Allpool toome ära MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe Trivimi Velliste (mõnevõrra lühendatud) kõne vastupanuvõitluse päeval, 22. septembril 2011 Pärnu Eliisabeti Kirikus.



67 aastat tagasi rebiti meie pealinnas Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp. Läänemaal Põgari palvemajas pidas Vabariigi Valitsus Otto Tiefi juhtimisel viimast istungit kodumaal. Suurem osa valitsuse liikmetest vangistati, osa mõrvati. Väiksem osa pääses pagulusse, uuendas valitsust ja jätkas poole sajandi vältel tegevust – Eesti vabastamise nimel.

Nõnda peame 22. septembrit vastupanuvõitluse päevaks. Vastupanu jätkus kõikjal, kus oli vapraid ja pühendunud Eesti riigi kodanikke. Vastupanu kestis ligemale pool sajandit – küll relvaga metsas, küll sinimustvalgete lippudega vabas maailmas, aga ka Venemaa vangilaagrites.

Eesti Vabariik ei seiskunud eales, meie riik ei ole kunagi lakanud olemast mitte ainult õiguslikus mõttes – de iure - , vaid ka tegevteoliselt – de facto. Kui Vabariigi Valitsus tegutseb, olgugi võõrsil, kui riigil on asukohamaa poolt tunnustatud saatkonnad, siis see riik toimib – olgugi väga piiratud ulatuses. Mis aga kõige tähtsam: kui selle maa rahvas peab end just nimelt oma riigi ja mitte võõra riigi kodanikeks, siis pole see riik mitte kusagile kadunud – ei de iure ega ka mitte de facto.

Meil pole tarvis rääkida oma riigist kui hiljuti täisealiseks saanust. 93-aastase riigi puhul on see kohatu. Küll aga võime rõõmu tunda selle üle, et oleme juba kakskümmend aastat olnud jälle vabad. Meie eelmine vabadusaeg kestis ju ainult 22 aastat!

Aeg voolab kiiresti. Täna on sobiv päev vaadata tulevikku. Eesti Vabariigi suurjuubel – 100. sünnipäev pole enam mägede taga, vaid kuue ja poole aasta kaugusel. Just nüüd on õige aeg asuda tegema konkreetseid ettevalmistusi, et seda suurpäeva vääriliselt tähistada, et anda au nendele, kes selle riigi kunagi rajasid ja kes selle püsimise nimel on vaeva näinud ja võidelnud.

Ehk tohime mälestustahvli pühitsemist Raekülas lugeda üheks sihiseadeks kõnesolevas suunas. Tähendab ju president Konstantin Päts Eestile sedasama, mida Ameerika Ühendriikidele tähendab George Washington. Konstantin Päts on Eesti Vabariigi esimene valitsusjuht ja esimene president. Ameerikas ei kujutaks ükski koolilaps endale ette, et esimese presidendi lapsepõlvekodu on teadmatuses või et riigi pealinnas puuduks ausammas esimesele riigipeale.

Muidugi on USA ja Eesti Vabariigi kaalukategooriad väga erinevad, ent inimeste ja rahvastena oleme põhimõtteliselt kõik ühesugused. Väärikuses ei saa olla erinevaid kaalukategooriaid. Et oleme oma riigi väärikuse jäädvustamisel alla jäänud ka paljudele väiksematele, ent vabana elanud riikidele, selle seletus on küllap lihtne. Teise maailmasõja ja selle järgsete aastakümnete trauma on paraku meie hinges ikkagi nõnda sügav, et enese kogumine võtab hoopis kauem aega, kui oleksime osanud arvata.

Aga me liigume õiges suunas, me parandame ja tugevdame igal aastal kas või väikestegi sammudega oma ajaloomälu – eesti rahva ühismälu. Heaks näiteks on Riigikantselei algatatud riigivanemate sünnikohtade märgistamine väärikate mälestuskividega. Alles hiljuti pühitsesime Friedrich Karl Akeli sünnipaiga kunagises Halliste kihelkonna Nosi karjamõisas.

Väga oluline on, et järk-järgult on kodumaale ümber maetud meie võõrsil surnud riigimehed nagu Jüri Uluots või August Rei. Peaksime Tallinna Metsakalmistule püstitama kenotaafi nendele riigivanematele, kelle hauakoht on teadmata või kellel polegi hauda. See on meie suur auvõlg! Ukse ees on Heinrich Marga 100. sünniaastapäev. Tema oli viimane paguluses võidelnud valitsusjuht riigipea ülesannetes. Tema ulatas 1992. a. oktoobris teatepulga vastvalitud Vabariigi Presidendile Kadriorus. Heinrich Marga tuhk puistati tema enda soovil nelja tuule poole. Kenotaafil peaks olema ka Heinrich Marga nimi.

Pärnu on Eesti edelavärav – või koguni kõige olulisem lõunavärav, esimene Eesti linn pärast riigipiiri ületamist. Ja Raeküla on omakorda Pärnu lõunavärav. Kas ei võiks lõuna poolt saabuvaid külalisi linna servas tervitada hotell „President“? Sellise nimega hotellid on maailmas sagedased, Eestis sellist veel pole. Kas selline hotell ei võiks asuda aadressil Riia mnt 273, majas, mille külge kinnitasime äsja mälestustahvli? Kas see hotell ei võiks olla ajaloohõnguline, seintel fotod 19. saj lõpust, kuulsatest vendadest Pätsidest? Ehk oleks ülakorrusel viis sviiti nimedega „Nikolai“, „Konstantin“, „Voldemar“, „Peeter“ ja „Marianne“? Ehk oleks kusagil muuseuminurk, mida Pärnu koolilapsed vahel külastaksid. See võiks olla ka konverentsihotell, kus peetakse mõttetalguid.

Kui meenutada, kui trööstitu oli Jaan Poska kodumaja alles mõned aastad tagasi ja mõtelda sellele, kui särav on tema kodu Kadriorus täna, siis ei tohi lootust kaotada. Lootust ei tohi kaotada ka Jaan Tõnissoni Tartus asuva kodumaja suhtes. Miks küll on saatus olnud selle – ühe meie kõige väljapaistvama suurmehe - suhtes nõnda karm? Meil pole tema surma kindlat kuupäeva, tema hauda ja me ei suuda hooldada isegi tema legendaarset, neli aastakümmet kestnud kodu. Aga kui mõtleme sellele, et lisaks Jaan Poska majale on suurepärases korras ka kindral Laidoneri kunagine kodu Viimsi mõisa peahoone, siis meie usk ja lootus võivad ikkagi ammutada uut jõudu.

Meil on väga suur heameel, et hooldatud on kuulsate vendade Pätside isa ja ema – Jakob ja Olga Pätsi haud Alevi vanal kalmistul. Selle eest võlgneme sügava tänu munitsipaalettevõttele Pärnu Haldusteenused.


Veel enne, kui Eesti Vabariik saab 100-aastaseks – kaks aastat varem möödub 150 a Jaan Poska sünnist. Poska on üks neljast Eesti riikluse nurgakivist. Sellisena väärib tema mälestus tulevaste põlvede erilist tähelepanu. Jaan Poska on ära teeninud, et 2016. a pühitsetaks tema kodupaiga läheduses Kadrioru pargis või siis kusagil mujal Tallinnas tema ausammas.

Tulles tagasi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva juurde, peame tulema tagasi Konstantin Pätsi juurde, kes on Pärnu maakonnas sündinud ja oma kooliteed alustanud. Meil on küll esinduslik mälestusmärk tema sünnikohas, kuid on ebaloomulik, et Eesti Vabariigi pealinnas puudub esimese valitsusjuhi ja esimese presidendi mälestussammas. Riigi 100. sünnipäev on ülimalt viimane aeg see auvõlg lunastada.

Pärnus ei ole tarvis liigselt korrata, et Eesti Vabariik kuulutati esmalt välja Endla teatri rõdult, siit pühakojast vaid mõnesaja meetri kaugusel – juhtumisi Päästekomitee esimehe Konstantin Pätsi 44. sünnipäeval. Iseseisvuse manifest loeti päev hiljem ette samuti selles pühakojas. Vaid kiviviske kaugusel ajaloolise teatrihoone asupaigast on ajalooline gümnaasiumihoone, kus lisaks Konstantin Pätsile on õppinud terve plejaad Eesti riigi rajajaid ja ülesehitajaid. Olen arvamusel, et koolihoone esine ringristmik on ülimalt sobiv paik teha lõpuks ometi teoks ammuräägitud skulptuuriansambel Eestimaa Päästmise Komitee liikmetest. Seal seisaksid seljad vastamisi Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik ning neile lisaks iseseisvuse manifesti väljakuulutaja Hugo Kuusner. Selline kooslus oleks Pärnu tunnusmärk – Eesti Vabariigi sünnilinna tunnusmärk.




Muidugi tuleks kõnesolev haarav taies luua kõige kõrgemal kunstitasemel. Selleks tuleks välja kuulutada vastav kavandivõistlus. Võib-olla oleks kõige õigem korraldada võistlus rahvaalgatuse, s. t. korjanduse abil. Kui sobiv kavand on olemas, on juba lihtsam kaasata linna, valdade ja ka riigi raha. Kutsun nii Pärnu kui kogu Eesti inimesi selle ettepanekuga ühinema. Pühitsegem Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva selle riigi sünnilinnas väärikalt!


Täna langetame pea Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birgi, Ants Piibu, Juhan Kuke, Friedrich Karl Akeli, Jüri Jaaksoni, Jaan Teemanti, August Rei, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warma, Tõnis Kindi, Heinrich Marga ja Lennart Meri mälestuse ees. Igaüks neist oli suur ise viisi. Neil võis omavahel olla palju eriarvamusi, kuid oli midagi, mis neid kõiki ühendas. See oli armastus sinimustvalge lipu vastu, armastus oma maa ja rahva vastu. See oli kustumatu vabadusejanu. Olgu nende armastus eeskujuks Eesti tänastele ja tulevastele põlvedele!


Kestku Eesti Vabariik üle aegade!

Märkmed: