Eesti Elu
MIS ON KEELATUD VENE EMAKEELEGA EESTI KODANIKULE?
Arvamus 02 Mar 2012 Harri KiviloEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Venelaste teemal rääkijad on enamasti vältinud vaatlemast, kuidas sisserändajate elu on korraldatud nendes riikides, kuhu eesti pagulased on elama jäänud.

Suisa üllatavalt väitis riigikogu liige Sven Mikser Eesti Rahvusringhäälingule antud intervjuus (18.02.12): „Me ju usume, et üks eestlane, kes elab Rootsis või Kanadas või Austraalias, saab olla oma elukohariigis igati lojaalne, poliitiliselt aktiivne, patriootlik kodanik ja samal ajal me eeldame, loodame ja tahame, et ta oleks uhke selle üle, et ta on eestlane, et ta oskaks ise eesti keelt ja õpetaks seda oma lastele, tunneks huvi Eesti elu ja kultuuri vastu ning tegeleks nendega. Miks me peaksime seda kõike keelama vene emakeelega Eesti kodanikule?”


Rahvusliku kultuuri viljelemisel on Eestist pagenud olnud hoopis tegusamad, kui Sven Mikseri loetletust võib järeldada. Juba aasta või poolteist pärast oma uuele kodumaale jõudmist hakati looma eesti keele ja ajaloo õpetamiseks täienduskoole, skautide ja gaidide üksusi, rahvatantsu- ja iluvõimlejate rühmi, laulukoore ja orkestreid; elukutselised näitlejad hakkasid eestlastele teatrietendusi andma, osteti maa-alad ning ehitati vajalikud hooned noorte suvelaagrite korraldamiseks. Peagi osteti Eesti Majad ja kirikud.

Kõike eespool loetletut, sh suuremad pidustused, hakati tegema siis, kui kohaliku keele oskus oli veel kasin ning sellest tulenevalt palgad madalad. Nii ei saadud alguses kooliõpetajaile palka maksta. Igal alal oli aga küllalt aatelisi inimesi, kes oma tööd olid nõus tasuta tegema - enamasti ei soovinud tegijad isegi hüvitust oma otseste kulude katteks. Ehitustööd tehti enamasti talgute korras. Asukohamaa väikseid toetusi hakati saama siis, kui oldi juba kaua edukalt oma kulu ja kirjadega hakkama saadud.

Torontos ja selle ümbruses asutasid paarkümmend tuhat eestlast juba aastal 1954 ühispanga, mis peagi sai pakkuda oma liikmeile kõiki suurte kommertspankade teenuseid soodsama tasu eest. Panga aktsiakapitali panid kokku mitte äri- ja rahamehed, vaid suur hulk madala palga teenijaid. Juhatus ja nõukogu liikmed tasu ei saanud. Kasum kulutati ühiskondlike ettevõtmiste toetamiseks.

Kanada riigivõim ega meedia ei hakanud sisserändajaid meelitama kiiresti kodakondsuse eksamit sooritama. Juba kodakondsuse saanuid ei hakatud mõjutatama sisserändajaisse abivalmilt suhtuma.


Sven Mikseri poolt öeldud „Miks me peaksime seda kõike keelama vene emakeelega Eesti kodanikule?” on absoluutselt vale. Esiteks: mitte keegi pole riigi ega ühiskonna nimel püüdnud keelata venelastel oma rahvuslikku kultuuri viljeleda nii, nagu eesti pagulased on seda oma asukohamaades teinud, seda ei keela ka mitte ükski seadus. Vaatamata tohutult suurele venelastest sisserändajate arvule, mis teeks omakultuuri viljelemise kulud isiku kohta eesti pagulaste omast palju väiksemaks, pole neil olnud märgatavat huvi oma rahvuslikku kultuuri viljeleda eesti pagulaste kombel. Teiseks: kõik Eesti kodanikud võivad olla aktiivsed poliitikud, erakondadesse kuuluda ja erakondi luua – seadustes määratud korras.


Näib et sotsiaaldemokraatide arvates „keelama“ tähendab „mitte korraldama ja rahastama“. Kuna mitte ükski venelane pärast 1944 pole Eestisse elama asunud eestlaste kutsel ega süül, siis puudub riigil kohustus paralleelselt eesti kultuuri viljelemisega vene rahvusliku kultuuri viljelemist korraldada ja täies mahus rahastada. Seda ei tehta mitte ainsaski ühe rahvuse poolt loodud riigis. Või on Eesti riigimehed, avalik meedia ja senini tegutsenud erakonnad hakanud absurdselt arvama, et Nõukogude Liidu inimsusevastase kuriteona Eestisse elama ja eelisõigusi nautima saadetud venelased on selle toiminguga muutunud Eesti Vabariigi teiseks põlisrahvuseks? Kindlasti on nooremate venelaste hulgas andekaid ja toredaid isikuid, kes Eestit siiralt oma kodumaaks peavad ning neid pole ju mitte keegi püüdnud takistada vene rahvuslikku kultuuri ilma riigi abita viljeleda. Pigem vastupidi. Kakskümmend aastat on riik eiranud riigikogus vastu võetud vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ratifitseerimise seaduses nõutut ning vähemusrahvuseks arvanud ka Vene Föderatsiooni kodanikud.

Kui Eesti riigimehed, avalik meedia ja tänaseni olnud erakonnad loobuksid eestlaste ja venelaste põhimõtete mõjutamise kasulikkusse uskumast ja laseksid kodanikel ja elanikel ise otsustada kas või millisel määral nad soovivad üksteise lugupidamist pälvida, siis ilmselt mõnekümne aasta pärast taastuks olukord, mis valitses okupatsioonieelses Eesti Vabariigis: riik arendas tõhusalt eestlaste rahvuslikku iseteadvust, ei häbenenud austada vaenlaste vastu võidelnuid ning vähemusrahvused olid täiesti rahul oma kultuurautonoomial põhineva olukorraga.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus