Eesti Elu
Milline häbematus
Arvamus | 07 Nov 2015  | Eesti Elu
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Ontarios pole maksumaksjal olnud liberaalide liiga kaua kestnud režiimi ajal põhjust ei usaldada otsuseid ega uskuda seda, mida poliitikud enamusvalitsustes räägivad. Kinnitust hiljuti kuhjaga.

Küll on hea meel, et on olemas uuriv ajakirjandus. Möödunud kuu lõpus paljastas The Globe and Mail, et 2008. aastast saadik on Queen’s Park toetanud haridustöötajate ametiühinguid – st nii õpetajate kui ka koolides töötavate omi. Viimane kategooria hõlmab koristajaid, kojamehi, parandustöölisi, tehnilist abijõudu. $3,75 miljonit olevat ajalehe järgi aastate jooksul suunatud ainult üheks otstarbeks, et korvata ametiühingute kulusid, mis on tekkinud töölepingute sõlmimiste kestel. Teisisõnu, majandades nende töökatkestuste ähvardusi, seda kõike lapsevanema, maksumaksja taskust. Lisaks veel, et ametiühingud majandavad ennast ju ise, liikmemaksude kaudu, millest ükski palgalehel olija ei pääse, soovi või mitte sinna kuuluda. Miks siis riik jälle miljoneid pillab?

Need summad maksti välja ilma parlamendi nõusolekuta, avalikkuse eest kalevi all hoituna. Kui arvestada, et nimetatud ametiühingud kas streigivad, lubavad streikida või lihtsalt ei täida oma töökohustusi, siis on uskumatu, et poliitikud tantsivad nende pilli järgi.

Sel sügisel on algkoolides õpetajad keeldunud kohustusi täitmast – kas tunnistuse täitmine pole mitte osa õpetaja rollist? Vanematega kohtumine, kui Jukul on tegemist õppematerjaliga? Mida nad klassiruumis teevad, pole samuti teada, ehk lasevad praegu lastel joonistada selmet õigekirja neile õpetada? Ei üllataks. Ning kojamehed ei korista koridore, klassitube, WC-sid. Mis on aga siis nende amet? Kuidas nad saavad kohustuste täitmisest keelduda? Ja palk ikka jookseb. Paljud lapsevanemad on lausa nõutud, kuna see on ju iga inimliku arusaamise vastane seisukoht.

Globe and Mail teatas esmaspäeval, seoses nende poolt paljastatud skandaaliga, et vähemalt kaks head asja on hilispäevadel juhtunud. Esiteks, on jõutud lepingule toetustööliste ametiühingutega ja võib loota, et varsti on koolid jälle korras ning puhtad. Küll aga mitte õpetajate enestega, kelle loogika on igale mõtlevale inimesele arusaamatu.

Teiseks heaks uudiseks on see, et asepeaminiser Deb Matthews, ajalehe raporti järgi, kinnitas, et tänu avalikustatud faktidele, on valitsus nõus rahastamisdetaile andma edasi provintsi revidendile. Mitmeti on see küll selline otsus, et sulgeda kopli väravad pärast seda, kui hirmunud hobune on hundi ulgumise järgselt metsa kablutanud, aga vist on lootus, et asjaga venitatakse niivõrd kaua, et valija unustab skandaali. Või isegi parem tulemus oleks see, et ehk mujalt leiaks uuema skandaali, loodetavasti sellise, mis heidab opositsioonile kaika kodaratesse. Kõik on ju poliitikas võimalik enamusvalitsusel, isegi kui enamus valijatest neid ei toetanud.

Võtkem näiteks peaminister Wynne’i seisukohti Ontario elektritootja ja -varustaja Hydro One privatiseerimise suhtes. Narrus, oleks nagu kana, kes muneb ainult kuldseid mune, pea maharaiumine, kuna ta kaagutab liialt valjult. Hydro One on monopol, toob riigikassasse miljardeid, mis on aastast-aastasse garanteeritud. Erastamine tähendab kindla sissetuleku tõsist langemist ühekordse kasumi nimel. Ja tundes eraettevõtlust, ka päris kindlasti hinnatõuse, tasemel teenindamise tagamisel puudujääke. Kuna kui juba monopol, siis mida ikka saab murelik inimene teha, eks? See peaks olema rahva otsustada referendumi kaudu, mitte lühinägeliku poliitiku teha. Kindlat sissetulekut tuulde visata selleks, et ühel aastal võiks eelarve olla vähem armetu – see on ju peata kana tegemine, vihjates eelmisele metafoorile.

Eriti ei huvita murtud lubadused näiteks õlle müügi suhtes, et odramärjukest saaks toidupoest osta, nagu Euroopas kõikjal võimalik ilma mingi sotsiaalse tagasilöögita. Seda lubati samuti monopoli murdmise huvides. Teadagi, poliitikud peavad arvestama muutliku maailmaga, paljugi võib juhtuda mandaadi ajal, mida isegi selgeltnägija poleks osanud ette kujutada. Siiski, arvestades Ontario – ja Kanada – võlakoormust, ei tohiks nii uisapäiselt tegutseda.

Viimane kana – jälle too imelind – mida tuleks kitkuda, oleks tervishoiu teemal. Kuidas saab Kanada jõukam ja rahvarikkam provints kärpida – jah just vähendada - arstide sissetulekuid, aga salaja toetada haridustööliste ametiühinguid? Arstid ei soovikski streikida, aga nad on ju ühiskonnas tähtsamad kui õpetajad. Mitte et õpetajate olulist rolli vähendada, aga keegi küll ei sooviks, et südamerabanduse järgselt mõni ametiühingutööline lausub, et ei saa abi ega ravi pakkuda, kuna ametilepingus pole seda ette nähtud. Ja et ta saab liialtigi vähe palka isegi miinimumkohustusi täites. Absurdsus. Ja kahtlemata, nagu pealkiri rõhutab, äärmine häbematus nii poliitikute kui ametiühingute poolt nii käituda, eriti salaja, mitte avalikult.

Et Eesti hilispoliitilist minevikku meenutada, võiks Ontario koolilaste vanemad, arstiabi vajavad, küsida: kas sellist riiki me tahtsime? Väärime inimestena, jätame välja kui süsteemi majandajatena, kuna poliitikutele see tõesti ei loe, enamat, kui sellist jultunud suhtumist.
TÕNU NAELAPEA

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Arvamus
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus