Mistral: külm Prantsuse tuul puhub itta
Arvamus 24 Nov 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
David J. Smith*

Prantsuse mereväe dessantlaev Mistral, mis on saanud nime külma Prantsuse tuule järgi, külastab täna Peterburi.

See pole üksnes sadama-külastus, vaid pahaendelise geopoliitilise tähendusega müügipakkumine.

„Me kavatseme osta Prantsusmaalt ühe Mistral-klassi laeva ning ehitada litsentsi alusel ja prantslaste tehnilisel toetusel neli selle klassi helikopterikandjat,” on öelnud Vene mereväe peastaabi ülema esimene ase-täitja, viitseadmiral Oleg Burtsev. See oleks aegade suurim NATO liikmesriigi sõjaline tarne Venemaale.

Mistral-klassi laev on mõeldud ranniku ründamiseks. Venemaale on see ideaalne relv, millega naabreid hirmutada. Mistral võib kanda 16 raske- või 35 kergekopterit, nelja maabumis-alust, 900 sõjaväelast ja kuni 70 sõjamasinat, sealhulgas kuni 40 tanki.

Hinnaga umbes 800 miljonit dollarit tükist on mõistetav Prantsusmaa motivatsioon Mistrale müüa. Lisaks väidavad müügi pooldajad, et vaevalt ohustaksid Vene mereväe vähesed tänapäevased laevad ameeriklaste domineerimist meredel.

Siiski, kas Pariis on valmis autasustama Venemaad Gruusia-vastase agressiooni eest, eirama president Nicolas Sarkozy vahendatud ja allkirjastatud tulevahetuse lõpetamise kokkuleppe tükkideks rebimist, nõustuma Gruusia sõdurite abiga Afganistanis, ent kehtestama Gruusia vastu tunnustamata relvaembargo ja müüma samal ajal Venemaale uuemat relvastust? Kas Prantsusmaa tõesti tahab, et Venemaal oleks selline rannikuvõitluse võime?

Nende küsimuste ignoreerimine võib panna Moskva mõneks ajaks meeldivat häält tegema, kuid mingil konkreetsel viisil Venemaa samaga ei vasta. Selle asemel nõuab ta hoopis rohkem järeleandmisi. Ja lõpuks rakendab Venemaa Mistrale järjekordses agressioonis, tehes seega Prantsusmaa kaassüüdlaseks.

Mistral-klassi laevade võimalik müük Venemaale näib kahetsusväärselt tulenevat hullemast kui põhimõttelagedast äritegemisest. Peaminister Francois Fillon ütles hiljuti, et Prantsusmaa partnerlus Venemaaga „võib võtta kaitsevaldkonnas mitmesuguseid vorme, sõjalisest koostööst tiheda tööstuspartnerluseni”. Meenutagem, mida ütles Fillon päev enne NATO Bukaresti tippkohtumist 2008. aasta aprillis raadiole France-Inter: „Me oleme Gruusia ja Ukraina liitumise vastu, sest arvame, et see ei oleks õige vastus Euroopa ja Venemaa vahelisele ning Euroopa enda jõudude tasakaalule.”

Raske on ette kujutada, millist jõudu Prantsusmaa Filloni arvates tasakaalustab, kui müüb Venemaale Mistrale. Venemaa motivatsiooni selliseks ostuks võib siiski kergesti märgata.

Moskva ei esita lähiajal väljakutset Ameerika Ühendriikide mereväe domineerimisele ookeanidel. Vene merevägi on lähitulevikus rannikulaevastik, mis tegutseb kodu lähedal, suuresti maaväe täiendusena. Ja need jõud toestavad Venemaa kavatsust peatada NATO laienemine ida poole, eriti Gruusia ja Ukraina liitumine; säilitada Musta mere laevastiku peakorter Ukraina Sevastopoli sadamas ka pärast seda, kui rendileping 2017. aastal lõpeb; heidutada NATO eemale külma sõja järel alliansiga liitunute kaitsmise kavandamisest ja harjutamisest; esitada väljakutse ameeriklaste koostööle selliste liitlastega ja lõpuks: pöörata tagasi see, mida Venemaa iseloomustab kui lääne sissetungi.

Ohtlik areng

„Kõik, mida me peame omaks, jääb meie omaks,” kõlas toost, mille Vene peaminister Vladimir Putin ütles Nõukogude ja Vene välispoliitikategelase Jevgeni Primakovi 80. sünnipäeval. Läänemeri, kunagine Nõukogude järv, oli kahtlemata üks neid kohti, mida Putin silmas pidas. Kui Mistral oli läbinud Põhja- ja Läänemerd ühendavad Skagerraki ja Kattegati väina, möödus ta taasühinenud Saksamaa rannikust; möödus Gdanskist, kus katalüüsitud murrang kukutas kommunistliku maailma, mida Putin väga austab; möödus Leedust, Lätist ja Eestist, praegustest NATO liikmetest, mida Nõukogude Liit kunagi okupeeris, ent mitte iialgi ei alistanud.

Läänemere rannikul on jäänud selleks maailmaks, mida Putin igatseb, peale Peterburi vaid Kaliningrad – Balti laevastiku peakorter. Seega polnud juhuslik, et Vene president Dmitri Medvedev teatas 28. septembril Kaliningradis õppustel Zapad-2009 osalenud sõjaväelastele: „Olen veendunud, et järgmisel kümnendil suudame oma mereväe uuesti üles ehitada… Me vajame tugevat mereväge.”

Ja Mistralid on osa sellest plaanist. Sisemeredel nagu Läänemerel või Mustal merel muudavad Mistral-klassi laevad asja oluliselt – ja venelased teavad seda. Viidates Venemaa sissetungile Gruusiasse 2008. aasta augustis on Vene mereväe ülem admiral Vladimir Võssotski hiljuti märkinud: „Selline laev võimaldanuks Musta mere laevastikul oma ülesande täita 40 minuti, mitte 26 tunni jooksul, mis meil tegelikult kulus.”

Järelikult peab Mistrali Peterburi-külastus köitma iga NATO liikmesriigi tähelepanu. Prantsuse Mistral-klassi laevade müük Venemaale oleks oluline, kahjulik geopoliitiline areng ja potentsiaalne alliansi lõhkuja. See tuleb peatada.

* David J. Smith on Gruusia julgeolekuanalüüsi keskuse (Tbilisi) direktor

Loe ka EE Onlineis 17. novembril ilmunud David Smithi arvamust siin:
http://www.eesti.ca/index.php?...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus