Moskva käsi Tallinna rahutustes (2)
Pronkssõdur 2007 15 May 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
26. aprilli õhtul puhkesid Tallinnas rahutused ja vandaalitsemine, mille käigus sai linn purustusi, mille sarnaseid pole ta näinud pärast Punaarmee õhurünnakut 1944. aastal. Tänavarahutustes pole Tallinnas teadaolevalt inimesi hukkunud aga pärast 1918. aastat. Rahutuste ajendiks oli Eesti valitsuse otsus alustada pronkssõduriks kutsutud Nõukogude monumendi juures väljakaevamisi, hilisema väljavaatega monument sõjaväekalmistule teisaldada. Algselt käsitlesid nii Eesti riigivõim kui meie liitlased toimuvat lokaalse rüüstamisena, mis on Eesti siseasi. Välismaiste õhutajate rolli hinnati ennekõike propagandistlikuks. Hiljem on aga järk-järgult selgunud, et Moskva sekkumine väljendub märksa enamates ning konkreetsemates asjades. RKK loodud töögrupp on püüdnud praegu olemasoleva info põhjal kaardistada, kus ja kuidas oli Tallinna „kristallöös“ mängus Moskva käsi. Analüüs baseerub avalikul infol ning meie vestlustel Eesti riigiametnikega. Alltoodud käsitlus on äärmiselt esialgne ning lakooniline, meie püüdluseks on olnud vaid kokku koondada praeguseks teadaolevad faktid. Meie info on ühest küljest kindlalt puudulik, teisest küljest on aga ka sfääre – nagu näiteks Vene meedia desinformatsioonikampaania – mida just allikmaterjali rohkuse tõttu ei ole kiirkokkuvõttes, nagu alljärgnev, võimalik ammendavalt lahata ja mille puhul me seetõttu toome esile vaid fakte, mida peame kõige olulisemateks ning sündmusi potentsiaalselt mõjutanuteks.

Pronkssõduri tõusmine konfliktiobjektiks

Stalini režiimi poolt 1947. aastal Tõnismäele püstitatud pronkssõdur oli üks väheseid Nõukogude ideoloogiat kandvaid monumente, mis Eestisse pärast taasiseseisvumist alles jäi. Paikajäämise põhjusi oli mitmeid, praeguses kontekstis on neist oluline üks: monument ei mõjunud ülemäära polariseerivalt. Inimesed, kes käisid sinna lilli asetamas, ei käitunud provotseerivalt; ning inimesed, kelle jaoks pronkssõdur seostus nõukogude aja ebameeldivustega, suutsid teda linnapildis „mitte näha“. Olukord muutus 2006. a. 9. mail, mil NSV Liidu lippe kandnud miitingulised ründasid Eesti riigilippu, sekkuma oli sunnitud politsei. Konflikt tõi kaasa ühiskonna polariseerumise ja mälestusmärk sai jätkuva Eestit solvava kihutustöö paigaks. Päevakorda kerkis küsimus, mida ette võtta. Pronkssõdurit ümbritseva õhkkonna agressiivsemaks muutumine kulges sünkroonselt arengutega Vene ühiskonnas. 2000. aastal presidendiks tõusnud Vladimir Putin asus Venemaal aktiivselt restaureerima Nõukogude omaga väga sarnast ajalookäsitlust, samuti taastama mõningaid purunenud impeeriumi sümboleid (hümn, punalipp armeelipuna). Võidust Teises maailmasõjas – ehk Suures Isamaasõjas - kujunes üks mineviku ning taastatava ajalookäsitluse legimiseerimise põhilisi vahendeid. Läänemaailma, eeskätt NSV Liidu kunagiste pantvangide soovimatust seda ajalookäsitlust jagada võttis Moskva vastu kasvava ärritusega, mida riigis süvenev üleüldine ksenofoobia vaid suurendas. II maailmasõja lõpu 60. aastapäevaga kaasnenud ajaloodispuudid olid selle protsessi üheks kulminatsiooniks; just siis ilmnes esimesi kordi Moskva püüe oma ajaloointerpretatsioon teistele sisuliselt jõuga peale suruda – katse, mis mõistagi oli määratud luhtuma. On raske öelda, kas ja mil määral aitas Moskva teadlikult kaasa Tõnismäe pronkssõdurit ümbritseva õhkkonna radikaliseerumisele viimase 3-4 aasta jooksul. Ent eelkirjeldatud muutused Venemaa psühholoogilises kliimas ei saanud jätta puudutamata Eesti venelaskonda, kes elab suurel määral Venemaa riigi manipuleeritud meedia infoväljas. Eesti valitsust, eeskätt Reformierakonda on süüdistatud selles, et nad tegid pronkssõdurist teema valimiskampaanias. Oluline on aga mõista, et tegu ei ole siiski valimiskampaanias tekitatud kunstliku probleemiga: probleem oli reaalne ja valimistest sõltumatu, paigale jäetuna saanuks pronksmonument pingete allikaks iga aasta mais ning võimalik, et ka septembris. Toonase valitsuse mõnevõrra ebalevalt menetlusse paisatud lahendusvariant – valmistada ette kuju ümber maetute tuvastamine ja ümbermatmine ning kuju kui hauamonumendi teisaldamine – sai kampaaniateemaks alles siis, kui Vene riiklikult manipuleeritav meedia neid uudiseid raevukalt kommenteerima asus. Siis oli paratamatu, et kajastusele reageeris ka Eesti meedia ning reaktsioonid langesid valimiseelsesse kontkesti.Tuvastatav on aga veel vähemalt üks ametliku Moskva konkreetne panus situatsiooni teravnemisse: nimelt valmis aastal 2006 Vene saatkonna kaasabil propagandafilm „Eesti – ajaloo risttee“, milles moonutati Eesti ajalugu ning õhutati vaenu eestlaste ja Eesti Vabariigi vastu, seostades neid liialdatult fašismi ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa sõjakuritegudega. Samas õigustati monumendi paigale jäämist nõudva liikumise „Notšnoi Dozor“ tegevust kui „antifašismi“. Kesksel kohal oli filmis Nõukogude monument Tõnismäel. Filmi avalikuks tulekul teatas saatkond, et see kajastab Venemaa seisukohta. Moskva soovist konflikti radikaliseerida annab tunnistust ka halvakspanu, mis sai võimukoridorides osaks Vene Riigiduuma välisasjade komitee esimehele Konstantin Kossatšovile, kui viimane märtsi lõpus söandas öelda, et monumendi liigutamine on vältimatu ning Moskvale oleks kasulik sellega leppida ning asjaomastes tseremooniates osaleda. (Regnum, 26.03)

Vene saatkonna vahetu roll

On põhjust kahtlustada, et Venemaa Tallinna saatkond on kohalikke ekstremiste ja korratuste organisaatoreid vahetult juhendanud. Nii on KAPO andmetel korratustele eelnenud nädalatel Tallinna botaanikaaias korduvalt kohtunud Vene saatkonna vanemnõunik Sergei Overtšenko ning korratuse organiseerimises kahtlustatav grupeeringu „Notšnoi Dozor“ juht Dmitri Linter. (Postimees, 25.04)

Samuti, 18. aprillil 2007 kohtus üks Tõnismäe ausamba aktiivsemaid kaitsjaid, Konstitutsioonierakonna liider Andrei Zarenkov Vene saatkonna esimese sekretäri Vadim Vassiljeviga. Samal päeval teatas Zarenkov Konstitutsioonierekonna juhatuse otsusest luua Eestis vabatahtlikest agitaatorite rühmi, kelle ülesandeks on selgitada sõduritele, et armee sekkumine konflikti korral on lubamatu. (BNS 18.04, Postimees, 25.04)

Vene noorteliikumiste tegevus

Seitse päeva (27.04-01.05) Eesti Moskva saatkonda piiranud Venemaa noorteliikumiste, eeskätt liikumise Naši seotus Kremliga on üldteada. Saatkonna piiramise sanktsioneeritust ning pikettidele võimu poolt osutatavat toetust on võimalik märgata mitmetest detailidest, mis spontaanselt organiseerunud pikette ei iseloomusta: piirajatel oli olemas köögibuss, üle 30 ühesuguse telgi, moodsad veeaparaadid, korralik heliaparatuur, hea kvaliteediga plakatid, mis iga päev vahetusid. (Eesti Päevaleht 02.05) Puhtuse eest kandsid hoolt Moskva kommunaalameti töötajad. Tellitud bussidega toodi protestijaid kohale kaugematest Vene regioonidest: Eesti Päevalehe andmeil saabuti kõige kaugemalt Mordvast. (EPL 02.04)

Vene miilits, kelle kohustus on tagada saatkonna turvalisus ning normaalsed töötingimused, tegutses selgelt puudulikult ja valikuliselt. Valdaval osal juhtudest tehti saadiku autole liikumiseks teed, ent mitte alati – näiteks 27.04 oli saadik Marina Kaljurand korra sunnitud ka saatkonda tagasi pöörduma. Mitmel juhul takistasid piirajad saatkonna inimeste ja kutsutud külaliste sissepääsu saatkonda, miilits ei teinud midagi: Eesti Päevalehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu murdis end 29.04 sisse vaid omal jõul; abikonsul Silver Laanemäe aga pidi sama päeva õhtul saatkonna ukse juurest tagasi minema. (Vestlused saatkonnatöötajatega.)

Kõige lubamatumad juhtumid Moskvas terve nädala väldanud saaga juures olid suursaadik Marina Kaljuranna ründamine Argumentõ i Faktõ pressikonverentsil (02.05) ning saatkonna akende tulistamine ööl vastu 3. maid. Kumbagi intsidenti miilits kas ei suutnud või ei tahtnud ära hoida.

Kõige otsesemat tunnistust saatkonna piiramise sanktsioneeritusest annab aga selle lõpp: Vene välisminister Sergei Lavrov lubas telefonikõnes oma Saksa kolleegile Frank-Walter Steinmeierile, et Vene valitsus kannab hoolt, et politseijõud lõpetavad saatkonna blokaadi, aga seda tingimusel, et Eesti suursaadik Moskvast lahkub. (Financial Times Deutchland, 04.05) See viimane oli olnud ka noorteliikumine Naši nõudmise, mida nad järgnevalt serveerisid oma võiduna. Pärast saadiku lahkumist pakkisid piirajad oma laagri ning miilits oma püstitatud tõkked kokku praktiliselt sünkroonselt.

Küberrünnakud

Alates 27. aprillist langes Eesti ränga küberrünnakute laine ohvriks. Rünnakute iseloom kattis laia skaalat alates lihtsatest rämpskirjadest (spam) kuni hästi koordineeritud DDoS-rünnakuteni (Distributed Denial of Service) valitsuse IT-süsteemide vastu. DDoS-rünnaku olemuseks on paljude arvutite poolt konkreetsele serverile või arvutivõrgule massiliste, kuid sisutühjade päringute esitamine. Selle tulemusena arvutivõrk/server kas ummistub või kukub kokku.Küberrünnakuid koordineeriti internetis vene keeles ning paljud rünnakud pärinesid Venemaal asuvatest arvutivõrkudest ja serveritest. Internetis levitati rünnakute korraldamiseks üksikasjalikke venekeelseid instruktsioone, mis hõlmasid juhiseid nii konkreetsete rünnakute iseloomu ja täideviimise osas (kuidas rünnata), aga ka sihtmärgiinfot (mida rünnata) ning ajastust (millal rünnata). Mainitud juhtnööre levitati veebilehtedel, foorumites ning jututubades. Enamasti oli tegemist väga lihtsate juhistega, milliste täitmiseks ei pea omama erilisi teadmisi või oskusi. See soodustab spontaanseid ründeid tavakodaniku tasemel – vaja on vaid internetiühendusega arvutit. Esimene rünnak toimus 27. aprillil pärast esimest rahutusteööd ja oli üsna lihtne – Reformierakonna kodulehel moonutati peaminister Andrus Ansipi pilti. Samal päeval toimusid valitsusasutuste veebilehtede vastu siiski ka esimesed DDoS-rünnakud. Viimased osutusid mõningatel juhtudel edukaiks, kuid lehekülgede normaalne toimimine suudeti võrdlemisi kiiresti taastada. Esimesed üleskutsed Eesti veebilehekülgede ründamiseks avastati 28. aprillil aadressidel http://2ch.ru ja http://forum.xaker.ru. Toimusid ka arutelud, kuidas rahastada massirünnakute sooritamiseks vajalike serveriparkide ja botnet`ide ehk robotvõrkude üürimist. Botnet ehk robotvõrk koosneb suurest hulgast hõivatud arvutitest, mida kasutatakse rünnete korraldamiseks või rämpsposti levitamiseks. Arvutite hõivamiseks kasutatakse sageli nn trooja hobuseid, mis avavad arvutis interneti jututoakanali ning ootavad käsku robotivõrku kontrollivalt isikult. Botnet`ide ehk robotvõrkude omanikeks on tavaliselt organiseeritud kuritegelikud grupeeringud, kes rendivad botnet`e välja peamiselt äriettevõtete vastu suunatud erinevate kriminaalse iseloomuga rünnakute sooritamiseks. Samal ajal hakkasid internetis levima ülalpool mainitud üksikasjalikud ründekäsud. Kuigi enamik nende tulemusena toimunud rünnetest olid oma iseloomult üsna lihtsakoelised, osutusid nad efektiivseks vahendiks üldise kaose tekitamisel ja olukorra segasemaks muutmisel. Rünnakute korraldamist kooskõlastati ka rühmadiskussioonide pidamiseks mõeldud interneti jututoakanalite ehk IRC (Internet Relay Chat) vahendusel, mis tõi kaasa üksikisikute sooritatud spontaansete rünnakute hüppelise kasvu. 30. aprillil toimus rünnete keerukuses ja nende sooritamiseks vajalike ressursside osas järsk hüpe ülespoole. Nüüdsest sooritati ridamisi olemuselt väga keerukaid ründeid ning rünnete sooritajal või sooritajatel oli võimalik Eesti vastu paisata suuri võimsusi, mis viitab hästi organiseeritud ja rahastatud vastasele. Kuna selleks ajaks olid Eesti võimud blokeerinud nii enamiku .ru-laiendiga ja kui ka teistelt välismaistelt IP-aadressidelt Eestisse saabuva internetiliikluse, nihkus rünnakute raskuspunkt domeeninime serveritele DNS-süsteemile (DNS, Domain Name Server). Domeeninime serverid „tõlgivad” IP-aadressid enamike internetikasutajate poolt mõistetavateks ja kasutatavateks veebilehtede nimedeks. Selle tulemusena tekivad veebilehtede aadressid (näiteks kujul www.nato.int), mitte ei esine IP-aadressina numbrilise kombinatsioonina (näiteks 127.0.2.6.4.7). DNS-süsteemi rivist välja löömine halvaks kogu internetikasutamise terves Eestis. Mõned nendest rünnakutest suutsid saavutada ajutist edu. Mai esimestel päevadel lisandusid rünnete sihtmärkide nimekirja ka internetiteenuseid pakkuvad telekomifirmad (Elion ja Elisa), aga ka Eesti meediaväljaanded (Postimees). Ründajad segavad jälgi kasutades globaalseid robotvõrke (mitte ainult Venemaal asuvaid), kasutades oma rünnakute kanalitena kolmandates riikides asuvaid puhverservereid (proxy server) ning moonutades oma IP-aadresse.

Venemaa riiklikult kontrollitav meedia

Uuringud näitavad, et eesti keelt mittevaldavad Eesti elanikud jälgivad vähe Eesti telemeediat (sealhulgas venekeelset Eesti meediat). Kuna televisioon on tähtsaim infoallikas üle kahekümne aastaste inimeste jaoks ning arvestades, et ligi 3/4 Eesti venelastest jälgib aktiivselt Venemaa riiklikke telekanaleid, mis on silma paistnud Eesti vastasusega, siis võib väita, et vene telekanalitel on oluline osa Eesti venelaste infovälja kujundamisel. (Tartu Ülikooli uuring „Mina. Maailm. Meedia 2005”). Korratuste organisaatorid ja osalejate väljendatud seisukohad kopeerivad Venemaa riiklikult kontrollitavas meedias edastavat valeinformatsiooni ja propagandat. Eesti Vabariigi ja eestlaste vastast meelestatust on Venemaa riiklikult kontrollitav tele- ja internetimeedia ette valmistanud pikemat aega. Edastatud on ebaobjektiivseid reportaaže ja arvamusi olukorrast Eestis (alusetud süüdistused inimõiguste rikkumises, „fašismimeelsuses“ jne) ning propagandafilme. Eesti-vastased inforünnakud intensiivistusid eriti viimastel kuudel; aprilli keskel ilmusid Venemaa meediasse regulaarsed üleskutsed kehtestada sanktsioone Eesti vastu. On ka otsesõnu nõutud sõja alustamist Eesti vastu. (Nt Vene riigiduuma saadik ning patriootilise liikumise Rodina liider Dmitri Rogozin - Postimees, 21.04) Moskva peetava Eesti-, aga ka laiemalt Lääne-vastase meediasõja ajalugu ning olemus väärivad eraldi suurt uurimistööd, siinkohal aga olgu toodud mõned faktid, mida saab tõlgendada, kui Tallinnas toimunud sündmuste otsese mõjutamise katseid. 26. aprillil edastas Venemaa telekanal RTR päeva jooksul korduvalt korratuste ühe peamise organisaatori Dmitri Linteri intervjuud, milles viimane ähvardas Eestit kodusõjaga ja lubas muuhulgas, et paari päeva pärast ei allu riik Eesti enam „sellele valitsusele.”Järgmisel päeval refereeris sama telekanal oma Tallinnast tehtud otsereportaažis üht väidetavalt oma kinnipidamiskohast välja helistanud Öise Vahtkonna liiget, kes kinnipidamiskohas toimuvat väidetavalt kirjeldades rääkis, kuidas üks inimene oli surnuks pekstud ning teiste kinnipeetavate silme all minema viidud. See ebatõeseks osutunud info võis suure tõenäosusega toimida kui õhutuskõne järgmise õhtu rahutusteks. Tendentslik või otseselt valelik kajastus on ilmne kogu Tallinnas toimunu osas: vandaalitsenud noortejõuke nimetatakse rahumeelseteks meeleavaldajateks ning rüüstamist eelistatakse televisioonis mitte näidata; selle asemel esitatakse väljamõeldisi politseivägivallast. Teisaldatud pronksskulptuuri kohta väideti, et Eesti võimud saagisid selle tükkideks. Rahutustega samal ajal surma saanud Dmitri Ganini kohta väidavad paljud Vene meediaväljaanded, et ta suri kokkupõrkes politseiga ning pronkssõdurit kaitstes; maha vaikitakse faktid, et surm noahoobist ei saanud tulla politsei käe läbi, kuivõrd politseil selliseid relvi pole, samuti juhtus õnnetu intsident pronkssõduri asukohast ca 500 meetrit eemal Tatari tänaval ning hulk aega varem, kui politseiüksused Tatari tänavale jõudsid. Samuti valetatakse kiirabi saabumise kiiruse kohta.

Majanduslik surve

Venemaa on alustanud ka majandusliku surve avaldamist Eestile, mis avaldab praegusel hetkel eelkõige mõju transiidi- ja transpordifirmadele nagu Eesti Raudtee, Tallinna Sadam, Sillamäe sadam, Paldiski sadam ning sadamates opereerivatele firmadele nagu Coal Terminal, DBT, Alexela, Pakterminal, Eurodek, Stivis, Petromax, E.O.S. Transiidiassotsiatsiooni tegevjuhi Andrus Kuusmanni sõnul on läbi Eesti liikuvate transiitkaupade laadimine Venemaal mai algusest vähenenud 60%, sh söe ja väetiste laadimine on täielikult lõpetatud, naftasaadusi laaditakse varasemaga võrreldes umbes 50% ulatuses (Eesti suunal töötab vaid Kriši naftatöötlemistehas). (Eesti Transiidiassotsiatsiooni ametlik memo Eesti Vabariigi valitsusele 07.05.2007). Venemaa Oktoobri raudtee teatas 3. mail Eestis rahvusvahelise reisijateveoga tegelevale ettevõttele Go Rail, et lõpetab alates 27. maist reisirongi Tallinn-Peterburi-Tallinn teenindamise. 3. mail teatati maiustustetootjale Kalev, et neile on üles öeldud kõik müügilepingud Venemaal. Venemaa turg moodustas 7-8% Kalevi müügimahust. Mitmed Eestis tegutsevad ettevõtted (Spacecom, Transgroup Invest) on teatanud, et suhete säilitamiseks Venemaaga registreerivad nad oma firmad kolmandatesse riikidesse. Ivangorodi piiripunkti lähedal on Naši liikmed proovinud peatada Eesti numbrimärkidega kaubaautosid, et hirmutada sõidukijuhte ja takistada kaubavedusid. Vene väetisetootjaga Akron teatas reedel oma Eesti investeeringute peatamisest, tuues põhjenduseks Punaarmee monumendi teisaldamise Tallinna kesklinnast (BNS 04.05.07). Vastakad andmed tulevad liha- ja piimatoodete osas: Nõo lihatööstuse andmetel on Venemaa kaubandusketid saanud sealsest veterinaarametist Eesti liha müüki keelava kirja (BNS, 04.05), samas kinnitab Eesti Veterinaaria- ja toiduamet, et ühtegi ametlikku teadet Eesti toodete nõuetele mittevastavuse kohta ei ole ning kaup Venemaa suunas liigub.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus