Arbujate luulerühmitusesse kuuluv luuletaja Heiti Talvik kirjutas 1930ndate aastate keskpaigas need ennustuslikud read:
“Me kohus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita ja elada siiski.”

Nendest ridadest jääb mulje, nagu oleks tegemist selgeltnägijaga, kes oskas tulevikku vankumatu täpsusega ennustada, sest mõned aastad hiljem, 1940. aasta suvel, anastas Nõukogude Liit Eesti oma sõjaväe surve abil. Sellele järgnes üks aasta kommunistlikku terrorit, mis mõrvade ja küüditamistega hävitas veidi vähem kui ühe kümnendiku Eesti rahvast, nende hulgas ka Heiti Talviku, kes Siberis ebainimlikes tingimustes 1947. aastal suri.

Nõukogude Liit vallutas 1944. aastal uuesti Eesti ja punane terror jäi püsima ligi 50 aastaks. Esimestel pärastsõja aastatel leidus Eesti metsades hulgaliselt metsavendi, kes punasele terrorile vastupanu avaldasid ja neid leidus ka teistes Nõukogude Liidu poolt okupeeritud maades. Raadiosaated, mis vabast maailmast sinna saadeti, õhutasid okupantidele vastupanu jätkamist.

Siis aga saabus esimene lootuste avarii. Kui ungarlased 1950. aastal tõusid üles kommunistliku režiimi vastu oma kodumaal, siis suruti see veriselt Nõukogude Liidu tankide poolt maha. Läänest ei tulnud mingit abi. Psühholoogiliselt tähendas see reetmine okupeeritud rahvaste hulgas tõenäolikult madalpunkti. On väga inimlik heita meelt, kui sind reedetakse!

Teine lootuste avarii kordus 1968. aastal Tšehhoslovakkias, kui peaminister Dubcek püüdis inimlikuma näoga kommunistlikku režiimi sisse seada. See püüe hävitati jällegi Nõukogude Liidu tankide poolt, kuigi mitte sama veriselt kui Ungaris.

Eesti rahvas elas üle teise suurküüditamise Siberisse 1949. aastal, mis suurel määral lõpetas metsavendade tegevuse Eesti pinnal, sest küüditati peamiselt talurahvast, kes metsavendi toetas.
Kogu aeg elas Eesti rahvas tõdede vankuval müüril, sest punane propaganda pööras tõe pea peale. Tõest sai vale ja valest sai tõde. Eesti ajalugu kirjutati ümber punaseks muinasjutuks. Oli palju meeleheidet, kuid elati siiski! Ja tõesti, elati siiski ja püsiti tüüril! Ja kuidas veel!

Kui Eesti rahvas vabanes punasest terrorist 1991. aastal ja asus üles ehitama oma vaba kodumaad, siis tehti seda nii suure tuhinaga, et Eestist sai tänaseks musterriik, mida tihti seatakse eeskujuks pankrotistuvale Euroopale, mis on võlgadesse uppumas ja samas suunas liikuvale Ameerikale. Eesti riigi võlg on üks väiksemaid maailmas ja on päris tühine! Ilmselt Heiti Talvik tundis oma rahva tugevat vaimset selgroogu, et ta võis öelda, et Eesti rahvas elab siiski kõige raskuste ja vägivalla kiuste!

Märkmed: