Eesti Elu
Mõttekilde muusikast Lääneranniku Eesti Päevadel: Üks unikaalne ekstravagansa!
Eestlased Kanadas 01 Sep 2011 Arved PlaksEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
25. augustil 2011

7. augustil Portlandis lõppenud LEP-l võis nautida mitmekülgset muusikat. Vaimustusega tagantjärgi mõteldes pakkusid päevad üht muusikalist üllatust teise üllatuse järel. Oli kõrgpunkte ja oli meelt siduvat. Muusika seob eestlaskonda ja seda me tulime kuulma, aga et Portlandi päevade korraldajad leidsid nii mitmepalgelist materjali ja leidsid, kes seda väärikalt ettekanda said, oli hämmastav. Selle loo kirjutaja pole muusikakriitik, vaid lauluarmastaja, kes aga teab nii palju, et meile pakuti midagi väga kõrge tasemega, mida vaevalt saab ületada.

 - pics/2011/09/33363_1_t.jpg


Avaaktusel kuulas inimesi täis kontsertsaal Cyrillus Kreegi Reekviemi. Vestlesin endise koorijuhi, pr. Zoja Vagaga. Ta ütles uhkusega, et see oli esimene kord, kui sellel mandril on seda esitatud täisorkestriga. Proua Vaga alustas Portlandi Eesti laulukoori 1952 ja oli juhtkonnas, mis 1953. a korraldas esimesed Lääneranniku Eesti Päevad San Franciscos. 58 aastat hiljem on ta ikka veel seotud kooriga, kuigi andis Portlandi Eesti laulukoori juhtimise üle 20 aastat tagasi Kati Tammele.

Reekviemi laulis 60-liikmeline koor, mida saatis täisorkester ja juhtis Lonnie Cline. Mis võimaldas Portlandi eestlastel tõmmata kaasa meie peole laulukoori, mis koosnes 90% mitte eesti keelt rääkivatest lauljatest? Lonnie Cline on Portlandi eeslinnas asuva Clackamas Community College (CCC) muusikadirektor. Aastaid tagasi avastas ta Veljo Tormise loomingu ja 1994 lisas ta selle pala ühele kammerkoori kontserdile. Kui Portlandi eestlaspere sellest kuulda sai, otsustati kuulama minna. Oldi vaimustatud ja selle järel läks Kalle Merilo, selleaegne 1995. a. LEP esimees Lonni Cline vaatama, et paluda LEP-l laulda. Lonnie ütles, et koor on kõrvalsaalis ja et küsime neilt. Küsiti, koor andis nõusoleku ja sellest peale on CCC osalenud igal LEP-l. Koori Tormise laulude repertuaar laienes. CCC lõpetanud endised õpilased moodustasid vilistlaskoori Unistus, et edasi laulda Veljo Tormise loomingut. Lonnie Cline ja ta koor on osa võtnud ka laulupidudest Eestis paaril korral. Mäletan, kui see koor võttis osa Taavo Virkhausi sünnipäeva tähistamisest 1999.a Tartus Tiigi pargis, kui nad setu leelotajatega laulsid kaua edasi pärast ettenähtud aega.

Lonni Cline kool on Oregon City keskkooli kõrval ja pole ime, et isegi selle keskkooli koor hakkas eesti laule laulma. Kuid sellest allpool. Lonnie’st veel niipalju, et ta ülistab Eestit, kuna seal hinnatakse kooridirigente rohkem kui sportlasi.

Lonnie Cline’i ja Kati Tamme vahel arenes tihe koostöö. Mõlemad olid üleüldise muusika eest vastutavad. Pr. Tamm juhatab Portlandi Eesti laulukoori igal pühapäeval juba 20 aastat. Igapäevases elus on ta kaugel muusikast, töötades andmebaasi osakonnas Nike’i firmas. Lonnie Cline ja pr. Tamm valisid kõik laulukoori laulud, mille järel pr. Tamm varustas lääneranna eestlaste koorid laulikutega. Laule õppis iga koor eraldi. Vaid ühe ühise harjutusega enne päevi sulatati kokku need koorid koos mitte eesti keelt rääkivate kooridega. Valmistati ette kolmeks kontserdiks: avaaktusele, laulupeole ja jumalateenistusele. Kati Tamm lubas selle loo kirjutajal isegi laulda ühendatud koorides, kuigi kust tulen, pole eesti koori.

Aime Andra andis varem Vaba Eesti Sõna ja Toronto Estonia koori liikmed Eesti Elu ajalehe veergudel ülevaate paljudest etendustest. Tahaks vaid kiitust lisada „Hõissa Tuljaku“ lavastamisele, milles Helve Kalmann põimis rahvatantse, koorilaule ja lühinäidendeid, põhinedes Tuljaku pulma mõtetele. Kuid koorilauludel on ju oma sisu, mis olid vaid kaudselt seotud Tõnnil Manni kosimisega. Et kuulajad tuua tagasi Tuljaku juurde, kasutas Helve Unistuse vilistlasmeeskoori lauljaid lauluga lühilõigetega Tuljakust iga segakoori ettekande järel. Kosimist näitlikustasid Portlandi noored Maarika Teose ja Adam Paris. Peotuju kasvas järjest iga laulu ja ettekandega kosimisest, kuni ühendkoor laulis „Ta lendab mesipuu poole“. See laul viis vanemast generatsioonist kuulajaskonna tagasi meie traagilisse minevikku. Kuid saime kiiresti tagasi kosjaloosse peo lõpul, kui lauldi ja tantsiti hoogsalt Tuljakut tervikuna.

Kirjutajale kõige tugevama mulje jättis kontsert „Portlandia pühitseb Eesti muusikat“. Ettekanded olid muidugi Eesti komponistidelt: Heino Eller, Ester Mägi, Urmas Sisask, Gustav Ernesaks ja Veljo Tormis. Eriliselt siduvad olid viimase loomingud. Sellega nagu pühitseti autori 80. sünnipäeva.

Portlandis esinesid viis erinevat koori või orkestrit, mis koosnesid peaaegu täielikult mitte eesti keelt valdavatest, kohalikest Portlandi inimestest. Tõesti, midagi erilist on arenenud Portlandi linnas, et meie ühiskonnale on muusika alal tekkinud nii tugevad liitlased. Näib, et see side on eriti seotud Veljo Tormise loominguga. Seda sellegi poolest, et aasta varem kuulsin ühel loengul Metsaülikoolis Kanadas, et Tormise looming on nii tugevalt seotud eestlusega, et see ei hõlbusta selle levimist väljaspool meie ühiskonda.

Selle kontserdi viimane ettekanne oli Oregon City High School’i poolt. Need keskkooliealised laulsid Tormise „Raua needmist“. Laulu viha ja jõledust väljendavad sõnad tõid lauljad ette veenvalt nii näoilmetega kui sõnade tulega. Tuli küsimus, kuidas need noored, kes kindlasti ei ole sõda läbi elanud või selle viha tundnud, suutsid seda nii laulda. Lauluga kaasa käisid trummi monotoonsed löögid, mis kujutasid sepa haamri lööke. Kuid siin kirjutajale-kuulajale tuletasid need meelde, kui ta 11-aastasena oli teel emaga talumehe vankris Martnast Haapsalu raudteejaama. Täpselt nii kostsid kahuripaugud idast. (Mul on kuskil säilinud viimse 21. septembri 1944 Haapsalu-Tallinna rongisõidu pilet sellest ööst.) Ka undavat häält võis kuulda laulus, mis oli sarnane õhukaitse sireenile, mis ootas meid Tallinnas. „Raua needmine“ – kas sõda pole vaid raua ja vere kokkupõrkamine? Oli raske kuulata seda loomingut ja siiski, kas pole tähtis, et laul viiks meid vahest minevikku, et me ei unustaks, kust me tulime?

Oli hea, et sellele kontserdile järgnes ball, mis lõbusa muusikaga viis meid jälle tänapäevasesse ellu. Kohati sõpru ja tuttavaid. Tulles tagasi selle kirjutise teema muusika juurde – muusika lõi sellele õhtule soovitud meeleolu. Ja kellele polnud küllalt jalakeerutamisest ballisaalis, siirdusid peo lõppedes „Kuld Lõvi“ tantsu-, joogi- ja vestluskeskusesse hotelli allkorrusel. Seal mängisid Eestist tulnud Kihnu Poisid ja Teose pere „Hapsala“.

Oli ka teisi muusikalisi ettekandeid nendel päevadel. Näiteks lõputseremoonial esines Portlandi kandleansambel Giles Buser-Molatore juhatusel. Ei usu, et ükski muusikaarmastaja polnud rahul nende Lääneranniku Eesti Päevadega Portlandis.
 - pics/2011/09/33363_2_t.jpg
 - pics/2011/09/33363_3_t.jpg
 - pics/2011/09/33363_4_t.jpg
 - pics/2011/09/33363_5_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus