Mulkide külaline repatrieerus
Eestlased Kanadas 05 Oct 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Pealkiri oli juba pandud, kui märkasin selles kaht viga. Katsugem parandada, enne kui pahandus tuleb. Tuleks kõigepealt täpsustada, et Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak oli küll paar nädalat siinsete mulkide külaline, kuid on ikka ise ka mulk ja kavatseb mulgiks jäädagi. Teine on rohkem iluviga. Repatrieerumine, kuigi iseenesest korrektne termin, on meie jaoks halvamaiguline – meenutab aegu, kus meid käidi Saksamaa põgenikelaagreist räigete loosungite najal tagasi koju kutsumas. Nagu poleks kutsujad teadnud, et Siber pole meile mingi kodu.

See, mis 25. septembril Eesti Maja kohvikus aset leidis, oli Mulkide Seltsi uhke juubelipeo sõbralik järelmäng. Peokõnelejal Jaak Pihlakul oli aeg tagasi Viljandisse pöörduda oma igapäevaste tööde ja toimetuste juurde. Seltsi vanem Helju Salumets oli otsustanud tema lahkumist tähistada piduliku lõunasöögiga, kuhu olid palutud Mulkide Seltsi juhtivad tegelased ja külalise lähemad tuttavad-sõbrad. Kohvikupersonal oli katnud laua umbes paarikümnele inimesele, keda kostitati nende kulinaarkunsti paremikuga. Mulgist pastori Kalle Kadaka söögipalve juhatas lõunaeine sisse.

Veedeti koos paar hubast tunnikest, mille vältel arutati nii mulkluse kui eestluse probleeme ning jõuti otsusele, et neil kahel õieti vahet polegi. Heideti nalja, aasiti üksteist heatahtlikult ja peeti ka mõned lauakõned, milledes, kuigi vabad rangest formaalsusest, ei puudunud annus pidulikkust.

Juubelipeol oli ringi käinud korjanduskorvikene Viljandi Muuseumi heaks. Kohapeal poetati korjandusele lisa ja Helju andis ümbriku külalisele heade soovidega üle. Viimane lubas hoolitseda, et neid toetussummasid hästi kasutatakse. Oma lahkumiskõnes meenutas ta mõninga heldimusega nii 1994. aastat, kui ta esmakordselt oli siinsete mulkide külaline, kui ka nüüdset lõppevat külastust. Tal oli varuks kaks suurt roosikimpu. Punased kingiti Helju Salumetsale kui pidustuste peakorraldajale, roosad sai Helgi Sooaru, kelle külalislahkust ta juba teistkordselt maitses.

Ei saadud läbi ka lauluta. Kõik „Kodukotuse“ salmid tuletati meelde ja lauldi maha. Mis vahele jäi, lauldi lõpus lisapalaks. Ja muidugi välkusid fotoaparaadid, suruti kätt ja sooviti head teed. Pisaraid polnud, kuid hell-harras meeleolu valitses lahkumishetkel küll. Jah, armas sõber ja tubli töömees, head teed Sulle ning jõudu ja edu kõigis Su ettevõtmistes.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus