Kui Aarne Vahtra oli mind nii ilusasti sisse vedanud, et polnud võimalik ta peale vihastadagi, siis istusin korraks maha ja jäin mõtlema. Aarnel oli kindel plaan tuua 7. mail publiku ette lugu Juhan Saare lapsepõlvest. Pani Tartu College’i saali kinni, ruumid harjutusteks ka, värbas enamiku osalistest – ja siis, just enne lahingu algust, lausus mulle umbes nii, nagu õndsa Aadu armee soldat, et „hoia sina, sõber, nüüd sõrm triklil, ma lähen ja toon toiduportsjonid ära“. Ja läkski. Ulatas kuulipritsi mulle, näitas, kuspool vaenlase väed asuvad, ja tegi ise vastassuunas „kand ja varvas“.

Nagu öeldud, ma hakkasin mõtlema. Otsustasin, et vaevalt ta nii hirmasti pauku pelgas, et end vabatahtlikult tohtrite hoole alla andis, ja alistusin. Hakkasin rindekaarti uurima ja tegin omapärase avastuse. Tartumaal, Alatskivi vallas, mis paikneb minu sünnikohale kardetavalt ligidal, elas kunagi kirjamees nimega Juhan Liiv, kes aina ohkas, et „kui seda metsa ees ei oleks!“. 65 aastat hiljem sündis Laeva vallas Juhan Saar, kes ulatas nägema metsa taha ning kuulutas kirjalikult, et seal ei ole mets. Mis seal on, selle jättis ütlemata, selleks peab Aarne kavastatud ja minu lavastatud tükki nägema.

Nüüd, kus lahingüksus on komplekteeritud, esimesed haavatud tervete vastu välja vahetatud ja manöövritel käidud, julgen muist sõjasaladusi välja lobiseda. Mis on metsa taga, see pole veel mullegi selge, kuid metsa ääres on poeedi kodu. Kodu, mida ei valva metsikud mäed ja mille rahu ei valva laaned. Kodu, mis on nii väike, et ainult ta pere sinna mahub. Kodu, millest poeet hästi lauldagi ei julge, kuid millest üha ja üha lauldakse tänu Uno Naissoole, kes sõnad viisistas.

Seda laulu lauldi ka siis, kui poeet Vana-Juhanina Torontos käis ja Eesti Majas kannelt helistas. „Ma olen sinust kuulnud!“ lausus Juhan mu kätt tugevasti surudes. „Mina sinust samuti!“ vastasin, ja pikemaks meie konversatsioon venida ei saanudki, sest kava jätkus ja mina pidin enne lõppu lahkuma. Nüüd, aastate tagant, on mul võimalus üle igaviku väravate hüüda: „Aga täna kuuldakse sinust veel ja minu vahendusel!“ Juhanit meie hulgas enam ei ole, kuid ta kannel ilmub 7. mai õhtul kohale. Tuleb kannel ja tuleb ta kaunis lapsepõlv.

Märkmed: