Milleks meile teadus?
Eestlased Eestis 12 Jan 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Sirje Kiin, PhD
 - pics/2016/01/46812_001.jpg


Riigikogu on arutanud kaks aastat järjest, 2014 novembris ja 2015 detsembris Eesti teaduse rahastamist ja seda, kuidas meie teaduspotentsiaali paremini ära kasutada Eesti arengus. Eesti majanduses ja ühiskonnaelus valitseb juba mõnda aega seisak, esimeste vabanemisjärgsete aastate kiire areng on peatunud, hädavajalikud riigireformid takerdunud, neid on aastaid kitsastel parteipoliitilistel põhjustel edasi lükatud. Oleme küll peaaegu et välja murdnud odava allhankemaa staatusest ning sisenemas teadmusühiskonna avamerele, kuid tarkust ning kõrgemat haridust eeldavat kallist tööd kuigi palju veel teha ei suuda. Ometi on meie rahva haridustase on üks maailma paremaid ning näiteks reaalteaduste teaduskraadiomanike poolest kuulume maailma kümne kõige targema riigi hulka. Kallima töö tegemine pole aga võimalik ilma kalli teadus- ja innovatsioonipoliitikata.
Riigikogu seadis juba aastaid tagasi valitsusele ülesandeks rahastada teadus- ja arendustegevust vähemasti 1% ulatuses SKPst, kuid ometi pole me sellele lähemale jõudnud: 2015 oli see 0,86%, 2016 aastal 0,89%. Tulevikukavas on hoopis vähikäik, nimelt tunnistas peaminister Riigikogule peetud ettekandes, et riigieelarve praeguses strateegias langeb riigi teaduse finantseering 2015. aasta 0,89-lt 2016. aasta 0,81 ja 2017. aasta 0,75 protsendini SKP-st. See kuritahtlik tagurpidikäik väärib valjut häirekella, eriti kui asetame need arvud rahvusvahelisse konteksti, kus meil ju võistelda tuleb.
Nimelt tuli ÜRO peasekretäri juures töötav 28 riigi teadlaste nõukoda 9. juulil 2015 välja soovitustega, kuidas vähendada vahemaad arenenud ning arengumaade vahel: “Kui mitmed valitsused peavad 1% SKPst kulutamist teadusuuringutele ja arendustegevusele kõrgeks eesmärgiks, siis tugeva ja tõhusa teaduse ning tehnoloogia investeerimissüsteemiga riigid investeerivad 3,5% SKPst teadusele ja arendustööle.”
Teadusrahastamise süsteem korraldati mõni aasta tagasi küll ümber, kuid rahul pole sellega mitte keegi: peamiselt projektipõhine rahastamine on juba katkestanud, lõpetanud või ähvardab lõpetada paljude Eesti kultuurile eksistentsiaalselt, st ainulaadselt oluliste teadusharude olemasolu.
Side teaduse ja tootmise vahel on endiselt nõrk, seda ei soodusta senised rahastamisskeemid. Eesti ülikoolid annavad aastas umbes kolmesajale inimesele doktorikraadi, kuid 2014 töötas Eesti ettevõtetes vaid 1400 teadlast, kellest ainult 255 inimesel oli doktorikraad.
“Vaja on nn tööstusdoktorantuuri laiendada ka riigivalitsemise ja ettevõtluse eri funktsioonide (nt planeerimine, juhtimine, turundus) arendamiseks, et aidata senisest rohkem kaasa ettevõtete ja ka riigiasutuste kitsaskohtade kõrvaldamisele. Kui tahame tippliigas mängida, siis peaks meie ettevõtetel ja riigiasutustel olema ka tippliiga võimekus, mis muu hulgas eeldab doktorikraadiga inimesi meeskonnas.
Eesti ühiskonnas on vaja teha tarku otsuseid, mille langetamise eel räägitakse ka teadlastega ja kasutatakse nende analüütilist võimet. Nagu ka Eesti teaduste akadeemia uus juht hiljuti oma intervjuus Eesti Päevalehele ütles, kasutatakse teadlaste tippkompetentsi riigi toimimise ja ühiskonnaelu parandamiseks liiga vähe,” kirjutasid teadlased Urmas Varblane ja Kadri Ukrainski juba tunamullu enne Riigikogu teadusarutelu (Milleks on Eesti riigil vaja teadust ja teadlasi? Eesti Päevaleht, 5.11.2014).
Mäletate, missugune pahameelelaine tekkis, kui kaitseministeerium esitas mõni aasta tagasi nõudmise, et ministri ühe nõuniku tööpostile asumise üks eeldusi oleks doktorikraad? Tegelikult võiks ja peaks see nõue kehtima ka valitsuse ja miks mitte ka Riigikogu liikmete või vähemasti nende nõunike suhtes, kui Riigikogu liiget tingimata tahetakse näha nö lihtrahva esindajana – leninlikul põhimõttel köögitüdruk riiki juhtimas?
Arvan, et üks peamisi põhjuseid, miks iga-aastaste inimarengu aruannete ning arvukate arengukavade põhjalikul teaduslikul analüüsil põhinevad ettepanekud on jäänud Eestis ikka ja jälle ainult paberile, on just nimelt see asjaolu, et poliitikuist valitsejail tihtilugu lihtsalt puudub ühiskonna ning majanduse juhtimiseks vajalik kvalifikatsioon. Kohati tundub, et otsustaja ei saa üldse aru ühiskonna toimemehhanismidest, mistõttu ei oska ka analüüsida vastuvõetavate seaduste lühi- ega pikaajalisi tagajärgi ühiskonnale. Kui peaministri ja valitsusliikmete nõunikel endil puuduvad teadustöö kogemused, siis pole ime, et nad võivad pidada teadlastest ekspertide arvamusi justkui segavaks, pidurdavaks, aegaviitvaks targutamiseks või pelgaks ühe uurimisgrupi lobitegemiseks, mitte hädavajalikuks eelteabeks valdkonna suhtes, mille kohta otsuseid langetatakse.
Kui tööstuses pole tänapäeval võimalik midagi tõeliselt uut toota ilma eelneva teadusliku leiutustööta, millesse tuleb eelnevalt tugevasti investeerida, siis pole võimalik ka poliitikas oodata uut, hüppelist arengut ilma ühiskonna- ja majandusuuringuid jõuliselt rahastamata. Kui midagi kevadel ei istuta, siis sügisel saaki ei korja.
Küsimus pole ainult selles, et teadmuspõhine ühiskond vajab jõuliselt rohkem raha või selles, et meil on aastaid toimunud justkui teadlaste ületootmine, kellele nüüd otsitakse vägisi rakendust, et nad saaksid oma „erahuvisid“ kusagil nurgas nohistades edasi uurida. Küsimus on põhimõtteliselt teistsuguses, teadmiste ning innovaatilisuse prioriteeti tunnistavas mõtteviisis, ilma milleta Eesti ühiskond ei saa edasi areneda.
Me ei saa ega tohi enam tammuda tuimalt paigal ega teeselda, et see ongi justkui edasiliikumine. Me ei tohi teaduskraadita peaministri kombel loota, et meil polegi midagi erilist vaja teha, küll suuremad turud ümberringi ise toibuvad-toimivad ja küllap varsti ka meie majanduse, palgad ning arengu jälle käima tõmbavad.
Eesti teadusel on olemas haruldaselt rikas potentsiaal, mis läheb praegu Eesti ühiskonna suhtes suuresti raisku, sest teadusvõõrad, et mitte öelda harimatud poliitikud kas ei oska või ei taha seda rakendada.
Meil on olemas juba kolm teadlaste poolt välja töötatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiat, viimane neist kannab pealkirja "Teadmistepõhine Eesti", see on parim plaan, mis meil praegu on olemas. Viime selle ometi ellu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus