„Middendorfi jälgedes“, 80 min, dokumentaalfilm. Rezhissöörid Liina Trishkina ja Riho Västrik, operaatorid Arvo Vilo ja Vassili Sarana, helilooja Tiit Kikas, produtsent Riho Västrik, tootjad Vesilind ja TaimyrRosGeo, 2006-07-05.

Ikka veel käsitleme Eestit ja eesti kultuuri kitsarinnaliselt, vahel ei näe me oma ninaotsast kaugemale. Me pole ainult Koidula ja Kross, Vettik ja Pärt, Rauad ja Toomik, me oleme ka Albert ja Birgitta, orduriik ja piiskopkonnad, Baer ja Middendorff.

Alexander Theodor von Middendorff (1815 – 1894), keda meile nõukogude ajal püüti suure vene maadeuurijana pealuu sisse raiuda, on tegelikult suur eesti loodus- ja maadeuurija. Nii et kui ma kuulsin Riho Västriku diktorihäält filmi sissejuhatuseks Middendorfi elulugu ette lugemas, siis sõnake „baltisakslane“ riivas mu kõrva. Pealegi oli ta ema eestlanna, aga kui poleks olnud, oleks akadeemik meie mees, kuigi sündis Peterburis, kus elas tuhandeid eestlasi. Siis tuli juttu Middendorffist kui meie kaasmaalasest ja ma leebusin. Ma ei taha lasta end detailidest häirida, ent Middendorfi ema päritolu jääb filmis märkimata. Ütlen seda selleks, et teha portreefilm meie hulgast lahkunud inimesest, pole kerge ülesanne. Siin tuleks iga osisega eriliselt pingutada ning ainuüksi informeeriv diktoritekst ajab küll asja kuidagi ära, ent tähendab ühe võimaluse käestlaskmist.

Ka pole Taimõri administratiivkeskus Dudinka poolsaare suurim linn, selleks on kaevanduslinn Norilsk. Diktoritekst on üldse keskmisel tasemel, kuid ette loetud ilmekalt. Kui sõidetakse mööda Norilsk-Dudinka maanteed, jääb märkimata, et seal asusid suurimad Stalini-aegsed vangilaagrid, mille varemed olid 1976. aastal selgelt näha koos okastraatidega ning ühes neis istus ka Solzhenitsõn.

Middendorff on filmi toodud tema reisiraamatu ettelugemisega, ja ega midagi etemat oskaks minagi pakkuda. Siiski saab portreefilmist loodusfilm, minevikufilmist tänapäevateos, nõnda et pealkiri „Middendorffi jälgedes“ on põhjendatud. Näeme nelja meest, n-ö rimeikerit: botaanik Jaanus Paali, zooloog Ivar Jüssit, ajaloolast Riho Västrikku ja filmioperaator Arvo Vilu. Silmasin kaadrites vilksatamas ka universaalset entsüklopedisti Hardo Aasmäed, jäi aga selgusetuks, mida tema Taimõril tegi.

Märgin juba ette ära, et kaameratöö on perfektne, ja just tänu sellele täidab film minu meelest oma tähtsaima ülesande – loob vaatajale kohalolekutunde. Muidugi annab maalilisteks kaadriteks aluse Taimõri loodus, ainult viimane saamatu suudaks pildi Taimõrist kihva keerata, ja Arvo Vilu seda kahtlemata ei ole. Ainult et looduspildid muutuvad nagu omaette mänguks, mida rõhutab „shamaanipärane“ taustamuusika, nende seos tervikuga pole eriti loogiline. Tsitaat kaadrid (ehk Vassili Sarana filmitud?) on täielikuks kontrastiks Arvo Vilu tööle, seda mitte kvaliteedi, vaid olemuse mõttes – need on läbinähtavalt lavastuslikud, mida aga üks õige dokumentalist endale naljalt ei lubaks. Ja kui lubab, siis nõnda osavalt, et petab vaataja ära, vaataja ei tohiks aimu saada lavastuslikkusest.

Rimeikerid läbivad Middendorffi 1842—1845. a. teekonna nii jalgsi, põdra- ja koerarakendil kui kaatril, uurivad tundra taimi ja loomi, annavad sellest vaatajalegi teada, nõnda et filmile lisandub aimeväärtus. Mulle jäi mõnevõrra usutamatuks reisiseltskonnale Vene julgeolekuteenistuse poolt sunniga kaasa pandud giidi Lokumjaku pidamine shamaaniks. Asi on selles, et kes iial sealkandis on liikunud, teab, et iga vähegi teokam aborigeeniverega mees nimetab Siberis end shamaaniks. Ning oma suurte esivanemate, kangete shamaanide hauaplatsi demonstreerimine tundub mõnevõrra odava trikina. Kui mina töötaksin julgeolekus, siis paneksin ma ühele Euroopa vandersellide kambale kindlasti kaasa just shamaani ning vaataksin, kas lähevad õnge või mitte. Mulle tundub, et filmi autoreil ei jäänud üle muud, kui peibutus-shamaan omaks võtta, et siis teda tõe pähe vaatajale näidata.

Mulle meenutas film kõige rohkem Lennart Meri Siberi-teoseid (neil on küll suurepärane diktoritekst), nii et mine tea, ehk on „Middendorffi jälgedes“ autorite hulgas meid tulevane president...

Märkmed: