Eesti Elu
Millest jutustab ateljeevaikus (1)
Inimesed 13 Apr 2012 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Tiit Telmet on mees, kes endale nime teinud graafilise disainerina. Tema eriliste saavutuste hulka kuulub hulga Kanada postmarkide kujundamine, millest ta üsna hiljuti andis Tartu College’i saalis arvukale publikule huvitava ülevaate. Teades, et säravate vaimuannetega kaasmaalane on oma eluteel lähenemas 70. verstapostile, palume temalt intervjuud. Graafiku avaras ateljees saab see ühel õhtupoolikul teoks.

Märkan, et oled vaatamata edenevale eale ikka veel agaralt ametis. Ei tahaks uskuda, et majanduslik olukord sind selleks sunnib. Tuleb vist oletada, et armastad oma tööd.

Armastan tõepoolest, kuid mitte tööd, vaid kutseala. Nagu mäletad, rõhutasin oma loengul, et ma ei ole iial teinud tööd selle sõna täpses tähenduses. Pole pidanud vahtima kella ega kuulama vabrikuvilet. Ma tunnen oma tegevusest sügavat rahuldust. Vahel, kui on palju tegemist, ei jõua oodata, millal ateljeesse pääsen. See on mul kodust eraldatud, tahan neid kahte tingimata lahus hoida. Mul on hea meel, et saan teha loovat tööd. Ainult loov inimene jätab siit ilmast kadudes endast nähtava jälje.

Mis viis sind just sellise kutse juurde? Mäletatavasti alustasid oma õpinguid arhitektuuri alal. Kuid eks need kaks ala olegi vist omavahel suguluses – kui mitte vennad, siis onupojad kindlasti.

Jah, alustasin Michiganis Ann Arbouri ülikoolis arhitektuuriga ja mulle see tõesti meeldis. Seejärel aga läksin Western Michigani ülikooli end matemaatika ja füüsika alal täiendama. Kavatsesin naasta arhitektuuri juurde, kuid võtsin palju kunstialaseid kursusi ja need nakatasid. 1964. aastal suri mu isa üsna noorelt – 55 aastaselt. Ema ei töötanud, oli mu noorema vennaga kodus. Tundsin, et pean hakkama pihta millegi praktilisega. Kooli tuli uus õppejõud, kes muutis nimetuse commercial art, asemele tuli graphic design. Mul polnud aimugi, mis see tähendab, kuid tuli kiusatus katsetada. Hakkas meeldima. Sain aru, et seal polnud ainult tähed ja sõnad, vaid et sel on sensitiivsust, struktuuri, formaati, kompositsiooni – kõik sellised visuaalsed elemendid tulid mängu. Ja siis ma armusin tüpograafiasse, millele olen oma hilisemas tegevuses suurt rõhku pannud. Minu kutsealane filosoofia on: less is more. Lihtsuses peitub võlu. Kui ühel visuaalsel elemendil puudub mõte, milleks seda siis rakendada? Ainult dekoratsiooniks! Ma pole ka kunagi arvanud, et graafiline kujundaja on kunstnik. Maalikunstnikul on oma visioon, mida ta püüab oma loomingu kaudu väljendada. Mina tunnen, et kujundajana pean oma isiku täielikult kõrvaldama, jääma neutraalseks. Ma lahendan oma tellija probleemi. Kõige raskem on kujundada endale või oma firmale visiitkaarti, lihtsalt ei saa hakkama, telli või kellegi teise käest. Aga jah, mida sa sugulusest rääkisid, on õige. Kui ma kujundan juhiseid mingile hoonele, näiteks raamatukogule, et juhatada külastajat õigesse kohta, siis pean seda seostama kogu hoone arhitektuuriga, kõik peab sammuma käsikäes. Seal tulevad mängu värvid, ehituse tüüp, tekstiks sobiv tähestik, ja muidugi skaala. Neid silte loetakse ju kaugelt, kuid kujundades olen ma neil ninapidi juures.

Kuid läheme nüüd rahvusküsimuse juurde. Lahkusid Eestist kaheaastase lapsena, oled elanud USAs ja Kanadas, kuid eesti perekonnas. Sul oleks nagu mitu rahvust. Kellena sa end esmajärjekorras tunned?

Ikka eestlasena. Vanemate kodumaa ja oma sünnimaa on ikka kõige lähedasem. Igaüks ehk vast nii ei tunne. Kuid olen tähele pannud nii mõnegi siinse noore juures, kel vaid üks vanemaist eestlane ja ise eesti keelt ei valdagi rohkem kui mõne üksiku sõna, et needki peavad end eestlasteks. Küllap see on väikerahva enesealahoiu instinkt. Oma eesnimele olen uhke, kuigi olen selle pärast alg- ja keskkoolis palju kannatada saanud. Pole iial tulnud pähe seda muuta. Ei taha olla tavaline Tom, Dick või Harry.

Ega sa eestikeelset haridust vist pole palju saanudki. Või siiski?


Saksamaal Geislingenis käisin lasteaias ja aastakese algkoolis ka. Ameerika koolis lükati mind klassi võrra tagasi, ma ei osanud ju sõnagi inglise keelt. Nalja sai sellega ka omajagu. Istusin klassis nagu tumm, inglise keelt õppisin peamiselt kuulates. Õpetaja kinnitas mulle ühel päeval vanemate jaoks nõelaga särgi külge sedelikese kirjaga: Tiit is studying very hard. Isa luges sedelit sõnaraamatu abiga ja sai sellest nii aru, et mulle on õppimine raske. Tõmbas mu üle põlve ja tegi taguotsa tuliseks, et kuidas sa ometi selline loll oled! Eesti keelega tulen igapäevases elus toime üsna rahuldavalt, peamine probleem on puudulik sõnatagavara. Loen ja kirjutan küllaltki korralikult, grammatiliste peensustega on muidugi natuke maadlemist. Mäletan, et kui hakkasime Eestiga suhtlema, siis kirjutasin ühele tuttavale kirja, mille üle sõber mind siiamaani naerab. Olin nimelt poetanud kirja sellise väljendi nagu „või bolla”. Küllap lugeja omalt poolt lisas, et “või ksolla” ka teisiti.

Rääkides Eestiga suhtlemisest, millal sa sellega algust tegid?

Esimest korda käisime abikaasaga 1973. aastal. Hiljem oleme käinud üsna sageli, nii enne kui pärast taasiseseisvumist. Meil on seal ikka veel sugulasi, on alati koht, kus ööbida. Mu abikaasa oli kooliõpetaja, tema läks vahel lastega kaheks-kolmeks kuuks sinna. Seal said mu lapsed eesti keele korralikult selgeks. Mina nii kauaks oma töö juurest ära minna ei saanud. Olime tugevalt seotud metsaülikooliga ja püüdsime muretseda küllakutseid võimalikult paljudele sealsetele haritlastele. Eks see tekitas siinses ühiskonnas omajagu pingeid. Kõik ei näinud asju samast vaatevinklist kui meie. Kired möllasid päris tugevalt, kuid mina olin iseseisev inimene ega hoolinud, mida keegi minust mõtleb. Peale sugulaste suhtlesime peamiselt kunstirahvaga. Viisime neile kunstiraamatuid, värve, pintsleid ja muud, mida neile vaja läks. Tagasi tõime graafikalehti, mille eest maksime välisvaluutas, see aitas neid ka natuke.

Kas võiksid tõmmata mõningaid võrdlusjooni suhtlemises kodueestlastega nõukogude ajal ja nüüd, vabas Eestis?

Nõukogude ajal oli üldmulje hall ja lootusetu. Kõike sai vaid tutvuste kaudu. Kuid nagu öeldud, me suhtlesime peamiselt loomeinimestega. Nad olid õppinud peitma oma tõelist olemust kunsti, olgu maalidesse või heliloomingusse. Lapin näiteks oskas kunsti kaudu okupantide arvel nalja teha sellisel kujul, et vaid tema ja ta lähem tutvusringkond sellest aru said. Tsensorid ei taibanud midagi. Kirjanikud kirjutasid ridade vahele rohkem kui ridadesse. Neist lahkumine oli alati kõige kurvem ja masendavam. Sina lähed, vaba kui lind, aga nemad jäävad n-ö trellide taha. Nüüd tunnen muidugi rõõmu, et Eesti on vaba, kuid samal ajal kerget pettumust – see on nüüd maa nagu iga teine. Nüüd väärtustatakse raha, mida ma ise kunagi pole hinnanud. Vaimseks vastupanuks okupatsioonile, mis tollal innustas, pole enam vajadust.

Mäletan, et abiellusite omal ajal Kotkajärve metsakirikus. Kas vaimulik ka selles osales?

Jah, meid laulatas praegune piiskop, õpetaja Andres Taul. Olen luterlane, see usk sobib mulle. Usk on väga isiklik asi. Oma lastele ma seda peale ei suru, kuid olen nad leeritanud ja loodan, et nad usuvad. Olen püüdnud elada kristlike põhimõtete järgi: ära tee teisele, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Seda olen rakendanud ka oma kutsetöös. Püüan teha head tööd mõistliku hinna eest, mitte võtta liigkasu. See annab mulle rahuldust.


Mida pead oma elu suurimaks saavutuseks, olgu kutsealal või eraelus? Millest tunned suurimat rõõmu?

Suurimat rõõmu tunnen oma kahest tütrest. Olen õnnelik isa. Armastan neid ja oletan, et nad armastavad mind. Enamat pole elus vaja. Olen võitnud auhindu, kuid ma ei pane neid uksele neoontuledesse, nad on kõik kuskil sahtlis, mitte seinal. Kutsealal ei astunud kumbki tütar minu jälgedesse, nad mõlemad tegelevad tööteraapiaga. Kui see neile sobib, siis on kõik hästi. Just seda olen püüdnud neile kogu aeg sisendada, et valigu ala, mis neile tõeliselt meeldib.

Minu viimase küsimuse oled minu meelest juba vastanud. Kavatsesin küsida, kas pead end õnnelikuks inimeseks. Kas lubad, et vastan selle sinu eest jaatavalt?

Luban küll. Oled minust õigesti aru saanud.

Küsis Eerik Purje
 
    Trüki   E-post   FB     
16 Aug 2017 12:05
Toit, mida Briti kuningapere väljas süües tellida ei tohi PM
16 Aug 2017 11:57
Trad. Attack! Wednesday, August 16, 2017 8:30 PM
16 Aug 2017 09:45
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus DELFI
16 Aug 2017 08:18
Galerii ja video: USA ründelennukid maandusid esmakordselt Kuressaare lennuväljal PM
15 Aug 2017 18:59
Eestlanna võitleb USAs raske haigusega
15 Aug 2017 10:52
Londoni börs nõudis sõna otseses mõttes ohvri
13 Aug 2017 21:59
Asepresident Mike Pence’i topeltmäng Postimees (1)
13 Aug 2017 14:56
Põhja-Koreas vangis olnud Kanada pastor saabus koju PM (1)
13 Aug 2017 10:52
Läti rahandusminister tänas eestlasi alkoralliga Läti majanduse turgutamise eest
13 Aug 2017 10:20
Rakvere Ööjooksul krõbistasid sportlased snäkiks kassitoitu
13 Aug 2017 10:05
Ivo Muru: Peatage see riik, ma väljun! (3)
13 Aug 2017 08:41
Lugeja: tormi kätte jäänud parvlaeval Arabella puhkes paanika, lained olid tohutud ja elud ohus
13 Aug 2017 08:35
Virginia osariigi rahutustes on hukkunud kolm inimest. Lisatud sündmuse video!
12 Aug 2017 18:55
Algas Kanada Maleva "Kolm Lõvi" laager Kotkajärvel
12 Aug 2017 16:53
Eesti: Torm lõpetas enneaegselt Arvamusfestivali ja tekitas korraliku kaose PM
12 Aug 2017 16:36
Jeroen Bult: rasked valikud Eesti ees PM
12 Aug 2017 11:35
Galerii: tugev äike liigub üle Eesti, saartel ja mandril paljud majapidamised vooluta
12 Aug 2017 08:53
Mart Helme: inimeste kõige pühamad tunded on seotud rahvuse, keele, kultuuri, kodumaa ja perekonnaga, sotsid on kõike seda hävitamas (1)
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus