Õpetaja Kalle Kadaka käest küsiti sel suvel, kui ta Eestis külas oli, et mis oli talle meeldejäävaim elamus esimesest aastast Kanadas, Vana-Andrese kogudust ja kohalikku eestlaskonda teenides. Õpetaja vastas ajakirjanikule kohe: skautide/gaidide metsajõulupuu.

Kuigi mullune metsajõulupuu oli tõesti erakordselt kaunis, kuna siis aitas taevataat ilmaga kaasa — tollal langes metsajõulupuu ajal pehmet ja laia lund — , ei jäänud ka tänavune 13. detsembri soojal, sompus lumevabal õhtul peetud üritus sellest erakordsest ühtekuuluvuse tundest ilma. Kolm põlvkonda skaute ja gaide, nende vanemaid ja juhte kogunesid Serena Gundy pargis olevasse okaspuiestikku, koos jõulusõnumit värskes õhus vastu võtma. Skm Enn Kiilaspea juhatatud puhkpillikvartett toetas ühislaule, milledest esimene oli „Oh kuusepuu“, ette aimates õpetaja jutluseteemat.

Õpetaja Kadakas keskendus jõulujutluses jõululegendile kolmest puust — kuuse-, palmi- ja õlipuust. Kuusk aga jäi üksi, kui kuulutati jõululapse sündi — kuid seda mitte kauaks, kuna äkki algas taevast tähtede sadu, mis langesid kuuse okstele, teda kaunistades jõulusäraga. Kas legend seletab, miks just kuusk on kujunenud meie eelistatud jõulusümboliks, pole teada, aga kindlasti on just vabas õhus elava kuuse juures kõige õigem jõulurõõmu tunda ning jõulusõnumit südamesse lasta.

Vikaarõpetaja Marek Roots pidas palvuse, soovides jõulurahu tulekut meile kõigile. Ühiselt loeti Meie Isa palvet, ja siis lauldi koos „Püha ööd“. Lühike, aga südamlik vaimulik osa oli sellega lõpuni jõudnud, ootas tass auravat kakaod ja soe, sõbralik vestlus skaudivelledega, gaidisõsaratega soojade ja sõbralike okaspuude vilus. Ilusalt ja siiratundeliselt metsajõulupuult lahkudes oli taas jõulurahu ja sõprus tugevasti südamesse kinnitatud.

Märkmed: