joonistad, kombineerid objekte? Mida see sulle annab,“ küsis hea tuttav, kui olin talle oma taieseid näidanud. Osakest neist.

„Tahan sulle head meelt teha,“ vastasin ja kinkisin talle ühe minimalistliku pildi. Küsimus jäi. Miks kunsti teen? Ei ole siin ühtset vastust.

Hakkame päris otsast (tegija mällu talletunud otsast).

Vast sai kõik alguse 1947. a suvest Pärnumaal Tõstamaa vallas Värati külas. (On muidugi võimalik, et olin tapeeti määrinud varemgi.) Aga Värati küla on oluline märk.

Ema oli mind suveks Väratile puhkama „komandeerinud“. („On uued sõnad eesti keeles – kolhoos, eesrindlane, brigaad,“ kirjutas veidi hiljem rahvakirjanik Juhan Smuul, siis veel vist Schmuul.)

Paik oli ideaalilähedane. Vanaema tare mere ja paadisadama lähedal, neem ja lähedased laiud käeulatuses.

Neemele ajasid lapsed hommikuti küla karja, neeme ja mandri kokkupuute kohale tehti lõke: see jättis loomad omaette neemele ja karjustel jäi aega-ruumi oma asjadega tegelda. Ehitasime unelmatetalusid, mängisime kivide vahel peitust ja siledamatel kohtadel noamängu. Plikad-poisid koos, ja kuna me seksuaalsest kasvatusest midagi ei teadnud, siis sai tehtud segamaadlustki.

Ideaalid ei kesta igavesti.

Ranna Ainu hakkas mulle ikka enam meeldima ja juhtus nii, et talle maadluses tahtlikult kaotasin.

Ühel päeval tuli meie juurde üks suurem poiss – ta oli Kuru Kaarlil midagi tööpoisi taolist. Oli tal siis tööde vaheaeg või meelitasid teda meie lõkkekartulid, aga kohal ta oli. Mulle ütles ta maadluse vaheajal sõnad, mis tänini meeles: „Sööda plikale magust, siis saad.“ Dzhinn oli pudelist välja lastud. Ei teadnud midagi plikadest ega magusast, aga sõnum jäi.

Järgmisel hommikul vanaema mind neeme ei saatnud. Traadita telefon oli teate toonud: sel päeval müüakse Tõstamaa poes suhkrut. Karjalapsi neemel isegi küll, marss poodi. Ostad „kilu sukurt“ ja raamatu. Nii olla valla käsk.

Läksin. Igav oli. Poodki oli pooltühi. Tuli minu kord ja palusin siis käsku mööda kilo suhkrut. Suhkruks osutunud aine oli suurtes kamakates ja paratamatult tuli minu kotti mõnikümmend grammi kilost rohkem.

„Olgu see,“ ütles lahke poeemand. „Pead lihtsalt nüüd kaks raamatut võtma,“ osutas ta letiäärsele raamatukuhilale. „Oled sa koolipoiss?“

„Jah, sügisel lähen esimesse klassi.“

„Siis võta need pealmised, neid läheb koolis vaja.“

Sain siis pruunis kalinguris kuldsete tähtedega "Jossif Stalini lühikese eluloo" ning roheliste pappkaante ja punase kirjaga „ÜK(b)P lühikese ajaloo“. Ette rutates pean tunnistama, et minust erilist ostuhullu pole tulnud siingi, vabas Kanadas. Eks siingi püüta millegi eest „paska“ kaela määrida (repliigi eest vabandan).

Marssisin siis kodu poole, aga tark mees nagu olen, otsustasin neemelt ringi läbi teha. Ja ennäe imet, Ainu üksi lõkke ääres: olid teisedki poodi kupatatud. Pakkusin siis Ainule seda pruuni sukurt, võtsin ise kah, aga midagi ei saanud. Seal siis see külapoiste jutt.

Jontisin koju ja siin sain: „Ah, et kommunisti raamatuid siia vedama ja sukur puha ära söödu.“

Ega me Ainust midagi rääkinud ja järgmise päeva varase äratuse võtsin normaalse karistusena: „ Poiss, üles, täna lähme Pärnude turgu!“

See Ainu jutt lõpeb siinkohal ära. Tegelikult nägin teda aastakümneid hiljem vanaema peiedel. Siberist naasnud vara-vana naisterahvas. Oleksin tahtnud temaga rääkida. Millest? Kalleid kompvekke osta? Milleks? Ei teinud märkama, et tundsin temas Ranna Ainu.

Vanaemal oli kummaline komme – igale sõidukile, olgu see rong, buss või veoauto – läks ta tund aega varem. Ehk tuleb enne ja jääme maha! Nii läksime Tõstamaa veoautole samuti varakult. Esimesed me polnud. Kohal oli jõuk miilitsaid ja sõjaväelasi, nende keskel kanderaam. Poisikese asi – sain vaatama: raamil laip, üle näo ja keha rohekas sõduritekk, lõpus paljad jalad. Eriti jäid meelde (miks?) rohekad varbaküüned.

Turupäevast ma suurt ei mäleta. Aga SEE jäi meelde: vene miilitsad, roheliste küüntega laip ja turule sõitvad talunaised. Kui Pärnust tagasi sõitsime, siis küsisin vanaemalt tasakesi: „Kes SEE oli?“

Vanaema ütles vaikselt: „Eks ikka üks inimestekütt. Hirmus Ants lasi ta maha.“

„Miks tal saapaid jalas ei olnud?“

„Antsu poistel kah jalavarje vaja.“

Vanaema rääkis minuga tavaliselt oma Tõstamaa murret. Seekord oli jutt puhtas Tallinna keeles. Tõsi, väga-väga tasa.

Järgmistel päevadel sadas. Hommikupoolikul mängisin koera Milkiga, kes, vallatu, ei osanud arvatagi, et need olid tema viimased elupäevad. Just minu linnasõidu eel läks heinakoorem õuel ümber ja Milki tuli mu lapsepõlvemaale maha matta. Aga nende mängude ja Milki surma vahele jäid mitmed pärastlõunad. Igavusest ja uudishimust tegin lahti ühe vanaema laeka. Seal olid pliiats ja majaraamat, milles hulk (joonitud) puhtaid lehti. Ja sinna ma siis joonistasin.

Tugevaid mehi metsast, tanke neid jahtimas, Antsu ja tema mehi, miilitsaid ja nende koeri, viisnurki ja haakriste, püstolkuulipildujate tuld (kuulid tulid torust punktiirina) ja kogu Laitse mälestuse oma seitsmeaastasest maailmast. Mitte ei mäleta, kelle poolt ma olin.

Ja selle eest sain oma (vist) esimese vitsanuhtluse. Vanaema lõi ja nuttis: „Poiss, meie pere on igasugustes nimekirjades. Majaraamatuga pean ma alati külanõukogusse minema, kui keegi teist siia tuleb. Need pildid saadavad meid Siberisse!“

Ja sellepärast joonistan.

PS. Kui kihnlasest vanaema Tõstamaa kalmistul maamulda (abikaasa kõrvale ) matsime, siis oli ta avatud kirstus hämmastavalt ilus. Olgu muld Sulle kerge, kallis Madli Kurul.

Märkmed: