oli aastatetagust harrast hõngu, mis lõi kojusõiduks sobiva pühademeeleolu.

Enne lahkumist käis aga ringi jõulukaart, millele kõik koosolijad kirjutasid oma paremad soovid Heljule koos resoluutse korraldusega haiglavoodiga pühadeks hüvasti jätta. Nagu kuulda, on see korraldus täidetud.

Märkmed: