Eesti Energia on tellinud tuhandeid „tarku voolumõõtjaid“, kuid vähesed Eestis teavad, mida see tark elektrivõrk (smart grid) endast kujutab. Üks arvustaja on väitnud: tegemist on detsentraliseeritud digitaalsüsteemidega, millel on kaugeleulatuv mõju ühiskonnale ja majandusele. Kui püüate selle enda jaoks lahti mõtestada, siis selgub, et keegi, näiteks mõni valitsuse bürokraat, madalama astme töötaja energiaettevõttes või suure tõenäosusega nimetu ja näota arvuti jälgib teie elektrikasutust ja tegelikult hakkab määrama, kui palju ja millal tohite tarvitada voolu, näiteks millal peate oma elektriautot laadima. Tarbija hakkab sõltuma energiakuninga – Eesti Energia diktaadist.

California kuberner tuli just samasuguse kontrollsüsteemi mõttega välja eelmisel aastal. Tarka elektrivõrku tutvustatakse rahvale kui võimalust saada juhtimine enda kätte. Tegelikkuses aga sünnib vastupidine: hoopis tootjad saavad tarbija oma meelevalda. Täpselt nii, nagu „Loomade farmis“, haaravad meelevalla loomade üle enda kätte sead.

Tarka võrku tutvustatakse kui lõplikku vastust energiaküsimusele tulevikus - see tasandavat nõudlust ja muutvat süsteemi puhtamaks, tõhusamaks ja kindlamaks. Eesti Energia soetatavad eesrindlikud voolumõõtjad pidavat muutma tootja-tarbija suhte palju dünaamilisemaks, andmaks tarbijale võimaluse langetada rohkem teadlikke otsuseid. Paraku võimaldab selline korraldus voolutootjail toita tarbijat eksitava teabega – selleks, et me kasutaksime voolu siis, kui nemad seda soovivad, mitte siis, kui ise tahame või peame.

Kogu asja mõte olevat muuta võrk tarkvara abil nõudmise – pakkumise suhtes palju nõtkemaks, muuta see interneti-sarnaseks. Põhimõtteliselt võib nutikas mõõdik jälgida su voolukasutust ja esitada erinevate kellaaegade puhul erinevaid arveid. Ent sulle sisendatakse: kui õues on sada kraadi Fahrenheiti, siis keera õhujahutus kinni, sest see säästab su raha. Või: ära mine vanni õhtul kell kuus, vaid kell kümme – nii on odavam.

Hiljutine uuring on näidanud, et kolmveerandil tarbijaskonnast pole õrna aimugi kõnesolevast targast võrgust. Ometi on nad valmis seda toetama, kui elektriettevõte avaldab selleks soovi, ent nad pole nõus maksma rohkem kui kümme dollarit kuus. Vastuseis targa võrgu tehnoloogiale kasvab.

Samal ajal rühib Hiina tuleviku poole hoopis suuremate mõtetega kui meie siin läänes. Iga lähema aastakümne jooksul kulutavad nad 60 miljardit dollarit selleks, et edendada „asjade interneti“ strateegiat. See tähendab, et iga ese kodus on vooluvõrgu abil lülitatud ilmavõrku, igal esemel on oma IP number ja interneti abil saab asju jälgida ning turvata, samuti hoida silm peal oma tervisel.

Esialgu tundus, et taastuvenergia aitab asendada tavapärast energiavarustust, kuid nüüd näib, et tark võrk pakub tootjaile hea võimaluse uuenduse abil säilitada ja isegi tugevdada endist monopoli. Taastuvenergia tasusid on kasutatud tuule, biomassi, elektriautode käivitamiseks. Ent neid valdkondi suudavad vanad energiaettevõtted hõlpsalt monopoliseerida. Siiski mitte päikeseenergia tootmist. Kuid igas Euroopa riigis, kus päikeseenergeetikat on püütud arendada, on kohalikud elektritootjad ikka olnud suurimateks takistajateks.

Meie, kui elektri eest maksjad, peame õppima esitama mõningaid lihtsaid küsimusi. Nagu: kui tark võrk läheb rumalaks kätte, kas igaühel meist on siis veel otsustusõigust? Kas meie jälgimine muutub selliseks, et hakatakse otsustama, kellele, millal ja mis hinnaga voolu müüa? Kui palju kasvab meie vooluarve, kui tootmine ja kohaletoimetamine muutub aina keerukamaks? Kas üha keerukamad süsteemid toovad kaasa üha keerukamaid probleeme?

Loodetavasti saavad Eesti voolutarbijad üha enam teadlikuks alternatiivsetest energiaallikatest. Küllap nad mõistavad, et taastuvenergia teenib ennekõike neid endid ja mitte vanu ettevõtteid. Teadlikkuse kasv selles vallas kahandab usutavasti maksumaksja raha raiskamist ja vähendab ettevõtjate valskust.

Märkmed: