Mineviku käes vangis: eestlastel on liiga palju rahvustunnet EPLO
Eestlased Eestis 12 Aug 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Jaak Urmet
Mineviku käes vangis: eestlastel on liiga palju rahvustunnet
SVEN ARBET
Kümmekond aastat tagasi tegelesin palju rahvusliku ideoloogiaga. Muu hulgas kirjutasin ja kaitsesin ülikoolis teise autoriga kahasse bakalaureusetöö „Rahvuslik kasvatus kolmandas kooliastmes", kus püüdsime leida viise, kuidas kaasaja Eesti Vabariigi õpilastes suurendada rahvuslikku eneseteadvust.

Integreerisime õppetöösse näiteks Eesti suurkujusid ja suursaavutusi. Hiljem oligi mul võimalus 4.-6. klassi emakeeleõpikute autorina oma nägemusi realiseerida - ja edukalt, enda arvates efektiivselt. Õpikusse said sisse nt Eesti ajaloo suurkujud, sh meie suured baltisakslased. Mõnes peatükis rõhusin rahvustundele ekstra. Toona tundus see vajalik. Õhus oli vajadus ärgitustöö järele. Mitte ainult eesti õpilased, vaid eestlased üldse paistsid toona rahvustunde poolest keskmisest loiumad.

Hiljuti läks sama õpiku käsikiri redigeerimisele uue õppekava nõuete järgi. Ühtlasi lugesin üle toonased rahvuskasvatuslikud lõigud. Nüüd tundusid kategoorilisemad neist juba tarbetud, ajale jalgu jäänud, veel enam - lausa ohtlikud.

Eesti tänapäeva ühiskonnas on rahvuslik eneseteadvus tõusnud väga kõrgele tasemele, sh õpilaste seas, nii kõrgele, et seda omakorda tagant õhutada tundus õigustamatu. Vaevu hõõguva söekillu peale süütevedelikku kallates ei juhtu ilmselt midagi ohtlikku, kuid elujõus tulle ei tasu enam süüteainet lisada. Juhtisin selle asemel hoopis tähelepanu vajadusele sallida enda ümber rahvuslikke ja kultuurilisi erinevusi.

Väikerahva valvsus

Viimastel aastatel olen pidevalt ikka ja jälle sattunud mõttele, äratabamisele, et Eesti ühiskonnas on eesti rahvuslikku eneseteadvust, rahvustunnet, rahvuslust juba liiga palju. 1927. aastal kirjutas Johannes Aavik essees „Eesti omapärane kultuur ja rahvuslikud pahed": „Väikerahvail ei või rahvustunne kunagi olla kyllalt sygav ja tugev." Suurte rahvaste puhul toob rahvustunne kaasa negatiivseid nähtusi, aga väikerahvaid hoiab see ainult sellevõrra parema tervise juures, annab neile ellujäämiseks parema garantii.

Neid seisukohti jagasin kuni viimaste aegadeni ka mina. Aga nüüd märkan üsna igal sammul, et ka väikerahval, täpsemalt meil, eestlastel võib olla liiga palju rahvustunnet. Lõppkokkuvõttes on liigne rahvustunne muutmas Eesti ühiskonda järjest ebanormaalsemaks, närvilisemaks, paranoilisemaks, kibestunumaks, valulevamaks.

2011. aasta augustis tähistati Tallinna lauluväljakul suure kontserdiga 20 aasta täitumist iseseisvuse taastamisest. Esinesid Vaiko Eplik, Riho Sibul, Kerli, Dagö, Malcolm Lincoln, Chalice, Jaak Johanson, Mari Kalkun jt - intelligentne ja kvaliteetne tänapäeva rokk ja popp. Aga pärast nuriseti: kuhu jäid ilusad eestikeelsed isamaalised laulud? Mis rahvuspüha see on, kus ei laulda Mattiiseni ja Leesmendi viit isamaalist laulu? Tahame ikka, käest kinni, õõtsuda ja sinimustvalgeid lippe lehvitada... Kõige lollim etteheide oli, et laval oli Yamaha klaver, aga pidanuks olema Estonia!

Helen Sildna oli üritanud eestlastele kätte tuua suurepärase, kaasaegse, tipptasemel kontserdi, tõigi, aga tema saavutust mõõtis eesti rahva üldsus kivistunud arengufaasi toppama jäänud mõõdupuuga. Sama juhtus tänavu Rock Summeril. Ma ise seal kohal ei olnud, aga telepildi ja ajakirjanduse kaadritest jäi mulje, et peale Bryan Adamsi kogunes platsile kõige rohkem rahvast siis, kui Ivo Linna laulis isamaalisi laule ja sai sinimustvalgeid lippe lehvitada. Rokk- ja popmuusika läksid mõlemal kontserdil Eesti üldsusele korda ainult nii palju, kui palju need olid isamaalised.

Laulvast revolutsioonist sain minagi osa, olin 1988. aasta sügisel lauluväljakul „Eestimaa laulul". Oli eriline tunne ja on üldse võimas, et selline asi nagu laulev revolutsioon sai teoks ja tõi meile tagasi iseseisva vabariigi. Aga ikka veel, käest kinni, õõtsuda...? Omal ajal oli see põhjendatud, aga elu läheb edasi ja revolutsioonile järgneb argipäev, nüüd veel niimoodi õõtsuda on sama, mis keset kartulivõtmist järsku hakata hümni laulma.

Pahameel tunnete keskmes


Ühelt poolt on toodud näited kontsertidest tühised - ikkagi „ainult" muusika -, teiselt poolt ei ole ka, kuna annavad ilmekalt märku rahva eelistustest ja tõekspidamistest. Eesti tänapäevase rahvustunde keskmes seisab suurelt pahameel 1940. aastal iseseisvast riigist ilma jäämise pärast ja sellele järgnenud Nõukogude okupatsiooni pärast ning paanika 1940. aasta sündmuste ja uue okupatsiooni võimaliku kordumise ees. See pahameel ja paanika on suure osa tänapäeva eestlaste maailmapildi absoluutne kese. Selle pahameele ja paanikaga kaalutakse ja hinnatakse kõike, ajaloo üldküsimustega alustades, naabri silmavaatega lõpetades.

See käib umbes nii. Hitler, SS, Saksa okupatsioon ja natsistlik ideoloogia? Need on head, sest seisid vastu Nõukogude okupatsioonile. Venelased? Need on pahad, sest tulid siia Nõukogude okupatsiooniga. Metsavennad? Need olid head, sest seisid vastu Nõukogude okupatsioonile. Hävituspataljonlane tuli õuele, laskis peremehe maha? See on paha, sest õigusriigis hukatakse inimesi ainult kohtuotsuse alusel. Metsavend tuli õuele, laskis peremehe maha? See on hea, sest ju siis oli peremees kommunist. Eestlane Punaarmee mundris? Tema on paha, sest oli okupant, küladepõletaja. Eestlane natsiarmee mundris? Tema on hea, sest oli vabadusvõitleja, naiste ja laste kaitsja. Juudid? Need on pahad, sest räägivad kogu maailmale oma kannatustest, aga kõige rohkem on ju maailma ajaloos kannatanud eestlased.

Ja nii edasi, kõige detailsemate üksikküsimusteni välja. Evald Okas? Tema on paha, sest maalis Leninit. Kaljo Põllu? Tema on hea, sest tema motiivid maalimisel olid rahvuslikud. Juhan Smuul? Tema on paha, sest kirjutas poeemi Stalinile. Marie Under? Tema on hea, sest tema Stalinile poeemi ei kirjutanud. Ivo Linna? Tema on hea, sest laulab eesti keeles isamaalisi laule. Kerli? Tema on paha, sest laulab inglise keeles, aga Eesti riigikeel on eesti keel ja siin riigis räägitakse seda keelt. Eesti sõdurid missioonil teistes riikides? See on hea, sest siis tuleb NATO meile ka appi, kui Venemaa ründab. Ansip? Tema on hea, sest ajas pronksi-öö meeleavaldused laiali. Mart Laar? Tema on hea, sest tema on kohe õige eesti mees. Savisaar? Tema on paha, sest tema valijad on venelased ehk okupandid. Meeleavaldused, streigid? Need on pahad, sest õiged eestlased laulavad isamaalisi laule ja rõõmustavad oma riigi üle ja õõtsuvad ilusti, kätest kinni, ainult okupantidel saab olla meie riigis halb elada, ja hea ongi, et neil halb on, paras, meil oli Nõukogude ajal ka halb, mingu ära, kui ei meeldi!

Seejuures ei ole „hea" ja „paha" vahel mingeid varjundeid, hea on hea läbinisti ja paha on paha läbinisti. Umbes sellistes kategooriates arutleb rusuvalt suur osa täna-päeva Eesti üldsusest. Ja see on ikka erakordselt primitiivne, ignorantne, lame, nõme, mage ja piinlik lähenemine ajaloole ja ühiskonnale. Aga ka kunstile ja kultuurile. Viha pimestab eestlasi. Tänapäeva eestlased elavad viha, kättemaksujanu ja tagasitegemise tarviduse pimeduses.

Vägagi tihti võib näha liigset rahvustunnet võtmas eestlaste seas äärmuslikke vorme, näiteks võib kerge vaevaga leida ajaleheartikli, mille kommentaariumis väljendab mõni kommentaator siirast heakskiitu Hitleri vaadetele ja tegudele ning natsismile. Kes sellised on? Küllap ikka need kõige puhtamad, hea sugupuuga, üle keskmise heal majanduslikul järjel olevad kontorieestlased. Eesti on kindlasti üks Euroopa Liidu Hitleri-sõbralikumaid riike, kui lähtuda sellest, mida eestlased suust välja ajavad või klahvidesse taovad. Aeg-ajalt kostub Venemaa poolt hääli, mis tituleerivad eestlasi fašistideks. Eestlased on seepeale vihaselt sisisenud, et kus raisad laimavad. Aga ei laimagi väga.

Vastandusega „iseseisev Eesti" vs. „Nõukogude okupatsioon" võib paika panna põhimõtteliselt kogu riikliku ja isikliku elutegevuse. Aga tõuseks nüüd Pika Hermanni tornist oluliselt kõrgemale ja vaataks olukorda ka sealt. Ma küsiks: mis on elu mõte? Kuidas on kõige mõttekam, kosmosest vaadatuna kõige õigem meil eluks antud ajaraasukest elada? Kas elu eesmärk peaks olema riigipiiride põrnitsemine, surnute kontide valvamine, ajaloo üle jauramine, vihkamine, võitlemine, ka tervise, elu jätmine?

Normaalse inimese prioriteet on olla konstruktiivne ja tegus pere-, kogu- ja ühiskonna liige, abistada vanemaid, armastada õiget, saada ja kasvatada lapsi, süüa häid sööke, teha meelepärast tööd, vaadata häid filme, rõõmustada ilusa suvepäeva ja romantilise sügisõhtu üle... Kultuuri hindamine ja ajaloo tundmine käivad ka muidugi asja juurde, ilma nendeta ei saa rääkida inimvaimust, vaid ainult inimeksistentsist. Aga ajalugu, eriti veel sellest väljakistud üksikmotiiv ei tohi saada tänapäevaste nähtuste väärtuse aluseks, kultuur ei tohi muutuda nihilistliku või labase käsitluse objektiks.

Tundkem rõõmu meid ümbritsevast voogavast elust, lõpuks on elu tähtsam kui riigipiir või riigivõim, isegi tähtsam kui iseseisev Eesti rahvusriik. Seda mõtet tänapäeva Eesti Vabariigis ei juleta kõva häälega välja öelda, see kõlab peaaegu riigireetmisena.

Elu on üle kõigist riigijuhtidest, kõigist põhiseadustest. Elu enne, siis riik. Elu on eesmärk ja riik on vahend. Mitte vastupidi. Mõistan inimest, kes ei taha minna sõtta oma riigi eest. Ta tahab elada.

Ükski riik, ükski poliitiline doktriin, ükski võim ega valitsus, ükski lipp ega põhiseadus ei ole väärt seda, et selle nimel ilma jääda oma elust. Sõdimine on tõesti möödapääsmatu juhul, kui üks vaenupool ähvardab lõpetada teise vaenupoole inimeksistentsi, aga „tapa ise, et sind ei tapetaks" tüüpi sõdu esineb õnneks harva. Riigi saab taastada, aga oma elu, kui see on kaotatud, enam mitte.

Normaalselt võib elada ka riigis, mis ei ole enam Eesti Vabariik. Isegi Nõukogude okupatsiooni tingimustes naerdi, lauldi, armuti, visati nalja ja tunti rõõmu tehtud tööst. Rahvale on esmatähtsad oma keel, kultuur ja ajalugu, kuid mitte enam riigipiir, valitsus ja oma lipp kõige selle kohal. Aga tänapäeval ei ole vaja ka hammastega keele, kultuuri ja ajaloo küljes kinni olla, nad ei ole praegu ohus. Kui oleksid ohus, oleks ehk teine lugu. Ühtlasi tundub veider kaotada elu keele, kultuuri ja ajaloo pärast. Kes on surnud, ei räägi enam ühtki keelt. Jätkem ülearune mälestamine, hakakem unistama. Mälestamisest ei muutu kellegi elu paremaks, unistamisest aga küll.

Iseseisva Eesti Vabariigi kadumine ei ole maailma lõpp, katastroofide katastroof, aga just nii sellesse tänapäeva Eestis suhtutakse ja vastavalt sellele püsitakse kogu aeg hirmunult krambis, pilk kurjalt minevikus. Ja kui pilk vahel satubki tulevikku, siis ainult selleks, et altkulmu luurata, kust võiks tulla obadus. Aga suunakem tulevikku kogu oma vaim, tulgem välja minevikust ja lõpetagem surnute kontidega klõbistamine.

Polkad halakooride asemele

Et Eesti Vabariik püsiks ja eestlased ei kaoks, on hoopis tarvis rajada lasteaedu, mänguväljakuid, huvikeskusi, spordisaale, raamatukogusid, maapiirkondades ka koole, bussiühendust ja pangaautomaate, rekvisiite elule, mitte mälestusmärke küüditatutele, langenutele ja hukkunutele, rekvisiite surmale! Maha reekviemid, nutueided, halakoorid, vinguviiulid, elagu polkad ja marsid!

Mitte kunagi ei ole eesti rahvas elanud nii häid aegu kui praegu. See ei ole mõne konkreetse valitsuse teene, see on meie kõigi teene. Tõmbame siis vahel ka hinge ja naudime seda, mis meil on, muretsemata paaniliselt selle pärast, mis saab siis, kui ühel päeval seda enam ei ole. Kui seda enam ei ole, siis on midagi muud!

Loomulikult on eesti keel, kultuur ja ajalugu minu jaoks väga kallid. On hea, et Eesti rahvusriik on olemas. Ma ei ihka kukutada Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda. Mul ei ole sidemeid ja ma ei soovi end siduda nn õõnestajatega ja agentidega. Ma olen kõigest eestlane, kelle rahvustunne on normaalsuse piirides. Küll see sinimustvalge lipp seal Pika Hermanni tornis lehvib rahulikult edasi. Me ei pea selle nimel, hambad irevil, üksteist ega teisi vahtima. Igatahes, kui see lipp sealt ka ükspäev kaob, siis mitte sellepärast, et me liiga vähe hambaid irevile ajasime.

Ei ole mõtet taga nutta seda kübekest soid ja raba Narva taga ja Petseri ümbruses, ega need alad ka enne Tartu rahulepingut rohkem meie omad olnud kui praegu. Ei ole mõtet süüdistada okupatsioonis tänapäeval Eestis elavaid slaavlasi, eriti neid, kes on siin sündinud. Eesti on ka nende kodumaa - ehkki suur osa eestlasi tunneb kahjutunnet, ei saa neid kõiki rongi panna ja ära saata, endale seejuures edukalt sisendades, et see oleks õiglane rahvuslik käitumine ja mitte fašism või stalinism...

Ligi 900 000 eestlase kõrval elab Eestis üle 400 000 mitte-eestlase, seetõttu ei ole moraalne õigus Eesti ühiskonnas asju otsustada enam ainult eestlastel. Erakondadele loomulikult sobib, et eesti keele kõnelejad elavad slaavi keelte kõnelejatest eraldatuna ja mõlemad pooled tunnevad vastastikku vaenu, nii saab üht poolt teisega hirmutada ja end kaitsjana näidata - aga see ei ole kasulik meile, riigi elanikele, kodanikele.

Kapi-Goebbelsid on kohal

Ükski neljast Eesti olulisemast erakonnast ei lõika eesti ja slaavi rahvusgruppide üksmeelest mingit kasu, saadakse ainult kahju. Mõelgem sellele, kellele on meie tibla-jutud tegelikult kasulikud - ainult võimu juures olijatele ja sinna pürgijatele. Kõige nõmedam on tüli kiskuda seepärast, et ei osata eesti keelt. Keele mitteoskamine ei anna põhjust kohelda inimest kõntsana, ka emakeele rääkimine mitte. Hiljuti avastas keegi lihtkodanikust „vabariigi valvur", et bussijuhid kuulavad kabiinis venekeelseid raadiojaamu, oh seda õudust ja riigiteotust!

Koputamise ja näpuga näitamise traditsioon ei taha eestlaste seas kuidagi välja surra. Selle valvsa kodaniku pahameel jõudis lausa ajalehte ja transpordiametnikud pidid selles küsimuses aru andma. Aga me ei vaja selliseid „valvureid" ja tegelikult võiksid ka ajalehed oma sisu väärtuse taset tõsta, mitte sedasorti tühja pläma võimendada.

Ajalugu ei saa olla kaigas pimedast vihast sõgedates kätes. Jätame kondid lõpuks rahule. Las nad kõdunevad väärikalt, mitte fetišismi objektina. „Viimse reliikvia" puänt on siinkohal kõnekas: kast, mille nimel on tapetud, piinatud, mõnitatud, heideldud, sisaldab ainult paari kopitanud konditükki. Just sellises olukorras me praegu Eesti ühiskonnas olemegi. Õnneks pole tapmiseni jõutud. Aga kui näiteks neil arvukatel kommentaariumi-Goebbelsitel peaks tekkima kokkupuude reaalse võimuga, pole seegi võimatu.

Pole mingit kahtlust, et meie seas leidub küllalt eestlasi, kes oleksid hommepäev valmis inimesi küüditama ja hukkama, seda kõike eesti rahva nimel, näiteks revanšiks 1940. aasta eest. Piirates oma rahvustunnet normaalse tasemeni, vähendame tõenäosust, et sellised „vabariigi valvurid" võimu lähedale pääseksid. Või... Tahamegi juba seda?


Kommentaarium artiklile siit
: http://www.epl.ee/news/arvamus...
 
    Trüki   E-post   FB     
18 Aug 2017 16:43
EELK peapiiskop Urmas Viilma kõneles 13. Metsaülikoolis religioonist ja hirmudest.
18 Aug 2017 12:55
Saksamaal hukkus pussitamises üks inimene
18 Aug 2017 12:47
OTSEBLOGI JA FOTOD SÜNDMUSKOHALT | Soomes Turus pussitati vähemalt 8 inimest, kellest 2 on surnud. Kurjategija on võetud vahi alla (1)
18 Aug 2017 02:36
Oleks nagu tehtud kõik, ent tühivastused käibivad nii nagu ennegi. -Ametikirjavahetuse meelespea.
17 Aug 2017 18:37
Eerik-Niiles Kross: metsavendade sõda kestab edasi (2)
17 Aug 2017 15:51
Terrorirünnak Hispaanias PM
17 Aug 2017 15:44
Maailmapilt: MAAILMAPILT. Fred Kraav ERR Arhiiv
17 Aug 2017 15:15
Ottawa - Black Ribbon Day 2017
17 Aug 2017 10:01
Trump: monumentide eemaldamine on rumalus (2)
17 Aug 2017 09:34
Stockholmi politsei keeldub 11 päeva kestnud afgaani noorte meeleavaldust laiali löömast (6)
17 Aug 2017 07:46
Niinistö: Kui Eesti ja Venemaa vahel algab sõda, puhkeb maailmasõda (1)
17 Aug 2017 07:42
David Vseviov 13. Metsaülikooli avaloengus: suurim nauding on võim, sest ühegi muu naudingu nimel pole külvatud nii palju hirmu (2)
17 Aug 2017 07:39
Eesti President Kaljulaid Metsaülikoolis: kui piisavalt hästi valmistume, siis see hoiab riskid ka tegelikult madalamana
16 Aug 2017 12:05
Toit, mida Briti kuningapere väljas süües tellida ei tohi PM
16 Aug 2017 11:57
Trad. Attack! Wednesday, August 16, 2017 8:30 PM
16 Aug 2017 09:45
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus DELFI
16 Aug 2017 08:18
Galerii ja video: USA ründelennukid maandusid esmakordselt Kuressaare lennuväljal PM
15 Aug 2017 18:59
Eestlanna võitleb USAs raske haigusega
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus