Eesti Elu
Mineviku kaleidoskoop ja ESTO 2009
Arvamus 05 Dec 2008  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Mai Maddisson

Meie lennuk tiirutas ikka veel Reykjaviki lahe kohal, kuigi Keflaviki lennujaamas oleksime pidanud juba kahekümne minuti eest maanduma. Lahe kuulus suitsuhall veepind oli muutumas meile üheks mustaks hauakiviks. Minu kauaoodatud puhkus selles maagilises kohas ähvardas lõppeda hoopis teistmoodi.

Ootasin hirmuga lennukikapteni sõnu meie lähemast tulevikust, polnud tahtmist mõlgutada mõtteid Islandi imelisest maastikust — see kõik tundus nüüd mõttetuna. Kogu senine elu jooksis vaimusilmas minust mööda ja peatus hetkemomendil: oleks parema meelega soovinud, et see õnnetus oleks juhtunud Great Australian Bighti kohal. Siis oleks mu poegadel olnud vähemalt võimalus sõita autoga sinna kaljude juurde ja lahele vaadates öelda: „Siin on meie ema haud.“ Lennuk maandus siiski õnnelikult ja reisijatel oli kindel maapind jalge all, aga segaste mõtete ja tunnetega — me oleme veel elus?

Saabus õhtu ja minu erutunud meeled hakkasid rahunema, aga kujutlused Islandi imeilusast maastikust ja selle nautimisest ei tulnud tagasi. Õhtusöök koos Islandi sõpradega rahustas minu keha, aga mõtetes jäi midagi siiski teistmoodi.

Mõtted pöördusid tagasi minu lapsepõlve aega, mil olin vähem kui kolmeaastane. Seda aega mäletan seoses paljude emotsioonidega, aga väheste tõeliste mõtete või kujutelmadega. See oli aeg, kui surm jälitas meid päeval ja öösel.

Ma võin ainult ette kujutada meie vanemate tundeid, kel tuli teab mitu korda oma lähedaste haudadele pärgasid panna lootuses, et nende oma hauad jäävad kuskile, kuhu nende lapsed saavad tulla ja neid külastada. Mõtlesin ka sellele, et mitu korda pidid nemad surmaga silmitsi seisma, hirmust üle saama ja jälle edasi võitlema.

Meelde tuli ka minu autoõnnetus, mis juhtus kolmkümmend aastat tagasi. Ka siis vaatas surm meile otse näkku. Minu ainukene mõte sellel hetkel oli, et kuidas saaksin kaitsta oma poega, kes koos minuga autos oli. Saatus oli meie vastu armuline: me ei saanud isegi kriimustust selles õnnetuses — kuidas see nii juhtus, ei saa ikka veel aru? Minu mõtted pöördusid taas meie vanemate juurde, kes sõjatormide käigus olid muutunud põgenikeks. Küsisin endalt, et mitu korda pidid nemad mõtlema sellele, kuidas oma lapsi kaitsta, isegi siis, kui olid sunnitud oma elu loovutama? Paljud põgenikud lootsid imede peale, sest nendest endast sõltus vähe ja rohkemat nad ei suutnud.

Mõtetega vanematest ja nende tunnetest, mis käisid peas ikka edasi ja tagasi, uinusin ma. Keegi ei suuda kunagi mõista, kuidas teine inimene tunneb ennast mingis olukorras, enne kui ta ise pole sellises olukorras viibinud või seda läbi elanud.

Sama mulje tekkis mul selle aasta septembris, kui meie, jõmmid, Geislingenis kokku saime. Olen külastanud üksinda Geislingeni linna kolmel korral viimase kümne aasta jooksul. Leian, et senini olen ennast seal alati tundnud kui tavaline turist. Linnas on palju muutunud, nii et ei tekkinud seoseid, mis meenutaksid möödunut. Seal ei olnud tuttavaid inimesi, ka kose juurde ei saanud minna ning ma ise polnud enam see väike gasell, kes jõuab kiiresti mäest üles joosta lossi varemete juurde.

Seekord olid aga kaasas inimesed, kelle eluteed olid katki murtud samal ajal ja samamoodi, nagu minulgi. Inimesed, kes vaatasid Geislingeni justkui minu lapse-ea silmade läbi. Geislingeni vaim tuli tagasi, koos imetlusega meie vanemate saatuse üle. Kui uskumata julged ja vastupidavad nad olid. Kui raske pidi neil olema meile lootust sisendada, samas kui neil endil oli vaja ka kuskilt jõudu ja lootust ammutada.

Seal sain aru sellest, kui tugevad võivad olla sidemed, mis hoivad kokku sama saatusega inimesi. Enamik meist ei mäletanud ühtteist Geislingeni päevadest. Aga kuidagi paistis kõik väga korras ja tuttav olema. Tundub, et leidsime midagi — ühe ühise sümboli, mida me varem ei tundnud. Seekord käisime Geislingenis ringi, vaadates kõike läbi täiskasvanute silmade, kuna nüüd on meil kõigil olemas enda elukogemused ja need sobitasime meie lapsepõlve mälestustega selle linnaga.

Ma tahaksin vaid soovitada ühist endiste DP laagrite külastamist enne ESTO 2009 või selle ajal. Paljud tuleva aasta ESTO külastajatest olid lapsed, kui nad Saksamaa DP laagrites elasid. ESTOle tulijate hulgas on aga ka toonaste laste lapsed. Järeltulevatele põlvkondadele oleks huvitav teada saada nende vanemate ja vanavanemate elust.

Organiseerimaks külastusi endistesse DP laagritesse on vaja teha ettevalmistusi ning see nõuab aega ja vaeva. Oleks vaja teada:

• paljudel inimestel on sellise ürituse vastu huvi
• laagri nimesid ja millist laagrit soovitakse külastada
• vanus laagris viibimise ajal/ või ka vanemate vanus

Oleks huvitav võrrelda ja arutleda mälestuste üle, kuidas toimus elu erinevates laagrites. Näiteks Geislingeni kokkutulekul viisime seda läbi kolmes vanusegrupis: enne sõda, sõja ajal ja peale sõda sündinud. Iga grupp nägi elu laagris erinevast vaatevinklist. Ühise õhtusöögi käigus kuulsime huvitavaid muljeid ja mälestusi iga grupi esindaja poolt.

Reaalsest logistikast lähtudes ei ole kahjuks võimalik külastada kõiki tolleaegseid DP laagreid. Küll aga on võimalik organiseerida küllaldase huvi korral ühe või teise laagri külastust.

Kui teil on huvi, võtke palun kontakti ESTO orgkomiteega kuni 31.01.09 –
Andres Vainumäe, või telefon: + 49 (0) 40 494 111
. Tema kogub kõikide huviliste andmed ning koos saaksime me üritust täpsemalt plaanida.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus