Marko Mihkelson 19. august 2014
Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli arvamus sellest, et liitlasvägede toomine Balti riikidesse rikuks 1997. aastal sõlmitud Vene-NATO lepet, põhineb valel eeldusel. Seda lepet pole tänaseks olemas, sest juba 2008. aastal rikkus Venemaa seda Gruusiat rünnates. Lõpliku löögi andis Vene-NATO partnerlusele aga Moskva agressioon Ukraina vastu, Krimmi okupeerimine ning annekteerimine.

Me oleme täna olukorras, kus Venemaa on juba enam kui poole aasta jooksul pidevalt eskaleerinud olukorda Ukraina suunal ning pole vähimalgi viisil näidanud valmisolekut terrorismi toetamise lõpetamiseks Ida-Ukrainas. Ka viimased kõnelused Berliinis näitasid, et Venemaal puudub tahe sõja lõpetamiseks.

Samas on Venemaa suurendanud oma vägede kohalolekut meie piiride taga, rajades uusi baase, nagu näiteks ründehelikopterite üksus Ostrovis, või tugevdades olemasolevate üksuste lahingvõimet. Alles eile andis president Putin Pihkva dessantdiviisile Suvorovi ordeni, tunnustades sellega nende osalust Krimmi okupeerimisel.

Sellises olukorras on äärmiselt oluline, et tippkohtumiseks valmistuvad NATO liikmesriigid käsitleksid Venemaad reaalse ohuna ning töötaksid selle nimel, et Balti ja Poola regioonis tekiks strateegiline tasakaal. Selleks on vaja liitlasvägede püsivat kohalolekut kogu regioonis. Eesti valitsus peab täna tegema kõik, et see eesmärk oleks NATO ühine eesmärk.

Allikas: autori ajaveeb

Märkmed: