Mis häirib endist pagulast välismaal
Arvamus 10 Aug 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Pärast „pronksööd“ on Eestis hakatud rohkem tähelepanu pühendama integratsioonile. Üritatakse vene kogukonda lähendada maa põlisrahvale (loodan, et poliitiline korrektsus ikka lubab eestlase kohta sellist väljendit kasutada). See on igati tervitatav samm, sest vene rahvusest inimesi elab Eestis palju ja enamus neist jääbki sinna elama, meeldigu see meile või mitte.

Et anda võimalust vene kogukonna liikmeile oma häält kuuldavaks teha, avaldas Eesti internetiportaal Delfi üleskutse kirjutada sellest, mis häirib venelast tänapäevases Eesti Vabariigis. Üks hiljutistest üleskutsele reageerijaist oli Natalja Kurg, kelle arvamuse lugemine oli siinkirjutajale huvipakkuv ning samaaegselt võõrastav.

Võõrastav on kõigepealt asjaolu, et Natalja Kurg on varjunimi. Oma õige nime ta kirjutada ei julge, sest tema ametikoht ei nägevat ette oma mõtete avaldamist meediaruumis. Töökoht olevat aga tasuv ja pangalaen kesklinna korteri eest tahtvat maksmist. Inimlikult täiesti mõistetav seisukoht, kuid paneb kulmu kergitama. Siin on selge vihje, et tänases Eestis kehtib varjatud diktatuur.Veel võõrastavam on, et autori õiget nime ei tea isegi Delfi toimetus. Ja ometi avaldati tema ulatuslik artikkel. See näitab küll pigem liigset vastutulelikkust. Ajakirjanduse tavasid on ülisolidaarsuse huvides rikutud.

Autor on enda sõnutsi tavaline Lasnamäe vene tüdruk, kelle soontes on vanaisa kaudu üks neljandik eesti verd. Kuid ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ja, eelöeldule vihjates, töötab ilmselt küllaltki vastutusrikkal kohal. Ühesõnaga – mitte just tavaline Lasnamäe vene tüdruk.

Artikkel on pikk ja laialivalguv, täis faktilisi vassinguid ja loogilisi uperpalle, mida haritud inimese sulest ei oota. Piiratud leheruum ei võimalda kõige kommenteerimist ja see polegi mu eesmärk. Piirdugem vaid mõningate väidetega, mida pidevalt on korrutatud ja mille puhul ka Delfi anonüümne autor erilist originaalsust ei ilmuta.

Natalja Kurg teatab, et ta ei romantiseeri SS-pataljonis võidelnud eestlasi, keda praegu nimetatakse Sinimäe vabadusvõitlejateks, sest iga sõdurimundri kandja on ka vastava ideoloogia kandja. Vastav ideoloogia olevat „Mein Kampfis“ kirjas. Teda häirib, et suurem osa eestlasi ei saa aru, et neid poleks füüsiliselt olemas, kui Saksamaa oleks Teise maailmasõja võitnud. Nad ei saa ka aru, et Punaarmee andis oma panuse selle tõkestamiseks. Punaarmee polevat kunagi pommitanud eestlasi Tallinnas, vaid sakslasi. Lihtsalt juhtus nii, et ka eestlased said kannatada, sest Punaarmeel polnud valikut. Eestil olevat olnud Teise maailmasõja ajal kaks perspektiivi – kas saksa või vene okupatsioon. Kahest halvast variandist olevat saanud teoks see, mis tõi vähem kaotusi.

Väide, et sõdurimunder ja ideoloogia on lahutamatud, on tagasihoidlikult öeldes tobe. Sinimägedes ei võidelnud ükski eesti mees natsi-ideoloogia eest. Ja on üsna küsitav, kui palju oli nende vastu sõdinud täitorniga kaltsupundardes kommunistliku ideoloogia kandjaid, kuigi neile oli seda võimsalt pähe tuubitud. Mis puutub Tallinna pommitamise õigustamisse, siis lubatagu mul see kommenteerimata jätta. Selle lehe lugejad tunnevad tõde niivõrd hästi, et minu hinnang asjade kohta pole enam vajalik.

Mis mind aga tõsiselt häirib, on see tüütuseni leierdatud hirmujutt, et kui Saksamaa oleks Teise maailmasõja võitnud. Kust võtab autor õiguse väita, et suurem osa eestlastest seda soovisid? Paljud eestlased soovisid tõepoolest, et Saksamaa oleks Nõukogude Liidu koos oma kommunistliku rezhiimiga hävitanud, kuid kas see oleks tähendanud neile tingimata Teise maailmasõja võitu? Kas keegi usub, et läänemaailm oleks siis kohe kokku varisenud? Et ta seisis püsti vaid Nõukogude Liidu najal? Tänapäeval teab iga laps, et asi oli vastupidi.

Üldse, see kuulus ja kõikvõimas oleks. Kas pole kummaline, et kõik sellise mõtlemisviisiga inimesed teavad täpselt, mis oleks juhtunud, kuid keegi ei taha teada ega uskuda, mis tegelikult juhtus. Saksamaa võimaliku võidu üle on tehtud ja võib teha igasuguseid oletusi, kuid need on kõik vaid oletused. Miks ei mahu nende hulka võimalus, et ameeriklaste aatompomm oleks plahvatanud Hiroshima ja Nagasaki asemel näiteks Berliinis ja Hamburgis? Või et järgmine atentaat Hitlerile oleks õnnestunud?

Jah, ma pean tunnistama, et anonüümsel venelannal on vähemalt ühes punktis osaliselt õigus: eestlastel oli tol ajal tõesti vaid kaks perspektiivi. Kuid me otsisime meeleheitlikult kolmandat ega osanud aimata, et seda polnud meie jaoks olemas.

Olen veendunud, et Natalja Kure nime all esinev daam on kõike muud kui tavaline vene tüdruk. Liiga palju on tema artiklis sellele vihjavat. Peipsi ääres üles kasvanuna tunnen lihtsat vene inimest piisavalt hästi. Minu lapsepõlv möödus just sellises integratsioonis, millest Eestis praegu nii palju räägitakse. Oleks kena, kui sel teemal võtaksid avalikkuses sõna sellised inimesed, kes integratsioonist tõesti huvitatud on.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus