Metsakalmistu SIRP FB (1)
In Memoriam 26 Mar 2017  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Elame kompleksses maailmas. Kui me ei suuda suhelda risoomselt ja dünaamiliselt, partnerluses sootsiumi ja kõigi teiste eluvormidega, siis meil pikka pidu ei ole.
PEETER LAURITS

http://www.sirp.ee/s1-artiklid...

Vanemate kõige viimane kink oma lastele on hauatagune elu, mis antakse üle ja saadakse kätte pärast nende surma: side teispoolsusega, ehmatav äratundmine, et see, mis oli hirm, abstraktne teadmine või lootusrikas aimdus, on nüüd äkki siinsamas, igapäevane tegelikkus, ruumi ja aja uus mõõde. Teispoolsuse värav, võti või rada – kuidas kellele sobib. Igaüks leiab oma viisi, kuidas oma hinge raputava elamusega suhestuda. Mõned on õnnelikud, tunnevad, nagu oleks neile uus nabanöör kasvanud. Mõned tajuvad kergendustundega põlvede järjepidevuse püha geomeetriat, korrapära kindlust. Mõned põlevad katartilises leinas. Mõnda käib isa vaim hoopis kummitamas ja mõnele ei sobi surmamõte sootuks. Nemad üritavad seda oma elust välja lülitada, unustada. Võib-olla läheb neil see kunagi korda.

Need, kes hauataguse kontakti omaks võtavad, säilitavad teispoolsega sideme mõnikord ka teistes olukordades. Neis küpseb võime näha asju veel ühelt tasandilt, teise nurga alt, uues kontekstis. Isegi suure pinge või masenduse korral säilib teadmine, et maailm koosneb paljudest platoodest ning alati võib peatuda ja vaadata, mismoodi näeb su häda välja teisel lainepikkusel, minna resonantsi mõne teise sagedusega. Saab kasutada hinge nagu holograafilist batuuti – venitada ennast ja oma maailma. Kusagilt tuleb leida algtõuge, hüppekiirendus, ja edasi saab juba omal jalal.

Natuke kasarmut, natuke mandalat

Surnuaed on algtõuke andmiseks väga hea koht. Mälestus esivanematest loob resoluutselt ajatu konteksti. See, et paljud siin mediteerimas käivad, väestab kogu ümbruse. Mõne kadunuga võib emotsionaalne side olla väga tugev. See on kange kütus. Resonants ääretuga püsib kalmul palju tugevam kui maanteel või kaubamajas. See on see koht, kus elu ja surm käest kinni käivad. Meie surnuaiad kannavad lisaks kõigele muule veel vana arusaama puude pühadusest. Kõik meie kalmistud on metsakalmistud, teistsuguseid meil ei olegi. Puud on olnud hingehoidjad, metsad igaviku pesad.

Peeter Laurits. Kolmeks hargnev tee. 2017. Mets on imeliselt hea koht meele puhastamiseks ja tajumustrite avardamiseks.

Isegi linnasurnuaedades on säilinud katkendlikke iile hiite väest. Laadilt on need muidugi rohkem sakste pargid: siin saab ürgne metsakogemus kokku linnakultuuri korrapära ja klanimise tungiga, eukleidilise ärevushäire ja ehtimisrõõmuga. Igaühele on välja mõõdetud oma ruuduke ja raamistatud see betoonist paspartuuga. Hauakivid ja teised matusepaiga elemendid on paigutatud korrapäraselt. Kõiges on silmas peetud sümmeetriat. Kääpale sattunud abjekt – käbi, leht või isepäine taim – koristatakse kiiresti. Lille- ja tuleohvrite altaril ei ole kohta juhuslikule. Hauaplatside nelinurgad moodustavad ühesuurused kvartalid. Puid püütakse istutada korrapäraselt, aga sellest ei tule midagi välja. Valesti kasvanud lõigatakse maha ja istutatakse uued. Betoonservade varju või hauakivide taha on peidetud veenõud ja rehad, millega liivale triipe ja mustreid tõmmata. Natuke kasarmut, natuke mandalat.

Kirjeldatud lavakujunduse eesmärk on eelkõige spirituaalne kiirendi, portaal teispoolsusesse, leina ja lootuse kontratants. Surnuaial seisame väga lähedal geomeetria sünnisaladusele. Inimeste veendumus, et ruumisuhteid maagiliselt teisendades õnnestub läbi murda ajaliste seoste membraanidest, on sündinud koos aja ja ruumi mõistega. Pühi geomeetriaid on leitud ja välja mõeldud määratul hulgal. Kõik need toimivad omas kontekstis, aga ükski pole universaalne. Arhitektuuris ja matemaatikas on neid arvutul hulgal läbi mängitud, pilt on läinud aina keerulisemaks. 1970ndail, siis, kui esimesed arvutid võimaldasid Benoît Mandelbrotil fraktaalsete hulkade graafikud välja arvutada ja trükkida, tegi korrapära mõiste läbi tohutu metamorfoosi ja avanes värske idee. Paljudes helgetes peades hakkasid struktuuri ja stiihia, risoomi ja sümmeetria mõistepaarid moodustama hoopis uusi mustreid. Arvati, et kui paaritada binaarses koodis sümmeetriline struktuur risoomse stiihiaga ja panna programmeerimiskeeled lindude keelega ühte sõnastikku, peaks see struktuur tegema kõigis suundades peegelduva hüppe, muutuma superstruktuuriks ning pääsema kahendsüsteemi vanglast. Keegi küll ei tea ega kujuta ette, kuidas see välja nägema hakkab, aga keegi ka ei kahtle, et see on nõiduslikum kui sõlme seotud muna.

Mets kui puutepunkt

Metsadele aga binaarsete süsteemide astendumine korda ei lähe. Astendugu. Mets on ise nõiduslik superstruktuur, spirituaalne kiirendi. Mets on risoom, kus mis tahes punkt on mitmeharulises ühenduses mis tahes teise punktiga, sümbiootiline eluvorm, kelle puhul ei tea, kas tema poole tuleks pöörduda ainsuses, mitmuses või lõputuses. Metsa ei defineeri üksnes taimed, puud, loomad ja linnud, kes seal elavad, vaid ka puutepunktid, kus need eluvormid kokku saavad, sünapsid, kus üksikorganismid ühenduvad millekski suuremaks. Mükoriisa – puujuurte ja seente sümbioos – oli esimene kompleksorgan, mille toimimisest teadlased aru said ja mida on radioaktiivselt märgistatud ioonide abil nüüd põhjalikult uuritud. Raku tasandil puujuurtega ühendunud seeneniidistikud seovad terved metsamassiivid hiiglaslikeks võrgustikeks – Wood-Wide-Webiks. Seda mööda ei vahetata üksnes informatsiooni, vaid ka ainet. Puud saavad seentelt vett ja raskesti lahustuvaid ioone, näiteks fosforit, seened saavad puudelt suhkrute kujul süsinikku. See on aga üksnes kogu liikluse esimene faas. Seente kaudu võivad ka puud omavahel ühenduses olla. Näiteks kuused turgutavad vigastada saanud liigikaaslast toitainetega, aga sama võivad teha ka liigid omavahel. Tihedat liiklust on täheldatud näiteks kuuse ja kase koosluses, kus kasutatakse ära see, et külluse ja defitsiidi faasid ei lange kokku ja mõistlik on ülejääki jagada.

Halastamatu olelusvõitluse missat pühaks pidavale teadusmaailmale olid need avastused suur üllatus, enamik metsarahvaid on aga aegade algusest saadik teadnud, et mets on kompleksorganism, hiiglaslik elusolend. Puud on võimsad resonaatorid, erinevad eluvormid ja paljud inimesed saavad nendega kergesti kontakti. Ma ei ole kuulnud ühestki metsavööndi rahvast, kes ei tunne pühasid puid ja hiisi. Püha on tegelikult kogu mets. Mets on kiirenduse algtõuge, igavikuga resoneerimiseks sama hea kui surnuaed, suitsusaun või fraktaalsete hulkade graafik.

Paljudele see muidugi korda ei lähe. Igaüks ei pruugi sellest aru saada. Meiega samas maailmas elab palju inimtõuge, kes küll samas keeles rääkides arutlevad hoopis teiste kategooriate toel. Üks väga rohkearvuline, ent väljasuremisele määratud tõug arvab näiteks tõsimeelselt, et väärtused on ainult need, mida saab kohe tarbida. Näiteks vorst, mille saab endale pugusse toppida, või auto, mille saab osta vanaisa metsa lagedaksraiumise eest saadud rahaga. Mis hammaste taga, see oma. Margus Ott imestas hiljuti Facebookis: „Huvitav, et ühest abitegevusest – majandusest, mille eesmärk on lihtsalt ühiskonna materiaalne varustatus, on tehtud ühiselu peamine siht ja sisu. Auto vajab liikumiseks bensiini, aga auto pole tehtud selleks, et ta bensiini tarvitaks.“

Excel ja kahemõõtmelised inimesed

Naljakas küll, aga näiteks Exceli-inimesed ei saa jälle sellest imestamisest üldse aru. Excel on muuseas üks pühadest geomeetriatest, mis töötab päris hästi, aga ainult oma ülimalt õhukeses kontekstis, x- ja y-teljelisel tasapinnal. Selle abil on väga mugav võrrelda ja kokku arvata lineaarseid näitajaid, aga kohe, kui mängu tulevad komplekssed dünaamilised süsteemid, hakkab Excel segast peksma, ei näe suurt hulka muutujaid. Seetõttu pole suudetud ka keskkonnakahjude väljendamiseks tõsiseltvõetavat metoodikat välja pakkuda. Excel ei sobi ka majanduse modelleerimiseks, sest selle kokkupuutepind tegelikkusega on liiga väike ja sündmuste horisont liiga vastu nina. Excel saab olla üksnes taktikaline, mitte kunagi strateegiline tööriist.

Nagu maailmas nii on ka Eestis võimu võtnud just kahemõõtmelised inimesed, kelle põhiline mure näib olevat kogu ülejäänud maailm kokku voltida ja tasaarveldada, rullida multidimensiooniline aegruum Exceli tasapinnaks ja leida sealt üles kasumlikuks muudetavad moonutused. Üks seletab tõsimeeli avalikes foorumites, et mets, kui seal lageraiet ei tehta, haigestub, jääb vanaks ja sureb maha. Teine räägib tähtsa näoga sellest, et kaitseala kõrvale tuleb teha polügoon ja mustad toonekured peavad pea kohal lendavate miinidega lihtsalt leppima. Kolmas nahistab vaikselt Kolga mõisa põlispargis ja puiesteedel lageraiet teha. Neljas on välja arvutanud, et metsi ei saa majandada teisiti kui lausrüüstates.

Need ei ole tegelased filmist „November“, need on inimesed meie seast. Igal hommikul tulevad tööle tuhanded ametnikud, saavad keskmisest kõrgemat palka, hüvitisi, preemiaid ja pensionisambaid selle eest, et nad viljeleksid omaenda riigis koloniaalpoliitikat ning mõistaksid oma lapselapsed armetusse virelusse. Sellistest on kahju nagu väljasurevatest loomadest ikka, aga midagi pole teha – loodus lollust ei salli. Mõni Reiljan või Pomerants teeb enda meelest lendorava arvel head äri, aga tegelikult tõmbab vee peale nii endale kui ka teistele.

Moraalselt värdjalik tasapinnaline majandamine on oma lühinägelikkuses ka väga kilplaslik. Lageraielangile ei ole mitukümmend aastat enam kellelgi mingit asja, sest sellist metsa jäävad mitmeteks põlvedeks kummitama monokultuuride hädad: pidurdamatud kahjurirüüsted ja epideemiad, liigirikkuse drastiline langus, mets kui tervik fragmenteerub ja kaotab oma väärtuse elupaiga ja ka ühendusväljana. Metsi on majandatud kogu tsivilisatsiooni vältel nii, et nende väärtus mitte ei langeks, vaid kasvaks. Säästliku majandamise tulu, kui see ajaskaalale laiali laotada, võttes arvesse ka kaasnevad hüved (hingestav keskkond, seene- ja marjasaak, küttimine ja orgaanilised toorained), on harvesterimajandusest mitmeid kordi suurem.

Exceli-inimesele on seda keeruline selgeks teha. Üks võlumetafoor siiski on: Metsakalmistust rääkimine muudab mõtlikuks ka kõige pragmaatilisema metsaparisniku. Tõepoolest, miks me Metsakalmistut siledaks ei sae? Puud ammu raieküpsed ja sadam sealsamas. Langetustraktorile on sillutatud rajad olemas ja väljaveo annaks korraldada aasta ringi. Siinkohal paneb isegi majandusministeerium oma Exceli kinni ja jääb sulle suurte silmadega otsa vaatama.

Kompleksne maailm

Valdur Mikita on teinud head tööd, kirjeldades konkureerivaid lingvistikaid, millega saab teha palju huvitavamaid asju, kui majanduskasvu kollapsit pisut edasi lükata ja suu vorsti täis toppida. Asi pole ammu ainult metsas. Me elame kompleksses maailmas ja kui me ei suuda suhelda risoomselt ja dünaamiliselt, partnerluses sootsiumi ja kõigi teiste eluvormidega, siis meil pikka pidu ei ole, järelpeost rääkimata. Tuleb hoopis viimnepäev. Mets on imeliselt hea koht meele puhastamiseks ja tajumustrite avardamiseks. Õnneks pole metsas hulkumise komme meil veel päris välja surnud. Metsikuse patenti eestlastele välja kirjutama ma aga nõus ei ole. Lätlased ei ole meist sugugi vähem metsa poole. Või komid. Kui räägime metsas hakkamasaamisest, siis on Loksa venelased seenekohtade leidmist ja õngitsemisoskust meist palju paremini alal hoida osanud. Metsik lingvistika ei ole midagi sellist, mida omandiõiguse või rahvusluse vaimus tasku pista. See on hoopis selline lingvistika, mille järgi laias ilmas õdesid ja vendi ära tunda.

Paljudel inimestel, rahvusest sõltumata, on aga puude suhtes hüsteeriliselt sadistlikke komplekse. Mis sunnib inimest pargi- või aiapuudel kevaditi oksad tüveni maha lõikama? Miks me oma küüsi koos jäsemetega ei lõika? Võib-olla kummitab niimoodi aaria geen? Aarialased, algupäraselt kamp Kaspia-taguseid stepirahvaid, kes pärast hobuse taltsutamist ja ratta leiutamist sõjakalt liikvele läksid, võisid ennast metsas tõesti ebamugavalt tunda. Nende pärimuses on mets hirmu kodu: hundid vägistavad seal Punamütsikesi, ilged nõiad keedavad sündimata imikuid, vampiirlikud kiskjad ja Röövel Ööbik löövad koos kuraditega tiirast tantsu. Kirve vähesele jõudlusele vaatamata jõuti suur osa Euroopast väga kiiresti metsast lagedaks lüüa.

Usundid on hüsteerilisele reaktsioonile tublisti kaasa aidanud. Aabrahamlikud religioonid sündisid kõrbes ega tea metsast mitte midagi. Piiblis on ükskõik millise loodusega väga kitsi lugu. Asjad saavad alguse küll müütilise moega naivistlikus rohuaias, aga kohe pärast pattulangemist kaob radariekraanidelt seegi. Ilmselt rüüstati ära, sest ühe apokrüüfipärimuse järgi olla Joosep tahunud Jeesuse risti hea ja kurja tundmise puust. Igatahes pärast Eedenit mainitakse paaril korral veel viinamägesid, Liibanoni seedrit ja põlevat põõsast. Veel mõni tähendamissõna sinepi- ja nisuivadest ja ongi enam-vähem kõik.

Seda imekspandavam on paavst Franciscuse 2015. aastal avaldatud entsüklika „Laudato si’“, mis koosneb oma põhiosas murelikest mõlgutustest ökoloogilistel teemadel ja üleskutsest kliimamuutusega otsustavalt tegelema hakata. Juba mitu päeva enne entsüklika ametlikku avaldamist väljendasid oma toetust dalai-laama, anglikaani kiriku pea ja ka ÜRO peasekretär. „Laudato si’“on väga tähendusrikas aja märk, ainult päris juhm saab selle tähelepanuta jätta. Eesti poliitikutele tuleb meenutada, et pole absoluutselt tähtis, kas praegu raiutakse metsa rohkem või vähem, kui seda tehti nõukogude või mõnel teisel ajal. Tähtis on see, et praegu on kogu planeedi metsade häving katastroofilises seisus ja me oleme sündinud inimajaloo tõsiseima keskkonnakriisi algusesse. Tähtis on taibata, et terviklikud looduskooslused, metsad ja maastikud, on praegu selle planeedi kõige hinnalisem ressurss. Suure näljaaja hakul pole ehk väga mõistlik seda kulinate vastu vahetada.

Ökotsiid

Metsade asendamist puupõldudega soositakse ja põhjendatakse seadusandlikult kõige kõrgemal tasemel, nii et suur hulk meie metsi on muutumas metsa kalmistuteks. Kui süveneda põhjendustesse, siis on juba algmõisted vigased. Kas maa omandiõigus tähendab tõesti õigust väljamõõdetud territooriumil lagastada, rüüstata ja sealsed ressursid ammendada? Riik, kes annab omanikule sellised volitused, on kiirelt kaduvikku teel. Kaduvikku on teel ka inimesed, kes sellistel asjadel juhtuda lasevad. Maa omandiõigus saab olla üksnes kohustus hoolt kanda peale oma maalapi ka terve ümbruskonna hea käekäigu eest. Vastasel korral pole varsti enam ei seda omandit ega ka omanikku. Kas olete vahel mõelnud, kui naljakalt mõjuvad meie soolenugilised, sügelislestad, seened, saprofüüdid ja kokid, kui nad postuleerivad oma omandiõigust meie organismi terviku või osade suhtes ning hakkavad territoriaalseid nõudmisi esitama. Üldjuhul tuleb sellised väljaastumised maha suruda kas keemilisel või kirurgilisel teel.

Seal, kus seaduseorganid ei suuda toimuvast aru saada või lõikavad ise täie teadmise juures arulageduse legaliseerimise pealt profiiti, seal võtavad õigusemõistmise üle teised organid. Juriidilises keeles kutsutakse seda omakohtuks. Mürgitused. Lämbumised. Ulatuslikud tulekahjud. Nälg. Veepuudus, vereleil ja uputused. Sõjad. See ei ole vägivalla õhutamine, vaid paratamatute tagajärgede loetelu. Metsavaime pole julgustada vajagi. Ühelt külanaiselt kuulsin, et Kolga mõisa tegelike omanike järeltulijad sünnivad nüüd viisteist põlve santidena. Kõlab usutavalt. Metsarüüstajaid ei kaitse ränga needuse eest mitte miski. Ka metsavennad tulevad … Igatahes, armas rahvas, kes me kõike seda pealt vaatame ja juhtuda laseme, võtkem teadmiseks, et kõik see, mis juhtub nendega, juhtub ka meiega. Ökotsiidi ohvritelt IDd ega pangakaarti ei küsita.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus