Mõtteid ühest teemast
Arvamus 01 Jun 2007 Raul PettaiEWR
    Trüki   E-post   FB     
13. aprilli ajalehes Eesti Elu ilmus korp! Rotalia vilistlase Karl Arro huvitav ja ajakohane artikkel “Tagasi Eestisse?”. Kirjutis ilmus ka Vaba Eesti Sõnas ja Rootsi Eesti Päevalehes.

See on minu teada esimene sellelaadne uurimus Eestisse tagasipöördunud endiste pagulaste kohta. On varemgi mainitud üksikuid tagasipöördunuid, kuid pole olnud süstemaatilist, tervet gruppi hõlmavat küsitelu. Seetõttu on hr. Arro uurimus tänuväärne. Rõõmustav on, et enamusel tema Rotalia kaasvendadest tagasipöördunuil on üleminek uude ellu olnud sujuv, sest olen kuulnud ka vastupidistest kogemustest.

Artikli kokkuvõttes nendib autor, et eestlaste repatrieerumise probleem on väga mitmetahuline ja et siin ühest vastust pole. Tõepoolest on see nii, sest palju oleneb isiku vanusest, tema tagapõhjast, huvialadest ja eelkõige sellest, kus ja millistes tingimustes ta võõrsil elas. On seega võimatu anda kõigi kohta maksvat retsepti. Seda tunnistab ka artikli autor ise. Lisaks mängib tulemuste analüüsis kaasa uurija isiklik vaatepunkt, s.t., kas küsimust analüüsib väliseestlane või Eestis elav isik. Kuna minu andmetel kuulub hr. Arro nooremasse generatsiooni ja on Tartu korp! Rotalia liige, siis vaatleb ta küsimust sealsest perspektiivist, n.-ö. seestpoolt välja. Meie, kes elame välismaal, vaatleme vahest olukorda vastupidises suunas.

Püüan küsimust omakorda kommenteerida, tehes seda aastakümneid USA-s elanud eestlase seisukohast. Vastan seega hr. Arro poolt esitatud esimesele küsimusele: “Miks… kahtlemata rahvuslased, tugeva eestimeelse kasvatusega, haritud ja edukad EV kodanikud ei kiirusta… repatrieeruma?”

Nagu öeldud, on vastuseid siin peaaegu sama palju kui vastajaid, sest inimeste olukorrad on erinevad. Mõningaid üldjooni saab siiski tõmmata. Tähtsaim nende hulgas on – aeg. Enamus endisi eesti pagulasi on kodumaast eemal olnud juba 63 aastat. See on inimese elueaga võrreldav ajavahemik. Uues elukohas on vaevaga ehitatud uus kodu, loodud uus eksistents, asutatud perekond. Juured on sügaval. Neid välja tõmmata ning uuesti tundmatule tulevikule vastu minna on eriti kõrges eas võimatu. Ei maksa unustada, et lastena Eestist lahkunud mehed-naised on tänaseks ületanud 70 aasta künnise. Nad on rahvuslust võõrsil ennastsalgavalt ülal hoidnud – seda tunnistavad organisatsioonid ja suurüritused. Aga asjal on piir. Oleks pagulus kestnud, ütleme, 25 aastat, siis oleks tagasipöördumine olnud kergem. Aga peale kuut aastakümmet?!

Hr. Arrol on õigus, et noorematele oli taasvabanenud Eesti nagu põnev arengumaa, kus sai mõndagi huvitavat korda saata. Pealegi ei kandnud nemad põgenemismälestuste traumaatilist koormat. Tean, millest ma räägin, sest mu noorim poeg (sünd. 1968) läks juba 1989. a. Eestisse (tänu muljetele, mida andis keskkooli poolt korraldatud ekskursioon Moskvasse, Leningradi ja Tallinna a. 1983). Ta oli ka Tallinnas 1989. a. käiku läinud ingliskeelse ajalehe Estonian Independent üks asutaja (see ilmub praegugi The Baltic Times nime all). Tänini on tema kodu olnud Tallinnas, ehkki ta töötab Tartu Ülikooli juures.

Aga läheme tagasi vanema generatsiooni juurde. On tõsi, et USA-s väljateenitud pensioniga saab Eestis lahedalt elada, ehkki ma ei oska kommenteerida sealset tervishoiusüsteemi; olen sellest kuulnud nii head kui halba. Omajagu aitab, kui on ees vanu sugulasi või sõpru – eeldusel muidugi, et pikk lahusolek totaalselt erinevate süsteemide all pole mõlema poole maailmavaadet oluliselt muutnud (sama emakeel ei garanteeri veel sama mentaliteeti!). Aga ka siin on oma raskused. Mu hea tuttav, pr. Kadi Taniloo, kes peale abikaasa surma siirdus venna kutsel USA-st tagasi Tartusse, kurtis mulle seal 1996, et tunneb puudust USA-sse jäänud sõpradest. Lisaks oli elu ammu pühkinud tuulde need sõbrad, kellega kord ülikoolipäevil Tartus sai kauneid päevi veedetud. Peab arvestama, et mõiste „kodu“ pole ainult äratuntav maakoht või hoone, vaid eelkõige on selleks kaasinimesed. Kui neid enam pole, kahvatub ka kodu oreool.

Autor mainib koduigatsust kui ühte repatrieerumise ajendit. Koduigatsus on aga uutes oludes kohanemise funktsioon. Olen märganud, et seda esineb rohkem nende pagulaseestlaste hulgas, kelle elukäik on kulgenud peamiselt oma rahvus- ja saatuskaaslaste ringis – ütleme, suuremad keskused nagu New York, Toronto jne. Lähedasi kontakte ümbritseva võõra ühiskonnaga loodi vähe. Kui siis oma rahvusest sõbrad kaovad, jääb tühi tunne ning kunagise kodu mõiste omandab tundemaailmas erilise sära. Oled väsinud ja tahad „tagasi koju“ – igati arusaadav, enamusele inimestest omane tunnetus.

Lõpetades tahaksin korrata saksa näitekirjaniku Carl Zuckmayeri (1896-1977) mõtteid. Zuckmayer ei aktsepteerinud Hitlerit ning siirdus 1939. a. Inglismaale maapakku. Ta tuli juba 1948 kodumaale tagasi, aga vaadake, mida ta selle kohta ütles:

„Sõit eksiili on reis, millel tagasiteed pole. Kes seda alustab ja sealjuures tagasipöördumisest unistab, on kadunud inimene. Ta võib tagasi tulla, aga paik, kust ta lahkus, pole enam see, mis ta kord oli. Ta ise pole enam see, kellena ta kord teekonda alustas. Jah, ta võib tagasi tulla inimeste juurde, kes maha jäid, võib tagasi tulla paikadesse, mida ta armastas ja mida pole unustanud, võib tagasi tulla emakeele rüppe – aga iial ei tule ta enam tagasi koju.”
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus