MÜ vägevad 2015 – Janika Kronberg on tagasi!
Eestlased Kanadas 08 Jun 2015 Helina TammEWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2015/06/45100_001_t.jpg
Sel aastal oleme kutsunud Kotkajärvele kirjandusloolase Janika Kronbergi, kelle karismaatiline loeng Ristikivist jättis 2012. a suvel Metsaülikoolis kustumatu mulje.

Tere tulemast tagasi MÜ-sse! Kuidas meeldis? Nüüd siis juba tuttav koht, varem kohatud näod - mis tunne on uuesti tulla?
Tere, tere! Asi ei ole ainult meeldimises, vaid ka võimaluses sellest meeldivast ja intellektuaalsest pingest pakatavast üritusest taas osa võtta. Metsaülikool pakub muu hulgas võimaluse harjumuspäraseid asju distantsilt näha. Olgu see siis distants Eestist, Torontost või kõigi mugavustega linnakeskkonnast. Seda on ajuti väga vaja. Ja ma loodan, et tuttavate nägude kõrval saab kohata ka uusi.

Millisel teemal tuleb Teie selleaastane MÜ loeng?

Kui mu osavõtt MÜ-st Toomas Meriloga kõigepealt jutuks tuli, olin just sügisel ärevatel aegadel läbi Türgi Kurdistani sõitnud ja mul oli peas ainult kurdid, üks suuremaid oma riigita rahvaid. See huvitas ka Toomast. Aga kui kavatsus muutus konkreetsemaks, sai mulle selgeks, et pean rääkima kirjanikust ja diplomaadist Karl Ast Rumorist, sest see on mu lähima aja peateema. Ast on elanud mitmel mandril ja mõne aasta ka Kanadas, vahest leidub seal inimesi, kellel on olnud kokkupuuteid ja jagamiseks mälestusi. Mul on ilmunud tema elust ja loomingust mitu artiklit ja sisemine vajadus ühe tervikliku käsitluse ära kirjutamiseks on minus kasvanud. Ast reisis küll palju, aga Kurdistani ta ei sattunud. Nii et seekordne teema ei ole "jälgedes käimine", vaid katse mõtestada ühe seiklusrikka elukäiguga inimese tegevust ja loomingut. Mu pilk püsib samas jätkuvalt peal ka Lähis-Idal, mis mõjutab meie elu üha rohkem, aga see on ikka rohkem platooniline huvi. Kuigi sellest võib lähtuda ka mõni tulevikuvisioon.

Tosin aastat tagasi kui olite Eesti Kirjanike Liidu esimees, ütlesite, et tunnete end pigem "parasiidina kirjandusalal", kuna siis veel ei kirjutanud ise kirjandust. Nüüdseks olete seda endale omistatud nööksõna muutnud - rääkige palun lähemalt omapärase ja auhinnatud reisikirja "Rännud kuue teejuhiga" sünnist ja kulgemisest?
Nööksõna on väga hea leid! Mingil määral olen ehk tõesti kirjanduse loomisele lähemale nihkunud. Aga neid reisikirju poleks ka olnud ilma mu "teejuhtide" innustava loomingu ja elukäiguta. Nii et selle parasiidi-võrdlusega pean tänagi nõustuma ja ennast edasi nöökima. Muuseas toetab mind ka uuem bioloogia või ökoloogia. Nagu paljud peremeesorganismid vajavad oma elutegevuseks parasiite, nii ka kirjandus. Kriitika ja kirjandusteadus toituvad ju kirjandusest, ilma kirjanduseta neid ei oleks. Need omakorda võimendavad kirjandust. Ka klassika vajab oma elus püsimiseks, et iga uus põlvkond seda loeks ja oma arusaamadega, oma tõlgenduste ja uurimustega seda rikastaks. Kõige hullem kriitika on ju mahavaikimine. Ja mis ei tapa, teeb tugevamaks. Tänapäeva meedia karjub suisa näkku, et kui sind ei ole siin, siis sind ei ole olemaski. Kultuuripärandi ja kirjanduse puhul kehtib see samuti ja selleks ei pea reserveerima kohta kollases ajakirjanduses. Seda tuleb teha väärikamalt ja hea maitsetunnetusega. Pärand, sealhulgas kirjandusklassika, püsib elus, kui seda loetakse ja väärtustatakse.

Nüüd, kus lõpetate Eesti Kirjandusmuuseumi direktorina - mis edasi? Kas kultuurivaldkonna poliitika ei tõmba? Või hoopis fotograafia, mõni pikem rännak ja veel üks raamat?

Aktiivne poliitika mind ei tõmba rohkem kui on kodaniku ja valija kohus. Plaan B, nagu öeldakse, hetkel isegi puudub. Peale selle, et kirjutuslaua taga istumise tööd jätkub mitmeks aastaks. Loodetavasti jään ka edaspidi mingi murdosakesega seotuks Eesti Kirjandusmuuseumiga. Mis puutub fotograafiasse, siis sellega on keeruline lugu. Kui 2006. aastal ostsin elu esimese ja seni ainsa digiaparaadi, küsis mulle nõu andnud proff, kas tahan seda kaasas kanda eraldi kotiga või taskus. Eelistasin taskuformaati, kuigi olen alati vaadanud teatava kadedusega neid, kes iga pildi jaoks oma kotist aparaadile uue toru otsivad ja otsa keeravad. See on tehnika küsimus, aga ma ei ole seniajani isegi ühte pilti töödelnud. Foto on minu jaoks sõna abivahend, mälu pikendus või isiklik päevik, mille abil jäädvustan olevikku tuleviku tarbeks. Pealegi on minu meelest maailm visuaalsest kultuurist üleküllastunud. Enamik fotosid, mida säilitan, kõlbabki ainult endal vaatamiseks. Kui võimalik on, siis tuleb ikka reisida ka, aga see ei ole kõige tähtsam. Kõige tähtsam siiski on kodus õnnelik olla.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus