Järgmiseks Eesti Vabariigi presidendiks soovijaid on juba ehk rohkem, kui keegi julges mõned kuud tagasi arvata. Võimu- ja ka opositsioonierakonnad ning arvamusliidrid on asunud küsitlustega selgitama, kelle kandideerimist tuleks heaks pidada. Ent kõigepealt peaksid kandidaadid ise endalt küsima, kas nende põhilised tõekspidamised võimaldavad täita põhiseaduse sissejuhatuses ja V peatükis määratud kohustusi.
Senini on presidendid nii mõnelgi juhul toiminud nende võimuerakondade soovide kohaselt, kes ei pea kõigi põhiseaduse kohustuste täitmist vajalikuks. Vist EKRE on ainus, kelle arvates uus president peab esmatähtsalt juhinduma sellest, et „Eestile on 1920. aasta Tartu rahuleping praegu sama tähtis nagu enne seda, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris” (Paul Goble soovitus Postimehes, 30.05.2013; Paul Goble on maailma, eriti aga Venemaa ja Balti riikide olukorra, kõrgelt hinnatud Stanfordi mõttekoja analüütik).
Tartu rahuleping on mitte ainult Eesti Vabariigi suveräänsuse kinnitus, vaid ka eestlaste oma maa paiknemist määrav rahvusvaheliselt kehtiv dokument.
Saksa rüütlite poolt vägisi äravõetud maad ihaldati tagasi saada mitme sajandi vältel. Ent ometi on rohkem kui 20 iseseisvuse taastamise järgsel aastal Eesti riigivõimu kõrgemad esindajad pidanud vajalikuks pretsedenti loovalt vähendada Tartu rahulepingu pädevust ning loovutada Vene Föderatsioonile üks kahekümnendik Eesti territooriumist – justkui Eesti olekski, Venemaa tihti korratud väite kohaselt, augustis 1991 Nõukogude Liidust omal soovil lahkunud liiduvabariik.
Ilma mingile konkreetsele lubadusele ja/või nõudele viitamata hakkasid iseseisvuse taastajad aastal 1994 uskuma, et Eestit Venemaast eraldav, Tartu rahulepingus üksikasjaliselt kirjeldatud ning looduses kahepoolselt tähistatud riigipiiri paiknemist on vaja muuta.
Kontrolljoon, mis eraldas ENSV-d ülejäänud Nõukogude Liidust, täitis täiesti rahuldavalt riigipiiri ülesannet. Taas ainult kindlameelne usk võimaldas uskujail arvata, et kui kontrolljoon seadustada riigipiiriks, siis Vene Föderatsioon muundub tänumeelselt Eesti iseseisvuse kaitsjaks. Seniste eestlaste ja venelaste vahelise, sajandite pikkuse kõrvuti elamise kogemuste põhjal oli see Venemaa muundumise mõte absoluutselt absurdne, kuid paljude haritlaste lapsemeelset usku see ei kõigutanud.
Aastal 1992 vastu võetud põhiseadus lubab riigipiire muuta, kuid keelab Eesti riigi maa-ala võõrandada, kui seda pole rahvahääletusel nõutud.
Et piiri okupatsioonieelsest asukohast väga märgatavalt lääne suunas paigaldamisega seonduva maa-ala Venemaale kinkimist õigustada, kirjutati kiiruga „Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne 2012”, milles kuulutati, et kommenteerijad on õppinud põhiseadust „tõlgendama eesmärkidest ja väärtustest lähtudes” – tavalistele kodanikele pidi põhiseaduse mõistmine olema üle jõu käiv.
Mitte ükski riigivõimu kõrgem instants ei soovinud märgata, et eesmärgid ja väärtused, mille kohaselt tuli üheselt mõistetavalt kirjutatud põhiseadust teistsuguseks tõlgendada, eksisteerisid ainult kommenteerijate peades ning mitte ühegi põhiseaduslikkuse järelevalvaja arvates polnud vaja ametlikke tõlgendamise parameetreid seadustada.
Ilmselt usuti, et „pühalik tõotus kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi”, mida mitmed ametivande andjad olid kohustunud täitma, lubab „Kommenteeritud väljaande” kohaselt mõne põhiseaduse sätte sõnastust Venemaa soovide kohaseks tõlgendada ka siis, kui tõlgendus osutub kirjutatust täiesti vastupidiseks.
Selles usus allkirjastati Moskvas veebruaris 2014 „Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline Eesti – Vene riigipiiri leping”.
Lepingus on öeldud, et „pooled lahendavad käesoleva lepinguga Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni maismaa riigipiiri kulgemise küsimused ning kinnitavad, et käesoleva lepingu jõustumisel loevad nad nimetatud küsimused reguleerituks.” Lepingu sissejuhatuse kinnitatakse: vastastikku territoriaalset nõudmiste puudumist ning lepingule on lisatud kaart, mis näitab „riigipiiri” nimega tähistatud kontrolljoone kulgemist; ning ka soovi tagada soodsad tingimused heanaaberlike suhete ja vastastikuse usalduse arendamiseks ja kinnitamiseks.
Veebruaris 2014 allkirjastatud riigipiiri lepingus pole kaudseltki viidatud, et osapooled on aastal 1939 olnud piiri paiknemist muutnud või et Venemaa oleks Eestilt saadud territooriumi eest endale mingi kohustuse võtnud. Kui kaks ausat riiki oleks tahtnud nende vahelist riigipiiri paiknemist muuta, siis poleks mitte kumbki neist pidanud vajalikuks muutmist varjata. Vene Föderatsioon ei lubanud eestlastel isegi sõnu „muutmine” ja „Tartu rahuleping” kasutada. Seega tuleb järeldada, et Venemaa Föderatsioon ei ole aus naaber; kuid ka seda, et Eestis on palju ülimalt rumalaid, kes lepingu paroodiat peavad pädevaks dokumendiks.
Kahepoolselt allkirjastatud „Eesti – Vene riigipiiri leping”, kus ei ole viidet varem olnud riigipiiri paiknemise muutmise kohta, võimaldab aga koos teiste Venemaa arhiivides olevate dokumentidega kinnitada, et Eesti ei olnud Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Eesti õigusteadlased, kapo, riigiprokurör ja senised võimulolijad on oma senise käitumisega Venemaa väite õigustatuks pidanud. End laus-rumalateks pidades võib uskuda, et Vene Föderatsioonil puudub huvi ja võimalus eestlased ja nende maa taas Venemaa osaks muuta. Venemaa tihti korratavad alusetud süüdistused Eestis elavate venelaste ahistamises on ilmselge tõend sellest, mida Venemaa tegelikult soovib mõnekümne aasta pärast või varem, saavutada. Lisaks veebruaris 2014 allkirjastatud lepingule on Venemaal ilmselt veel teisigi dokumente, mida saab kasutada oma soovi täitmiseks. Heaks võimaluseks on ka Eestis asuv, väga suur ja oma rahvuse üle õigustatud uhkust tundev venelaste kogukond, kelle aktiviste on nii kerge rahastada ja rakendada Venemaa nimel toimima.
Lähtudes 25 aastat kestnud kahe rahvuse kooselamise kogemustest ning ka sellest, et Euroopa Liit ja ÜRO peavad inimõiguste rõhutatud rakendamist tähtsaks ja rahvusriikide olemasolu iganevaks nähtuseks, on väga tõenäoline, et Venemaa eriteenistuse juhendamisel juba mõne aasta pärast tekitatakse Eestis olukord, mis võimaldab seadustada täiesti demokraatlikult vene keele teiseks riigikeeleks. Et kakskeelses Eestis saab, Venemaa raha toel, ülejärgmises riigikogus olla rohkem vene- kui eestimeelseid rahvasaadikuid, on samuti ülimalt tõenäone.
Eestlaste arvamusi mõjutada püüdvad riiklikud lõimimiskavad kinnitavad, et eestlaste rahvusliku iseteadvuse arendamist on riigivõim senini pidanud vähemtähtsaks kui Venemaale ja venelastele meelepärane olemist. Ehedaks näiteks sellest meelepärane olemisest on muu hulgas ka president Meri avaldus „Ma olen ütlemata rõõmus selle üle, et Eesti ja Venemaa suhted arenevad mööda tõusvat trajektoori, lähenedes tasemele, mis on kohane lähedastele naabritele. … Arvan, et tänasel pidupäeval on kohane meelde tuletada, kuidas lähiminevikus nii venelased kui eestlased seisid seinana koos totalitarismi ja kommunistliku diktatuuri vastu. Meie tollaseks sõjahüüuks olid unustamatud sõnad: Teie ja meie Vabaduse eest!” (kiri Jeltsinile suvel 1999); ning president Ilvese kinnitus „Olen valmis teenima Eestit, kõiki siin elavaid inimesi nende maailmavaatest ja emakeelest sõltumatult oma parimas usus ja tõekspidamistest lähtudes” (kõne riigikogus 29.08.2011).
Eesti Vabariigi presidendiks ei peaks kandideerima keegi, kes arvab, et okupatsioonieelne Eesti Vabariik on taastatud ning Eesti iseseisvus on hästi tagatud ka siis, kui Tartu rahuleping ning selles üksikasjaliselt määratud Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri paiknemist heanaaberliku eesmärgi kohaselt tõlgendades lääne poole liigutada - ilma kõige vähemagi viiteta piiri paiknemise muutmisele.
Presidendiks saamist ei sünni taotleda mitmel erineval põhjusel. Tartu rahulepingusse kirjutatud Eesti-Vene riigipiiri läände liigutamise soovi ei saa ka kõige sihikindlam põhiseaduse eesmärkide teistsuguseks tõlgendaja põhiseadusele vastavaks rääkida. Seega tolle lepingu ratifitseerimise pooldajad peaksid selgelt tajuma, et nemad võivad kujuneda eesti rahvuse püsima jäämise suuremasse ja tõenäosemasse ohtu seadmise süüdlasteks kui teised rahvusliku iseteadvuse aate eirajad. Presidendikandidaat, kes õigustab põhiseaduse „eesmärkide” kohast tõlgendamist ja/või veebruaris 2014 allkirjastatud välislepingu ratifitseerimist, ei peaks presidendiks kandideerima.
Väga oluline on Eesti maa-ala Venemaale kinkimisega seonduvalt mõista, et küsimus ei ole mitte ei maa-ala tasuta loovutamises ega mõnekümne tuhande venelase Eesti elanikeks saamise probleemi lahendamises. Veebruaris 2014 allkirjastatud leping saab ülima tõenäosusega - Venemaa arvates täiesti kindlalt – tõestada, et Eesti siiski astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu, lahkus sealt aastal 1991 ja Eesti Vabariik on ENSV õigusjärglane.
Okupatsioonieelset Eesti Vabariiki ei ole senini tegudes taastatud. Seda taastamist saab uus president jõuliselt mõjutada, kui ta selle eesmärgi saavutamist õigustatult peab enda ja eesti rahva kohustuseks.
