Eesti Elu
Mu elu on tunnistus Jumala imelisest tööst
Eesti kirikud 23 Dec 2010 EKEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Hendrik Laur, Chicago abipraost

Jõulud on just „ümber nurga“, kui ma kirjutan neid ridu. Ja jõulud ju tähendavad sünnipäeva! Kui mina jõulukuul vabas Eestis sündisin, olid minu sünnilinnas Tallinnas lipud lehvimas! Mitte minu sünni pärast. Samal päeval oli Soome Vabariigi aastapäev ja see oli siis meil lipuheiskamispäev. Meie vabadus ei kestnud kaua. Isa viidi Siberisse ja emaga põgenesime põliselt kodumaalt.

Viis aastat Saksamaa laagrites panid tugeva aluse eestikeelsele õpetusele, mis aga lõppes enne viienda klassi lõpetamist, kui emigreerusime Ameerikasse. Seal järgnes neliteist aastat õppimist ülikooli lõpetamiseni (Pacific Lutheran University B.A.) ja usuteaduskooli lõpetamisega magna cum laude (Lutheran School of Theology at Chicago M.Div.).

Minu elu on üks tunnistus, et Jumal töötab imeliselt ja keeruliselt, et täita oma tahet. Kui ma kombekohaselt meie uues kodulinnas Olympias, Washingtoni osariigis leeri läksin, ei olnud mul mingit plaani pärast leeritamist üle selle kiriku läve taas astuda. Aga Jumal mõtles teisiti ja nii tuli välja, et ma sain õpetajaks „raha pärast“ — ja ka abiellusin „raha pärast“!

Paar kuud pärast leeri helistas koguduse sekretär ja ütles, et nende noorteorganisatsioon oli mind kassahoidjaks valinud! Vastasin, et mul ei ole huvi selle vastu. Aga kuidagi rääkis ta mulle augu pähe, et peaksin ikka minema ja isiklikult ametist loobuma. Noh, eks ma siis läksin... ja jäingi sinna. Mõni aasta hiljem olin veendunud, et Jumal on kutsunud mind tööle. Ja see radikaalne muudatus minu elus leidis alguse „raha pärast“!

Olin ülikoolis poolel teel, käisin päeviti koolis, öösiti vineerivabrikus tööl ja nädalalõppudel teenisin üht väikest Ameerika kirikut. Siis tuli kellelgi minu kodukoguduses briljantne mõte! Liikmeskonnas oli eestlasi ja lätlasi, kellest mitte ükski ei olnud andnud lubadust tuleva aasta annetuste kohta. Siin on Hendrik! Tema on üks nendest ja ta on õpetajaks õppimas! Saadame Hendriku neid külastama! Esimesena külastasin üht läti perekonda. Lubadust ma neilt ei saanud — aga sain nende vanema tütre endale abikaasaks! Ka selle algus oli „raha pärast“! Hiljuti pühitsesime oma 52. pulma-aastapäeva! Jumal on meid õnnistanud nelja lapsega. Üks neist suri varsti pärst sündi ja ma ei tea tänapäevani, kas ma ristisin teda veega või oma pisaratega.

Pärast kooli lõpetamist ja ordineerimist läksime Montana osariiki esimesse kogudusse. See oli noorele õpetajale töö alustamiseks ideaalne koht. Oli palju võimalusi erinevaid kogemusi saada: mul oli isegi oma teleprogramm.

Seal oleku kolmandal suvel helises ühel heal päeval telefon ja tundmatu hääl küsis: „Kas soovid Argentinasse minna?“ Küsimusele jaatava vastuse andmine viis meid õppima Chicagosse ja Mexicosse, siis tööle Argentinasse ja Brasiiliasse. Teenisime eesti kogudusi, aga töötasime ka hispaania, portugali, saksa ja inglise keeles.

Ametipuhkusele Olympiasse tagasi tulles avanes võimalus linna lähedal uue koguduse asutamiseks. Seda me tegime, ehitasime ilusa kiriku ja jäime sinna erru minekuni uue aastatuhande algusel.

Paari aastat pärast teatas Seattle’i eesti koguduse esimees mulle, et nende õpetaja pidi tervislikel põhjustel oma kohalt lahkuma. Ta küsis, kas mul oleks võimalik emakeelseid teenistusi pidada. Vastasin, et see oleks võimalik kord kuus pühapäeviti. Seda ma olen nüüd teinud üle 31 aasta. Kuidas küll aeg lendab!

Poolteist tosinat aastat hiljem võttis minuga kontakti meie San Francisco kogudus ja ma hakkasin ka neid külastama. Minu Ameerika kogudus lubas mul kodukirikust üks pühapäev iga kuu puududa. Ei ole palju kogudusi, kes oleksid nii helded olnud, kas mitte?

Praost Suurkivi ja peapiiskop Petersoo otsustasid mõne aasta pärast määrata mind ametlikult nende koguduste hooldajaõpetajaks. Kui praost Suurkivi ametist loobus ja Uudo Tari Chicago praostkonna praostiks valiti, sain mina abipraostiks.

Uus aastatuhat ei olnud veel kaks aastat vana, kui meie Portlandi kogudus pöördus minu poole palvega, et ma hakkaksin ka nende hooldajaõpetajaks.

Kui meie armas praost emeeritus Suurkivi suri, siis saatis praost Tari mind Kesk-Florida kogudust külastama. Sellest ajast käin ma ka neid kolm või neli korda aastas külastamas. Nii siis kuu igal esimesel pühapäeval olen ma Portlandis, teisel Seattle’is, kolmandal San Franciscos. Neljas või viies jääb St. Petersburgi külastamiseks.

Sellega me saabume olevikku. Ma olen just oma 73. sünnipäeva pühitsenud. Lipud ei olnud lehvimas, ei siin ega ka kodumaal, kus see päev enam lipuheiskamispäev ei ole. Aga nüüd teeme ettevalmistusi kõige tähtsama sünnipäeva pühitsemiseks: jõulud on ju just „ümber nurga“! Ja kui see pühitsemine aset leiab, siis ärgem unustagem sünnipäevalast!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus