Selle lausega lohutan ennast, kui laupäeva, 3. novembri õhtul Eesti Maja suure saali uksest sisenen. Ajaratas oma igavese pöörlemisega on mind tantsumürglite võludest võõrutanud. Taskukalender kipub avanema aina ühest ja samast kohast, kus mu sünnikuupäev selgelt kirjas ning aastanumber ka nagu kiusuks hästi nähtaval kohal. Nagu lausuks, et eks võrdle passiga, kui minu andmeid ei usalda.

Nojah, see selleks. Eelseisva õhtu motosildiks on „Muinaslugu muusikas“, mängib-laulab ansambel Karavan. Ansambli nimi on tuttav, ansambel ise mitte. Olevat varem Torontot külastanud. Kahjuks minule märkamatult. Moto on läbi ja läbi valgrelik, järelikult võib loota, et helid on kõrvale vastuvõetavad. Mis siis ikka! Istu vagusi nurgas, papi, naudi muusikat ja vaata noorte nalja pealt.

Kuid muinaslugudes on kõik võimalik. See nad kauniks teebki. Minu õilsatest kavatsustest tõmmatakse juba enne peo algust jäme kriips läbi. Tuttav noor daam on esmakordselt suure saaliga tutvumisel pisut kohmetu ja hoiab end mu lähedusse. Pakun galantselt end talle lauanaabriks. Mu pakkumine võetakse särasilmil vastu – oi, siis ma saan täna õhtul sinuga tantsida! Paras sulle, vanamees! Mine veel oma olematuid kavalerimaneere ilmutama.

Saal täitub. Lauad on tihedalt täis ja nurgas baari ümber on kõvasti sagimist. Saabub hetk, kus Eesti Sihtkapital Kanadas esinaine Lia Hess peoperenaisena astub mikrofoni ette, tervitab külalisi ja tutvustab ansamblit. Ja siis nad tulevad. Mustades smokingites noormehed asuvad positsioonidele – igal mehel oma pill, nagu kooliaegne laulusalm ütleb. Vokaalsolist Karl Madis on tubliks ja enesekindlaks sidemeheks lava ja saali vahel. Valjuhääldajaist kostvad helid on tõepoolest enam kui talutavad, on lausa meeldivad.

Istun seljaga tantsupõranda poole ega märkagi, et põrand on juba esimeste orkestrihelide ajal täitunud. Kuid noor lauanaaber niheleb kärsitult ja saadab mulle etteheitvaid sa-ju-lubasid-pilke. Lähme pealegi, väike neiu, hullemat on elus tehtud ja elama jäädud. Astume käsikäes parketile ja seguneme lõbutseva massiga. Ei olegi nii hull, kui kartsin. Partneri nooruslikkus nakatab. Piiga poognad ja piruetid muutuvad aina julgemaks, julgustavad mindki.

Saame paar tantsu õnnelikult tehtud ja üllatuste üllatus – jalad kannavad. Mu sädelevat partnerit on märgatud ja ta saab järgmisteks tantsudeks paremaid pakkumisi. Olen päästetud – arvan. Kohe kuulutatakse välja daamide valik ja samas selgub, et ka mind on märgatud. Kutsuv viibe ja kelmikas silmapaar näib lausuvat: katsu öelda, et sa ei oska! Alistun ja teen kogemata mõistliku teo. Jääme kokku kogu õhtuks, millest kaaluva osa kulutame kingataldu ja Eesti Maja põrandat. Üritame vestlust, mille summutavad orkestrihelid. Räägime kehakeelt. Ja naeratuste keelt. On hea olla.

Kuhu ma nüüd oma jutujärjega jäin? Karavanist pidin rääkima, kuid jutustan aina iseendast. Noh, siiski mitte puhtalt iseendast, vaid meeleolust, mille Karavan lõi. Kindlasti polnud ma ainus, kes sel õhtul nii tundis. Vaheaegadel ja hingetõmbepausidel oli aega ülejäänud publikut silmitseda. Neid oli kõigis vanuseklassides ja muusika oli vastav, igale midagi meelepärast. Tuju oli ülev, kõik nautisid pidu.

Tants kestab kaugelt üle kesköö. Enne lõppu lähevad meeleolud rõõmsalt ülemeelikuks ja tantsupaarid segunevad. Äkki ei tantsi enam keegi selle partneriga, kellega ta põrandale läks. Ei, nüüd on aeg pidurid panna.
Pidu on läbi. Kaunis muinaslugu on lõppenud. Ka moosekandid on mõnusalt väsinud. Väljudes satun vastamisi klahvpillide- ja akordionivirtuoosi Jaak Lutsojaga, keda Reet Linna telesaate ajast mäletan. Rõõmus äratundmine. Aitäh, poisid! Tegite hästi ja tulge aga jälle. Mis poisse rääkida. Neil ongi järgmisel päeval lisaetendus ees.

Kõik muinaslood on kaunid. Mõni muudab kauniks ka järgnevad argipäevad.

Märkmed: