Pikkadel pagulasaastatel olime tihti mõtetes oma tõelisel kodumaal Eestis, mis jäi mällu lahkumisaegse pildiga. Kuigi seda olid räsinud võõrvõimud ja sellest üle käinud sõjavanker, olid selle inimesed – kas sugulased või võõrad – meile lähedased.
Harjusime ja kohanesime uues keskkonnas, mis üldiselt polnud väga erinev sellest, mis oli olnud meie ideaaliks. Nooremad said jätkata haridusteed ja rakendasid oma oskusi uute asukohamaade teenistuses. Vanematel oli raskem, nende seos Eestiga kauaaegsem ja tugevam. Nad lootsid viimase hingetõmbeni peatsele Eesti taasvabanemisele. See paistis aga olevat mägede taga. Seepärast oli ka olukorraga leppijaid, kes siiski ei hüljanud eestlust, vaid püüdsid kontaktide kaudu leevendada nii enda kui kodueestlaste olukorda, kuigi see tähendas vahel rakendamist võõrvõimu teenivate kaasmaalaste propagandavankri ette ja lahkhelisid pagulaste vahel.
Edasi Vaba Eesti Sõnast:
http://vabaeestisona.com/index...