Midagi Vanapaganast ja Kaval-Antsust
Kultuur 03 Mar 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2006/12680_1.jpg
See tegelaspaar on eestlasele hästi tuttav rahvaluulest ja kauniskirjandusest.

On tähelepandav, kuidas maailma rahvaste arusaamises erineb kuradi-vanapagana-vanatühja (oi, kui palju tal veel maakeeles nimesid!) kuju eestlase omast.

Kui teistele on kompjalg absoluutse kurjuse ja verejanu kehastus, siis eestlase vanakuri on sootuks leebem, isegi oma lihtsameelsuses kaastunnet äratav. Ütleb ju meie lorilaulgi nii:
„Ei kurat ole laita mees,
tal soe ja pehme süda sees.“

Miks see nii on?
Raske seletada, aga nähtavasti ilmneb siin looduslähedase eestlase tolerants ümbritseva suhtes. Selline arusaam põrguotist on ühest küljest sümpaatne, aga teisalt ka hädaohtlik.

Miks kaksipidine?
Hukka mõistma, jäägitult hukka mõistma ei peaks ju kedagi ega midagi, aga laustolerants võib kaasa tuua õnnetuse.

Möödunud sajandil oli eesti rahvas viiskümmend aastat kurjuseks kehastunud sarviku haardes. Sellest „embusest“ vabanenuna oleme järgnenud aastad elanud vanasõna KURJUS KÕLBAB KUNINGALE, HEADUS HULGA RAHVALE järgi. See leplikkus on viinud tõeks teise vanasõna HEAL EI OLE IGA, KURJAL EI OLE SURMA.

Tölpsaba on julgust kogunud.
Võõra ilmavaate pukajalgne ja kapajalg hiilivad tasapisi Kalevite riigi troonile.
Ei ole neil häbi- ega autunnet. Kurjust peaks tõrjuma. Tagurpidi-taat tahab me üle võimu ja väge. Suurpea vere- ja rahaahnuses on hirmus.
Just seepärast on leebe neeveli-arusaamine inimesele ohtlik.
(Arusaaja taipab, et olen eelnevas kasutanud osakese nimedest, mis vanarahva poolt sakermannile antud).

Nüüd asja juurde.
Lugemisteater ILUTULI alustas proove kompositsiooniga VANAPAGAN JA KAVAL-ANTS. Esitamisele tulev tekst põhineb raamatutel, mille autoriteks on Ülo Valk, Mattias Johan Eisen ja Anton Hansen Tammsaare. Kompositsiooni pani kokku A. H. Vahtra ning suu- ja lavapäraseks sai tekst kogu trupi ühistöös. Lavaküpseks saab tekst aprillikuul ja tuleb ettekandele Tartu College'i saalis. Lavastab Killi Mirka, kaasa teevad trupi stamm-näitlejad.

Kompositsioon koosneb proloogist ja kahest osast.

Proloog annab ühe võimaluse eestlase kuradikäsitluses, mis mõneti läheb lahku Piibli arusaamast ja ometi (!) tugineb Piiblile. Erinevus tuleneb vast sellest, et maarahvas on vähe Piibli teksti tundnud.

Edasi osake M. J. Eiseni kogutud rahvapärimuste hiigellademest, millest saime valida vaid õhukese kimbukese.

Tüsedama osa õhtust moodustavad valitud katked A. H. Tammsaare romaanist PÕRGUPÕHJA UUS VANAPAGAN. Valiku eelduseks oli tingimus: tuua Tammsaare filosoofia ja huumor publikule hästi lähedale.

Esimeses proovis juhtus lõbus lugu.

Keset tõsist tööd puhkeb Eerik Purje korraga südamest naerma:
„On seda raamatut enne loetud ja lavastusigi nähtud, aga vaata, ikka ajab naerma.“

Loomulikult ei lähe lavastaja ainult rahva naerutamise teed. Killi Mirka (eraelus Killi Van Meggelen) on tark noor daam, kellel on selle töö juures väga isikupärane lähenemine. Loodetavasti saab hea lugeja Eesti Elu ühes lähemas numbris lugeda intervjuud Killiga, kus tuleb juttu ka tema suhtumisest esitamisele tulevasse materjali, tema konnusekäsitlusest.

Loodan, et põrguperemehe korduv nimetamine lugejat ei pahandanud.



 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus