Moldova rännak Euroopasse Postimees
Rahvusvahelised uudised 20 Jan 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kristel Abel, TLÜ kommunikatsiooni instituudi õppejõud
http://arvamus.postimees.ee/26...


Moldova on üks Euroopa vaesemaid riike, mille SKTst veerand tuleb välismaal teenitud tulust. Kuigi see on pikaajalist abi vajav riik, peame toetama nende lähenemist ELile, sest esiteks on tegemist naabriga, kes ajalooliselt, rahvuslikult ja kultuuriliselt kuulub Euroopasse. Teiseks areneb Moldova ELi toel ausamaks, avatumaks ja lootusrikkamaks.

Ukraina Maidani-uudiseid kuuleme pea iga päev või igal nädalavahetusel vähemalt. Vilniuse tippkohtumisel läinud aasta novembri seisis Ukraina kõrval sama otsuse ees ka Moldova. Moldova otsustas ütelda «jah» ja parafeeris Euroopa Liiduga assotsiatsioonileppe.

Chişinăus tervitati seda otsust rõõmuga – peatänav kaunistati Euroopa Liidu ja Moldova lippudega ning särama pandi ka pühadeaegne tänavavalgustus. See on muidugi alles esimene samm, aga moldaavlaste jaoks kinnitas see mitme aasta pingutuste mõttekust – nende riiki tõesti oodatakse Euroopaga liituma.

Assotsiatsioonileppele eelnenud sügis oli Moldovas tavatult soe. Soe ilm kutsus rahvast väljendama oma meelt riigi tuleviku jaoks olulise tähtsündmuse eel. Seda kasutasid esiteks kommunistid, kes avaldasid meelt Chişinău kesklinnas, mida meiegi televisioonist näha saime. Nii võis televaatajale jääda mulje, et Ukrainas on euromeelsed valmis veetma öid tänaval, et riik ikka Euroopasse liiguks, seevastu Moldova tänavail lainetab punalippude meri. Vahetult enne Vilniuse kohtumist tulid aga ka euromeelsed end näitama ja demonstreerima toetust Euroopa-liikumisele.

Umbes sama kahetine on olnud ka moldaavlaste meelsus: ühed toetavad Euroopa Liitu, teised jälle näevad ainuvõimalikku tulevikku Venemaa kaitsva tiiva all. Vilniuses antud allkiri on Moldova jaoks põhimõtteline ja pika järelmiga. Tagajärg võib avaldada end juba sel talvel külmade radiaatoritena Chişinău korterites või järjekordse sisseveokeeluna, mille Venemaa terviseohule viidates kehtestab.

Ajaloos on Eestil ja Moldoval palju ühist, kasvõi Molotovi-Ribbentropi pakt ja selle sala­protokollid. Mäletame ühtse rahvaste pere aegadest, et arbuusid ja viinamarjad tulid Moldovast, nagu ka ülikooliaegne valuliste mälestustega Monastõrska Izba ja kangemate tegijate Belõi Aist. Samas on Eestist mööda läinud mitu kibedat klaasitäit, mis Moldoval on tulnud alla neelata. Ilmselt üks hullemaid oli üleminek vene tähestikule. Vägivaldne minek keele kui rahva enesemääraja kallale on kuritegelik. Teadjad räägivad, et sellised plaanid olid ka eesti keelega. Tõepoolest, vene keele õppimist alustasin mina oma eakaaslastega juba 1. klassist. Mis oleks olnud järgmine samm, me õnneks teada ei saanud, aga Moldova pealt võime aimata.

Ka pole meil oma Transnistriat, samas võiks sellegi kohta soomlaste kombel ütelda, et «läheltä meni» («napilt läks»), kui mõtelda Ida-Virumaale.

Tänaseks on meie riigid üsna erinevad ning tuleb vaid nentida, et meil on läinud mitu korda paremini. Taasiseseisvumise järel sattus Moldova karussellile «pingutame – juba läheb paremaks – oh, kes vaiba alt ära tõmbas – püüame end nüüd jälle kokku võtta». Seda kõike saatis tugev surve ida poolt ning Moldova inimeste üha kasvav sisemine ebakindlus. Muidugi ei soodusta avatud ja läbipaistva riigi teket ka lokkav korruptsioon, perekonnast sõltuv ühiskonnakorraldus ja ühele või teisele poole nähtavalt kaldus meedia.

Televisioon on populaarseim meediakanal (noore põlvkonna seas on muidugi internet üha kasvav trend) ning telekanaleid on viimasel ajal aina juurde tekkinud. Sagedasti on need kanalid, kus ilusad inimesed räägivad teiste ilusate inimestega tühistest asjadest. Seejuures pole midagi imelikku selles, kui intervjueerija ja intervjueeritav on omaniku lähisugulased.

Jutukanalid teles jagunesid näiteks Vilniuse kohtumise kajastamisel enam-vähem pooleks: ühel kanalil arutleti hingestatult, kuidas Moldova hakkab Euroopa valguses särama, teine kanal maalis karme pilte tagajärgedest, mille toob kaasa Venemaale selja keeramine. Nii peegeldasid kanalid üsna täpselt omanike arvamusi ja uskumusi.

Kommunikatsiooni ühekülgsus on valdav ja meenutab lähimineviku Eestit. Suhtlemine avalikkusega tähendab pressiteate saatmist ja pressikonverentsi korraldamist, kus räägitakse ainult head ja eriti head ning kõik kaamerad peavad tingimata kohal olema. Ja sellest ei maksa hämmelduda, et pressiesindaja on asutuse tippjuhi lähisugulane.

Freedom House on hinnanud Moldova ajakirjandust määratlusega partly free («osaliselt vaba»). Aga olukord on tunduvalt paranenud, sest alles 2010. aastal sai Moldova ajakirjandus hinnanguks not free («mittevaba»). Pärast kaheaastast segadust ja rahutusi tuli 2011. aastal kommunistide asemel võimule uus koalitsioon – reformimeelne Euroopa Integratsiooni Allianss. Seadustesse jõudis ajakirjandusvabaduse ja ajakirjanike õiguste kaitse, vähenes poliitiline kontroll sisu üle, meedia mitmekesistus, paranes ajakirjanike ligipääs infole. Ajakirjandusvabadus on ühiskonna vaba arengu oluline eeldus ja Moldova näide ainult kinnitab seda.

Moldova on üks Euroopa vaesemaid maid. Töötuid on küll erakordselt vähe – 4,7 protsenti läinud aasta teises kvartalis –, aga sissetulekud jäävad valdavalt sama erakordselt väikeseks. Rääkimata mikroskoopilisest pensionist, mille puhul võib vaid imestada, mis trikiga suudetakse maksta üür ja osta miskit süüa. Just nimelt «miskit» – turgudel ja tänavatel müüakse toiduaineid, mille päritolust ja müügiviisist ärahellitatud läänlased suurt midagi lähemalt teada ei tahaks. Samas saame meie eestlastena olukorrast ilmselt paremini aru, sest maaelu ja isekasvatatud saadused on meile vähemalt põlvkonna võrra lähemal kui Lääne-Euroopale.

Pea olematute palkade tõttu on suur hulk moldaavlasi rännanud Euroopasse tööd otsima. Kui Eestist on läinud valdavalt mehed ehitama ning pered koju jätnud, siis Moldovast on tihti just naised läinud tööle Itaaliasse. Ning et sageli on ka pereisa läinud Sotši olümpiamängudeks mingit imelugu ehitama, siis tähendab see, et krediitkaardilaste arv on Moldovas murettekitavalt suur. Välismaal teenitav ja koju saadetav raha moodustab SKTst ligi veerandi. See on aidanud inimestel toime tulla ja vaesust vähendada. Perspektiivi kodumaal on seni suudetud näha üsna vähe. Moldova rahvaarv on samuti ehmatavalt vähenenud: 1990. aastal oli see 4,3 miljonit, 2013. aastal aga vaid 3,5 miljonit.

Miks siis peaksime nii väga rõõmustama ja pooldama, et ilmselgelt pikaajalist abi vajav riik on asunud Euroopa Liidule lähenema? Esiteks seepärast, et tegemist on vahetu naabriga, mis ajalooliselt, rahvuslikult ja kultuuriliselt kuulub Euroopasse. Teiseks, Moldova areneb ELi toel ausamaks, avatumaks ja lootusrikkamaks. Need positiivsed muutused ei tohi poolele teele seisma jääda, sest eriti noortele on tähtis saada kinnitust, et nende kodumaa on ­oodatud ja võrdne kandidaat Euroopaga liituma.

Seni on Moldova olnud justkui kõigi teiste otsustajate pantvang, kirjutas oma blogis The Economist. Oleme ka ise suure naabri külje all tundnud ebakindlust ja hirmu, et meist sõidetakse üle. Teame, mida tähendab riigi nina läände keeramine, kui valulised võivad olla põhjalikud reformid. Moldova on teinud läbi suure arengu, paranenud on inimeste oskused ja võimalused. Nendes püüdlustes väärib Moldova toetust.

Maailma riikide kohta halastamatut satiiri viljelev «Our Dumb World: The Onion’s Atlas Of The Planet Earth, 73rd Edition» kirjeldab Moldovat kui Euroopa keldrit, kus hoitakse igasugu vana kola (sama raamat ütleb Eesti kohta, et 1940. aastal Nõukogude vägede pealetungile vastuhakkamiseks moodustasid eestlaste rahvatantsurühmad sõõri, mis tankibrigaadidele vapralt vastu tantsis). Vaevalt et Moldova kelder on, või kui, siis erakordselt hea veini kelder – ka maailma suurim veinikelder asub Moldovas. Ja viljakandvat mulda on neil ka küllalt igal pool, kust kogutut saab aita ja salve kokku kanda, et siis edasi müüa.

Sügiseses intervjuus kurtis Moldova majandusminister Valeriu Lazar, et peale inimkapitali ja viljaka mulla pole Moldoval mitte midagi. Ilmselt unistab iga majandusminister, et maapõu peidaks endas Mendelejevi tabelit kogu selle ilus, ent kuigi viljakas muld ja maatäis tegutsemistahtelist rahvast võib tunduda tagasihoidlik, pole see siiski mitte kõige viletsam kaardipakk. Küsimus on, kas ja kes suudab defineerida eesmärgi ja rahva liita ühise eesmärgi poole liikumiseks, samas veenvalt põhjendades neid ohvreid, mida teel tuua tuleb.

Liikumissuund on paigas ning samm Euroopa poole astutud. Järgmised kuud on Moldovale otsustavad, sest uued parlamendivalimised toimuvad juba sügisel ning arvata on, et lahing hingede ja häälte pärast muutub ägedaks. Eesti kogemus, et ka väiksel riigil on suurte huvide vahel võimalik hakkama saada ja ise otsustada, on moldaavlastele eeskujuks. Vähemalt häid soove, kogemust ja pöidlahoidmist võime ju ometi jagada.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus