Mida teha, kui „tõde ei ole ja kõik on võimalik“ ?
Arvamus 04 May 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Sirje Kiin

 - pics/2015/05/44897_002.jpg

Lennart Meri julgeolekukonverents teemal „Maailmakorra piirid“, mis toimus aprilli lõpus Tallinnas, oli järjekorras kaheksas. Konverents oli senistest esinduslikum ja osutus tänavu üheks olulisemaks ja loodetavasti mõjukaks julgeolekufoorumiks mitte ainult Eesti ja Balti riikide või Ida-Euroopa, vaid kogu kaasaegse maailmapoliitika seisukohalt. Ja sellist kõrget hinnangut ei jaga me endale mitte ise.
Üks osaleja, Briti ajakirjanik Edward Lucas ütles Postimehele: «See konverents lööb enesekriitiliste eestlase maailmapildi segamini. Maailma helgeimad pead, siin, Tallinnas. Rääkimas sellest, kuidas teid kaitsta. Sest te olete nii olulised.» Postimehe ajakirjanik arvas, et seda oli hea kuulda. Ometi tekitasid konverentsilt lähtunud sõnumid vastakaid tundeid, sest sealt saabuvad sõnumid olid võrdlemisi vastuolulised.
Ühelt poolt on muidugi uhke tunne, kui nii Lääne kui Ida parimad välispoliitika analüütikud, tänased -eilsed otsustajad kogunevad just Eesti pealinnas ja arutlevad siin maailmapoliitika tulevikukorra üle, kuulates märksa tähelepanelikumalt kui varem meie poliitikuid ja eksperte, aga samas, nad on ju siin sellepärast, et meie piirkond on jälle üks ohtlikumaid potentsiaalseid kriisikoldeid. Ja selles pole küll midagi head, vastupidi.
Küsimusi tekitas olukord, kus Eesti esinejad esitasid risti vastupidiseid seisukohti. Eesti suursaadik Venemaal Jüri Luik kinnitas, et Euroopas on täna olukord, kus kõik, mis külma sõja järel kokku lepiti, on tänaseks purustatud, pidades silmas 40 aastat tagasi Helsingis allkirjastatud julgeoleku- ja koostööleppeid, mille üks kindlamaid reegleid oli, et riigipiire ei tohi vägivaldselt rikkuda. Krimmi annekteerimisega rikkus Venemaa ka ÜRO põhikirja 1945. aastast, mille kohaselt riigid peavad rahvusvahelistes suhetes hoiduma jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest ning teise riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise iseseisvuse ohustamisest. Venemaa rikkus ka 1990. aasta OSCE Pariisis uue Euroopa hartat, millega lepiti kokku, et tunnustatakse riikide vabadust valida oma julgeolekukorraldus. Küsin, kas tõesti tähendab see, kui üks agressiivne riik kõiki reegleid rikub, et nüüd need reeglid enam üldse ei kehti?
Ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves kõneles taas kord rahvusvahelistest reeglitest ja nende järgmise vajadusest seoses NATOga, rõhutades, et reeglid on tehtud ja kokku lepitud just nimelt väikeste riikide kaitseks. Me peame neid reegleid järgima, mitte tegema erandeid, kui meile mingi olukord ei meeldi. Ilves pidas oluliseks NATO alaliste vägede paiknemist alliansi piiririikides ning tõlgendas NATO tõrksust seda teha NATO-Venemaa vahelise leppe tahtliku väärtõlgendamisega.
Välisminister Keit Pentus-Rosimannus aga vaidlustas väite, nagu oleks maailmakord purustatud, küsides provokatiivselt, kas ei täida me seda väites just nimelt maailmakorra purustaja soovi, et me nii arvaksime. (Imestan, kas tõesti vihjas Eesti välisminister siinkohal võimalusele, et Eesti Venemaa suursaadik täidab antud asjas Venemaa soove, kas siis otseselt või kaudselt? Et üks käsi ei tea, mis teine teeb? Või oli siin mingi peidetud siseintriig mängus?). Välisminister võttis julgesti ette arutleda korra ja anarhia vahekorra üle, viidates briti filosoofi Alex Prichardi raamatule „Anarhia, anarhism ja rahvusvahelised suhted“. Ta küsis, kas tõesti liigume rahvusvahelistes suhetes tagasi anarhiasse, kus poliitika keskne võim on jõud? Teose autor protestis viivitamatult säutsudes, et Eesti välisminister on tema anarhiaraamatust valesti aru saanud, et ta pole mingisugune anarhia apologeet. Prichard säutsus Eesti välisministrile vastuseks: „Ma väitsin rõhutatult, et anarhia pole mitte korra ja moraalsuse vastand. Jõud on poliitikas alati keskne. Seda ka Euroopa Liidu poliitikas.“ Piinlik segadus, et mitte öelda Eesti sõnumi hägustamine.
Vastuolud valitsesid ka hinnanguis, kas ja kuidas on Lääne senised sanktsioonid mõjunud Venemaale. Euroopa Komisjoni asepeasekretär Henrik Hololei oli veendunud, et sanktsioonid on olnud tõhusad, sest on teinud Ukraina agressiooni Venemaa jaoks kulukaks, kuid avaldas kahtlust, kas Euroopa Liidus jätkub tahet sanktsioone tugevdada. USA diplomaat John A. Heffern kinnitas samuti, et sanktsioonid on Venemaale mõjunud, kuid kahtles nende tõhususes, sest need pole sundinud Venemaad käitumist muutma.
Vene presidendi endine majandusnõunik Andrei Illarionov arvas aga vastupidi, et sanktsioonidest pole kasu: Lääs teeskleb sanktsioone, Venemaa teeskleb, justkui kannataks nende all, aga tegelikult on sanktsioone olnud liiga vähe, nad on tulnud liiga hilja, nad on ebatõhusad ja liiga valikulised, piirates vaid üksikute isikute erahuve. Samas suudab Venemaa neid sanktsioone oskuslikult ära kasutada oma propagandas, süüdistades Läänt Venemaa majanduse hävitamises ja vene rahvale kannatuste tekitamises. Illarionov rõhutas Venemaa ohtlikkust võrreldes Al-Qaeda`ga: Venemaa oht on mõõtmatult suurem, sest selle taga on tugev autoritaarne riik oma ressursside ja sõjaväega, mida Al-Qaeda`l pole.
Konverentsil arutleti palju infosõja üle. Üks mõjukamaid sõnavõtjaid sel teemal oli vene päritolu briti teleprodutsent Peter Pomerantsev, kes elas ja töötas Moskvas kümmekond aastat ning avaldas äsja ka eesti keelde tõlgitud Venemaa-raamatu „Tõde pole olemas ja kõik on võimalik“. Pomerantsev on veendunud, et lõputut narratiivide võitlust Kremliga pole võimalik võita, et erinevate tõdede tõestamine on just see, mida Kremli võimuladvik tahab ning kui Lääs sellega kaasa läheb, on ta kaotanud: „Kreml võidab selle narratiivide võitluse, alati. Nad lihtsalt mõtlevad uusi asju välja!“ Ta võrdles kaasaja Venemaad ja venelasi sektiga, mille liikmeid pole võimalik „vastunarratiiviga“ teistmoodi mõtlema panna. „Sektide liikmeid ei aita nende tõekspidamistele vastupidine tõde, vaid kriitiline mõtlemine,“ märkis Pomerantsev. Selle asemel et Venemaa „meediamasinaga“ võidelda, tuleks Läänel Pomerantsevi arvates seda piisavalt tundma õppida ning õpetada nii Lääne elanikud kui ka venemaalased kriitiliselt mõtlema. „Teinekord tundub mulle, et kogu Venemaa infosõda kui selline on ka petteoperatsioon, mis paneb lõpuks Lääne arutama infosõja üle, kuigi tegelikult peaksime rääkima korruptsioonist Kremlis jt sellistest nähtustest.“
Ehkki konverentsil oli rohkem ohtlike olukordade kirjeldamist kui vastuseid küsimusele, mida edaspidi teha, leidus siiski mitmeid sõnavõtte, kus öeldi, mida tuleks teha. Endine USA diplomaat, Euraasia poliitika ekspert Paul Goble ütles, et Balti riikide valitsused peavad tegema senisest palju rohkem ära, et kaitsta end nn hübriidohtude eest. Fakt, et Balti riigid on NATO liikmed, pole sugugi välistanud kõiki agressiivsest naabrist johtuvaid ohte. On selge, et NATO reageeriks otsesele Venemaa invasioonile Baltikumis, kuid pole sugugi kindel, et allianss vastaks taolisele hübriidsõjale, nagu Venemaa peab praegu Ukrainas ja mida ta võib rakendada ka Eestis, Lätis ja Leedus. Paul Goble nimetas Venemaa pidevaid tuumarelvaähvardusi pigem nõrkuseks kui tugevuseks, sest tuumarelvastus on ainus ala, kus Venemaa tunneb end mingilgi määral Läänega võrdsena.
Edward Lucas rõhutas, et hübriidsõja meetodid töötavad vaid nende riikide suhtes, kelle kaitsetahe on nõrk: „Balti riikidel on kaitsetahe olemas, niisiis on just see teie esmane ja kõige tähtsam kaitseliin.“ Lucas kutsus üles tugevdama sanktsioone Venemaa režiimi tippjuhtide suhtes. „Venemaa suudab võita vaid siis, kui Lääne tahtejõud on nõrk. Kui keegi tahab sind hirmutada, on alati hea idee mitte karta.“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus