Michigani eestlastel on jalle möödunud üks tegevusrohke aasta. Tuulte pöörises olles ei leidnud isegi mahti sellest kõigest kirjutada.
Rajuna möödus lõbus jaanipäev, külaskäik Suviharjale Seedriorul, koguduse 61. aastapäev, „Kodu“ 85. aastapäev, kus kõneles Eesti Saatkonna asejuhataja Washingtonis Küllike Sillaste-Elling. Möödusid veel muud koosolekud ning tore jõulupidu.
Mõned meist osalesid ka legendaarsel KLENK’il, mis leidis aset 6.-7. jaanuaril Floridas.
Michigani tali oli soe ja lumevaene. Vastlapäev jäi ära.
Viimane üritus oli vabariigi aastapäeva tähistamine Farmington Hills’is.
Läti kiriku ruumes leidis 25. veebruaril aset kena jumalateenistus õp. Nelli Vahteri läbiviimisel. Aktusel kõnelesid noored. Kärt Tomberg mainis avasõnas, kuis Eesti on kriisist hästi väljunud, kuis inimestel on isikuprobleemid ja kuis on neid, kes julgelt meelt avaldavad.
Eelmisel aastal perega Michigani elama asunud Keiu Aksu kõneles oma kogemustest Eestis ja Brüsselis. Kultuuride segunemisest seal ja kuidas tema on võõrsil elades oma lastele ainsaks sidemeks eesti rahvapärandiga. Kui suur on tunne laulupeotule süütamise hetkel. Keiu jaoks oli omal ajal Balti ketis osalemine mitte niivõrd mässamine okupatsiooni vastu kui ühte hoidmine. Ta rääkis, kui oluline on okupatsioonides olles muudatuste tegemine.
Siinkohal meenus mulle onu soovitus, olla paindlik nagu paju. Esitasin Aleksis Ranniti luuletused „Vormi hing“, „Une viiendal astmel“ ja „Lipp“
Lõppsõnas tõi Kart Ojasaar esile Eesti spordi- ja kultuurimaailma ning tõsiasja, et kui süda on suur, siis vahemaad on väikesed.
Pärast Eesti hümni oli meil meeldiv pidu maitsvate roogadega.
Nüüd plaanime tulevikku.
