Moskvasse! Moskvasse!
Eestlased Venemaal 02 Nov 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2015/11/46157_001.jpg
Käisin üle 26 aasta Moskvas. Esitlesime Rahu prospektil Hõbeajastu muuseumis ehk luuletaja Valeri Brjussovi majamuuseumis äsja venekeelses tõlkes ilmunud Marie Underi monograafiat. Uued, kongeniaalsed luuletõlked teinud Marina Tervonen luges meloodilisel, tasasel häälel Underi sensuaalseid sonette. Biograafia põhitõlkija Boris Tuch kõneles Underi ja vene luule hõbeajastu ühisjoontest. Mina kõnelesin Moskva kriitikuile, ajakirjanikele ja kirjandusmuuseumi töötajaile, et rahvaste üksteisemõistmine on võimalik vaid läbi kultuuri ning inimsaatuste tundmise ning kaasaelamise.

Mitte ükski Moskvas kohatud vene kriitik polnud varem kuulnud Underi nime, ehkki teda esitati pärast Teist ilmasõda üle 30 korra Nobeli kirjanduspreemiale, ehkki mitmed vene kriitikud olid nõukogude ajal Eestis käinud, olnud lausa sõbrad Arvi Siia, Rudolf Rimmeli, Mats Traadiga. Kohal oli ka üks Kuperjanovi-nimeline kriitik, kes oli Tartuski käinud, aga tal polnud aimugi, mida Kuperjanovi nimi eestlastele tähendab. Keegi polnud söandanud teda viia Vabadussõja kangelase, leitnant Julius Kuperjanovi hauasamba juurde.

Vene viisa saamine läks üle kivide ja kändude, ehkki tegemist oli Eesti saatkonna poolt korraldatud diplomaatilise kultuuriüritusega, mistap Eesti saatkond Moskvas taotles meile kultuuriviisa kutset. Selle saamine kestis üle kuu aja: pidime kolmel külmal varahommikul seisma mitu tundi Tallinnas Pikal tänaval Vene saatkonna ukse taga, teadmata, kas ja millal meile uks avatakse. Kohtlemine oli tõre ja alandav. Paar nädalat enne viisakutse saamist hakkas mu USAst ostetud nutitelefon äkitselt kotis vene keeles kõnelema. Vene keel segas ajuti vahele ka mu eestikeelsetele kõnedele. Ent see lakkas kohe, kui kolmepäevase viisa lõpuks kätte sain.

Moskva südalinn on tühi ja puhas, puhas eeskätt inimestest. Ei mingeid rahvamasse, mis tunglesid seal „tagaigatsetud“ N. Liidu ajal, kui tuhanded inimesed seisid kilomeetri pikkuses järjekorras Lenini mausoleumi juures, trügisid legendaarsetes hiidkaubamajades GUMis ja ZUMis. Nüüd kõndisime maailma tippdisainerite klantsivate esinduspoodide ja Mosfilmi vene tsaari õukonnakostüümide rivi eest läbi uhkes üksinduses. Punasel väljakul seisid väheste jaapani turistide keskel miilitsarühmad, kes politseiks ümber nimetatud. Ei ühtki kerjust, lihapirukat või käsitööd müüvat tädikest ega kitarriga noormeest, kõik on südalinnast ära koristatud. Jõime ZUMis maailma parimat teed, mille tass maksis 550 rubla (8 eurot). Venemaa majandus on viimase aastaga langenud tervelt kolmandiku võrra: 2014.a. 1,86 triljonilt US dollarilt 1,2 triljonile 2015. Sanktsioonid on mõjunud ja kuidas veel.

Kõikjal müüdi matrjoškasid Lenini, Stalini ja Putiniga: Putin kõige suurem, Stalin keskmine, Lenin kõige väiksem. Kioskeid ja vaateaknaid kaunistasid lugematud T-särgid Putiniga: Putin ratsutamas karu seljas ja lõvi seljas, Putin lendamas kotkaga, Putin tankiga ja raketiga, Putin automaatrelvaga ja Putin koerakutsikaga, lõpuks: Putin on kõige viisakam inimene. Putini särgid kirjadega: Venemaa võidab! Venemaa ei anna alla! Venemaa on üle kõige! Venemaa annab vastulöögi! NSVL ehk CCCP reklaamsärgid segamini KGB ja tsaarikulli vappidega. KGB still watching you! – särgikiri inglise keeles. Üks Lenini portree ja leninliku hiidsõrmega vaataja suunas osutav särgikiri ütles ropusti: Fucking Revolution! Paljud tänavareklaamid on ingliskeelsed, aga slaavi tähtedega. Meie saatkonna lähistel asuva hotelli nimi oli: Citicomfort, aga kirjutatud kirillitsas.

Üks kohti, kus kindlasti tahtsin Moskvas ära käia, oli Kremli juures asuv Suur Moskvoretski sild, kus 27. veebruari hilisõhtul 2015 mõrvati vene opositsiooniliider Boris Nemtsov. Nende seitsme lasuga mõrvati Venemaa lootus, kirjutas üks mu Moskva sõber, ajakirjanik. Mõrva toimepanija on tänini teadmata, ehkki Putin või tema turvateenistus võis seda tõenäoliselt jälgida online videokaamerast.

Olen minagi seda silda ja tol mõrvaööl toimunut netis korduvalt videosalvestusest vaadanud. Meil toimus mõjuv, liigutav kohtumine paari vapra keskealise vene naisega, kes hoolitsevad sillal iga päev värskete rooside, Borisi portreefotode ja käsitsi maalitud plakatite eest, mis laiusid sillal umbes 150 m pikkusel alal. Mälestussildid ütlesid: POLE SÕNU, MA EI KARDA, KANGELASED EI SURE. Üks silt kandis numbrit: 119 päeva Borisi mõrvast. Naised ütlesid, et kohe, kui nad sillalt lahkuvad, viib politsei kõik lilled, plakatid ja pildid minema; järgmisel päeval toovad naised jälle uued lilled, vaasid, pildid ja plakatid ja õhtul viiakse need jälle prügiautodega ära. Mehed ei tulevat enam sillale režiimi vastu protestima ega opositsiooniliidrit meenutama, sest naised ei lubavat neil tulla, inimesed on äärmiselt ära hirmutatud.

Ka vanal Arbatil, kus nii 1970ndail kui ka 1990ndail aastail käis vilgas kultuurielu, lauldi ja loeti luulet, valitses täielik tühjus, oktoobrituul keerutas jäätisepabereid. Kulda ja hõbedat müüvate luksuspoodide vaateakende ees olid Stalini-ajast tuttavad päiksekiirtekujulised trellid. Nemtsovi lillede eest hoolitsevad naised kurtsid, et kui Arbatile koguneb rohkem kui kaks inimest, ajab politsei nad kohe laiali: kolm on ohtlik number.

Pärast Moskva-sõitu külastasin Helsingi raamatumessi, kus peateemaks oli vene kirjandus. Kuulasin mh kahe vene intellektuaali vestlust selle üle, kas Venemaal on sõnavabadust: üks kaasaja silmapaistvamaid vene kirjanikke Boris Šiskin ja muusikakriitik Artemi Troitski kinnitasid ühest suust, et mingit vabadust ei ole, ehkki Putin lubab pealtnäha toimida ühel opositsioonilisel raadiojaamal, ühel telekanalil, ühel ajalehel ja ühel ajakirjal. Lubab selleks, et saaks Lääne etteheidetele vastata: näete, Venemaal on sõnavabadus. Putini väidetav 90-protsendiline toetus on suur vale: Troitski hinnangul 10% venelastest armastab Putinit, 10% vihkab teda, aga ülejäänud 80% tahab lihtsalt oma elu elada, tulla toime, jääda ellu. Enamus intelligentsist vaikib, sest kardavad niigi nappi sissetulekut kaotada. Boris on oma viis last kolinud välismaale, Andrei neljast lapsest on kaks nooremat koos temaga emigreerunud Tallinna, kaks vanemat last elavad veel Venemaal.

Šiskin ütles, et Venemaa on parim riik kriminaalidele: Putin on muutnud riigi kriminaalse tegevuse instrumendiks. Igaüks on sunnitud valima, kas oled koos kriminaalidega või võitled nendega või emigreerud nagu Troitski. Mõlemad mehed olid Venemaa tuleviku suhtes pessimistlikud: kui muutus tulebki, siis ainult halvemaks. Mingit Ukraina taolist rahvarevolutsiooni polevat Venemaal oodata, sest erinevalt ukrainlastest ei tahtvat vene rahvas Venemaad muuta. Putini propaganda toidab paljude venelaste hinges elavat võimsa impeeriumi ihalust, see on ainus, mis pakub neile rõõmu ja rahuldust keset rasket argielu, see on nende narkootikum: näete, jälle kardavad kõik Venemaad! Venelaste identiteet on impeeriumi ihalus. Kui üldse mingi muutus tuleb, siis ainult eliidilt. Aga selleks peab juhtuma mingi ime, nagu juhtus 1953 kui Stalin suri, või 1980. aastail, kui kõik vanad juhid järjest maha surid. Venemaal on imed alati võimalikud, ütles kirjanik Boris Šiskin.

Üks soome kuulaja küsis, kas poleks Soomel tark pürgida taas Venemaa autonoomseks osariigiks kaitseks islami invasiooni eest. Troitski vastas, et islamistide pealetung on suur üleilmne probleem, kuid Venemaa on paraku selle probleemi osa, mitte lahendus.

Sirje Kiin

Details
Published: 02 November 2015
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus