Hundikuru talu asukoht on Torontost paar tundi autosõitu loode suunas. Kui sõita ei viitsi ja telefonikasutamine selge, jääb hulk ajakulu ära. Mina olen üks selliseist mugavaist uudishimulikest. Uudiseid ihkan, kuid otsima minekust ei hooli. Põhjust uudishimutsemiseks on piisavalt, sest Hundikuru peremees Arved Viirlaid sai aprillikuu 12. päeval 85 aastat vanaks. Tuleb mees üle kontrollida ja kontrolli tulemused lugejate ette laiali laotada. Üritan meie konversatsiooni jäädvustada nii hästi kui mälu võtab. Leppigem kokku, et minu jutt on püstkirjas, tema oma kursiivis — vanainimese mõtted kisuvad juba kergelt kiiva.

Tervist! Kuidas elab lugupeetud juubilar?

Oo, sina oled! Lugupeetud juubilar elab hästi. Aga mind sa oma silmakirjalikkusega ei peta, kahjurõõm kostab su sõnadest selgelt läbi.

Nojah, mis seal parata, olen alati vilets teeskleja olnud. Aga ütle ausalt, kuidas sa end täna tunned sellise tähtsa päeva puhul?

Ausalt öelda — täpselt nagu eilegi. Ja loodan, et homme on sama moodi. Kogu aeg Suure Loodusega sülitsi ja silmitsi koos, mis siin teisiti saabki olla.

Ja kui võimsalt sa siis pidutsed? Kui suur seltskond kokku tuli (jätan torkamata, et mina kutset ei saanud)?

Neljakesi oleme — mina ise ja kolm kassi. Kiisu-Liisu, see kuulus kass, kellest kirjanikud raamatuid kirjutavad, elab alakorrusel, tal on seal oma kondomiiniumkorter. Teised, nooremad, tahavad mängida ja hoiavad minu ligi.

Nii et ainult neljajalgsete seltsis pidutsed? Kas siis kallim Torontost külla sõita ei raatsinud?

Einoh, küll ta ükskord tuleb. Sa ju tead, mis ta nimi on?

Tean muidugi. Soovin õnne nii formaalselt kui oskan ja lõpetan jutu. Kallim on Hilja ja Hiljaks ta jääb, olgu päev kuitahes tähtis. Tühja kah, peaasi, et armastab ega unusta.

Vahin veel tükike aega oma tumma telefonitoru ja mõtlen, et kirjandusest täna ei rääkinudki, nagu poleks kummalgi selles valdkonnas enam midagi öelda. Ometi tean, et see pole kaugeltki nii, vähemalt tema puhul mitte. Ainult et Arved on (ja vist alati olnud) esimeses järjekorras ikka talupoiss ja siis alles kirjanik. Tema kabinet kirjutuslauaga peab olema keset loodust, sellises atmosfääris on inspiratsioonile uksed-aknad avali. Tean küsimatagi, et selle mehe viimane sõna pole veel lausutud. Ega siis kolme kassi söötmine ja silitamine täismehel tervet päeva ei hõiva.

Eks õnnitlegem teda kõik ühiselt ja soovigem tervist ning tööindu. Aastakümneid oleme tema vaimutööd nautinud, küllap naudime veel.

Märkmed: