Montreali Pensionäride Klubi sügishooaeg kulgeb täies hoos. Tuul puhub lehti mööda Rue Marcilli — meie kirikuesine ning tänavaasfalt ja katused on kaetud paksult kollasega. Sügis on jälle käes, aeg läheb meist märkamatult mööda. Kuid ehk siiski mitte märkamatult — MPK sügishooaeg algas juba neli koosviibimist tagasi, ning kõne all oleva päeva kava (19. oktoober) on kokku toonud veerandsada klubi liiget, mis Montreali pensionäride koguarvu kohta on juba „täismaja“.
Kui koduselt hubase muusika saatel on küllaldaselt joodud kohvi, söödud saia ning aetud juttu, alustab klubi esimees Elmar Ani koosviibimise tõsisema osaga. Ta avaldab tänu tublidele perenaistele, kelleks on Aino Arik ja Juta Koppel, ning tutvustab koosviibijaile dr. Martin Puhvelit, kelle ettekanne ühe meile kõige tuntuima sõjamehe Harald Riipalu sangarlikust panusest Eesti kaitsmisel 1944.a. ongi „täismaja“ kokku toonud. Meenutades 1944.a. kodumaalt lahkumise sügist ning neid sõdureid, kelle eneseohverduse abil see siinolijail õnnestus, toon järgnevalt ära dr. Martin Puhveli ettekande lühendatud kujul.
Dr. Martin Puhveli ettekanne „Harald Riipalu (end. Reibach) sündis 1912.a. Peterburis. Maailmasõja algul asus ta pere ümber Eestisse, kus omandas Küti talu Saare vallas Tartumaal. Lõpetades Treffneri gümnaasiumi Tartus astus ta Sõjakooli, mille lõpetas noorem-leitnantina. 1941.a. viidi Riipalu Punaarmeesse lülitatud Eesti sõjaväe koosseisus Venemaale, kus tal õnnestus Velikaja jõe rindel sakslaste poole üle tulla. Saksa keelt valdav Riipalu võitis peagi saksa ohvitseride usalduse. Järgmisel aastal astus ta Eesti 36. politseipataljoni ja võttis osa võitlustest Venemaal, isegi Stalingradi lähistel, esiteks rühma-, siis kompanii- ja lõpuks pataljoniülemana. Pataljoni vääristati 42 teise klassi Raudristi näol, üks neist Riipalule. Pataljon tõmmati Eestisse tagasi 1943.a. algul, kus see likvideeriti, mispeale enamik meestest koos Riipaluga siirdus vastformeeritud Eesti Leegioni. Seal sai Riipalu esiteks kompaniiülemaks, siis majorina 45. Rügemendi esimese pataljoni ülemaks.
1943.a. lõpul nõudis Riipalu pataljon, samuti kui kõik teised Venemaal võitlevad eesti üksused, et neid saadetaks kodupinna kaitsele, Narva lähistele. Veebruaris 1944 paisati Riipalu üksus aga Peipsi äärde, kus pidas ägedaid lahinguid Lämmijärve ääres, Meerapalu, Pedaspää ja Mehikoorma ruumis. Sakslased olid nii imponeeritud Riipalu võitlusvaimust, et määrasid ta kõikide üksuste ülemaks Jõeperast Emajõe suudmeni. Vaenlaste sillapead Lämmijärve kaldal purustati, millega kõrvaldati surmav oht Tartule. Augustis 2006 püstitati Mehikoormas Meerapalu-Jõepera lahingute mälestussammas.
Olles seega stabiliseerinud Peipsi äärse rinde ja andnud sealse juhatuse tagasi sakslastele, jätkas Riipalu oma pataljoniga teekonda Narva rindele, kus tema pataljon suunati vaenlase sillapeade likvideerimisele Narva jõe läänekaldal, üks neist Riigiküla, teine Siivertsi—Vepsküla rajoonis. Eesti diviisi 46. rügemendi esimene pataljon hävitas 24. veebruaril 1944 Riigiküla sillapea. Viis päeva hiljem lõi Riipalu esimene kompanii kiilu teise sillapeasse Vepsküla ja Vaasa vahel. Järgmisel päeval arenes lahing, milles osalesid mõlemad pataljonid ja kus allohvitser Harald Nugiseks tegi oma vapruse ja juhtimisvõimega panuse, mille eest ta pälvis Raudristi Rüütliristi. Mitmepäevases ägedas võitluses, kus Riipalu pataljon mängis juhtivat rolli, hävitati sillapea täielikult. Paari järgmise nädala jooksul osales üksus edukalt uute jõe ületamiskatsete tõrjumisel. Riipalule annetati tema juhtimispanuse eest esimese klassi Raudrist. Aprillis 1944 ülendati Riipalu rügemendiülemaks. Pataljoniülemaks sai kapten Paul Maitla. Narva jõe joonel oli vaenlane ajutiselt verest tühjaks jooksnud. Kuid olles toibunud kaotustest, alustas Punavägi uue suure pealetungiga 24. juulil, seekord kahes harus, üks jälle Narva ja Riigiküla peale, teine Narvast lõuna pool asuva Krivasoo sillapea juurest põhja suunas, Auvere peale. Vaenlase plaan oli selge, võtta Narva ruum koos kaitsjatega kotti ning liikuda siis Tallinna poole.
Auvere juures ähvardas vaenlase suurte jõudude pealöök kolme kilomeetri pikkust rindejoont, mida kaitses Riipalu võitlusgrupp, koosnedes ta enda rügemendist ja pataljonist Narva, pluss kaks kompaniid saksa pioneere, kokku umbes 2800 meest. Narva rinde kaitsejõudude ülem kindral Felix Steiner oli eriliselt välja valinud need kaks eesti üksust, toonitades Riipalule oma päevakäsus, et ta peab neid rinde kaitseks sobivaimateks.
24. juuli lahing Auvere ees oli üks ägedamaid ja verisemaid, mis Narva ruumis peetud. Vaenlase kahurituli ning lennukid purustasid kaitsjate positsioonid, nii kaevikud kui ka tõkked. Korduvalt murdsid punased läbi, kuid ikka ja jälle ilmusid kaitsjad nagu maa alt ning paiskasid vaenlase tagasi, osalt metsikuis käsivõitlusis elu ja surma peale kaevikuis tääkide, pusside, püssipärade ja isegi labidatega. Päev lõppes Riipalu võitlejate täieliku võiduga vähemalt kolm korda arvukama vaenlase üle. Lahinguväljale jäid suitsema 29 punaste tanki ja lamama umbes 1500 langenut.
25. juulil aga ületas punavägi Narva jõe, nagu eelpool mainitud, Narva langes 26. juulil, ning uueks kaitsejooneks said Sinimäed, kus algasid eepilised kaitselahingad. Ka Riipalu rügement tõmmati 27. juulil Auverelt Sinimägedesse. Ilmselt kavatses kindral Steiner kasutada neid üksusi lahingute otsustavas faasis. See ka juhtus — kui Punavägi oli tunginud läbi meie viimase kaitseliini, lõi kapten Maitla rügemendi esimese pataljoniga selle läbimurde puruks ning võitis tagasi kõige olulisemad Sinimägede kaitsepositsioonid. Maitlale annetati Raudristi Rüütlirist. Sama aumärgi sai Riipalu Auvere lahingu võitmise ning oma rügemendi juhtimise eest Sinimägedes. Ta ülendati kolonel-leitnandiks.
Kui septembri keskel algas Eesti evakueerimine saksa vägede poolt, taganes Riipalu rügement võideldes Lätti ja sealt Saksamaale. Juhtides Oppelni lahingus Sileesias oma 45. rügementi tabas teda tõsine südamerike 21. jaanuaril 1945. Tema võitluspäevad olid lõppenud, kuid mitte tema aktiivsus. Peale vangipõlve inglaste käes osales ta Eesti seltskondlikus ja vabadusvõitluslikus tegevuses Inglismaal. Ta suri südameinfarkti tagajärjel 1961.a., olles 49 aastat vana.
2001.a. püstitati Riipalule mälestuskivi tema pere kadunud Küti talu asukohal Kääpa jõe kaldal. Selle jõe põhjas, nagu teame, lamab Kalevipoja mõõk. Isiklikult arvan, et Harald Riipalu läheb ajalukku kui üks suurimaid eesti sõjamehi, et ta kuulub kilda, kuhu kuuluvad mehed nagu Lembitu, Julius Kuperjanov, Ernst Põdder ja Alfons Rebane.“
