MÜ vägevad – Sirje Kiin
Eestlased Kanadas 21 Jun 2015 Lea KreininEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kirjandusteadlane Sirje Kiin tutvustamist ei vaja. Tundliku sulega esseist ja publitsist Sirje kirjutab palju Eesti ühiskonna teemadel ning tihti ka "Eesti Elus". Tema kirjandusteaduslik monograafia Marie Underist kujunes Eestis bestselleriks, millest ilmus isegi kordustrükk. Sirje on Kotkajärve Metsaülikooli audoktor aastast 2012 ning elab praegu Lõuna-Dakotas, Madisonis.

Mitmendat korda tuled sel aastal metsaülikooli? Kas see kord tuleb kuidagi eriline?

Tulen Kotkajärve Metsaülikooli viiendat aastat järjest. Iga kord on seal eriline, aga sel aastal teeb minu jaoks MÜ nädala eriliseks veel see, et võtan kaasa oma kalakasvatajast poja Söreni Otepäält ja keskkoolis õppiva pojapoja Martini Tallinnast (pildil koos Sirjega). Nemad on omalt poolt lubanud kaasa tuua kimbu kaasaegsete eesti noorte slängisõnu.

Sinu tänavusel loengul on väga intrigeeriv teema - keelatud kirjandus. Millest seal täpsemalt räägid?
Arutlen, mis on keelatud kirjandus, millistel alustel on erinevatel aegadel kirjandust ära keelatud, miks ja milline oli keelatud kirjandus Eestis saksa ja nõukogude okupatsiooni ajal, mis juhtus keelatud kirjandusega ja mis juhtus inimestega, kes hoidsid, lugesid või levitasid keelatud kirjandust.
Toon näiteid keelatud või poolkeelatud kirjanduse olulistest teostest mitmetelt kirjanikelt. Küsin, kes oli Sirje Sinilind ja võib juhtuda, et paljastan ühe pikaaegse saladuse. Küsin, kas ka vabas Eestis on keelatud kirjandust? Kui jah, siis miks, mis põhimõtete ning seaduste alusel?

Sinu uurimus Marie Underist on olnud üliedukas. Mis sul hetkel käsil on?
Marie Underi biograafia on nüüdseks tõlgitud nii vene kui inglise keelde, viimane talv ja kevad kuluski just neid tõlkeid toimetades ja autoriseerides. Venekeelset tõlget rahastas eesti maksumaksja integratsioonifondi kaudu, ingliskeelse tõlke rahastamise eest kuulub suur tänu 75 üksikisikule ja 12 organisatsioonile /fondile kümnest riigist: Eesti, Rootsi, Soome, USA, Canada, Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Austraalia, Šveits. Underi biograafia tõlkis inglise keelde Evi Evart, luuletõlked tegi Tiina Aleman Iannotti, mõlemad tõlkijad elavad New Yorgis. Venekeelse biograafia tõlkisid Igor Kotjuh ja Boris Tuch, luuletõlked tegi Marina Tervonen, nemad elavad Tallinnas.

Kui need tõlketeosed peatselt ilmuvad, on need mitme inimese mitme aasta suure töö viljad. Venekeelne biograafia peaks ilmuma sügisel Tartu Ülikooli kirjastusest, ingliskeelse kirjastuse valik seisab veel ees.

Olen mitu aastat kogunud ainestikku Ivar Ivaski biograafia kirjutamiseks, see nõuab aega, sest meie kirjanduse maailmamehe arhiivid ja kirjavahetused on laiali üle maailma. Küllap ma nad ükskord kokku saan ja joone alla tõmban. Metsaülikooli loengust kasvas välja artiklisari Juhan Viidingu eluloo kohta (ilmus mullu ajakirjas „Looming“). Minu Eesti kirjastaja soovib, et arendaksin ka selle uurimuse raamatuks.

Üle nädala kirjutan arvamusartikleid Eesti poliitikast ja kultuurist väliseesti lehtedele viies riigis, ka „Postimees“ avaldab neid. See on tasuta ühiskondlik töö, sest soovin oma artiklitega toetada väliseesti lehti, pean nende elushoidmist väga oluliseks: väliseesti kogukonnad kasvavad üle ilma ja nende identiteedi hoidmiseks on ajalehed eksistentsiaalselt tähtsad.
Suvel on käsil ka lilleaed Madisonis.

Kirjutad aktiivselt Eesti elust ja poliitikast. Kuidas võtaksid lühidalt kokku hetkeolukorra Eestis?
Olen Eesti üle õnnelik ja mures ühekorraga. Meil on läinud hästi, aga me ei ole viimastel aastatel teinud ära paljusid hädavajalikke reforme ja julgeid otsuseid, mis tagaksid, et meil läheks hästi ka tulevikus. Muresid on palju, aatelisi riigimehi-riiginaisi vähe - neist kirjutangi enamasti oma poliitilistes arvamusartiklites, ehkki tahaksin kirjutada hoopis eesti kultuuri rikkusest ja haruldasest mitmekesisusest.

Oled elanud mitmel maal. Mis on Sinu lemmikpaik maailmas?

Eks ikka seal, kus on inimese kodu. Armastuse väel on see minul praegu tillukeses ülikoolilinnas Madisonis, kõrge taevaga Lõuna-Dakotas, kus on talvel palju päikest, suvel aga ideaalsed golfiilmad ja ilusad järved, ning lilled kasvavad siin suureks ja lopsakaks nagu kapsapääd.
Aga igasugu igatsused ei lakka kunagi: Viljandi järv, mille ääres ja sees üles kasvasin, Käsmu meri ja männimets, mida sisemaa lapsena esmakordselt nägin ja kus hiljem olen viljakalt puhanud. Eesti- ja mereigatsust leevendab Käsmu meremuuseumi kaamera, kust vaatan tihti Eesti suveöö taevast.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus