Meretagant mönusaid lugusid
Kultuur 01 Oct 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Jüri Tuulik lahkus siit ilmast juulikuu alguses seitsmekümne nelja aasta vanuses. Iga, milles oli kindlasti veel sules palju, mida paberile asetada. Abrukal sündinud kirjanik pakkus allakirjutanule palju lugemisrõõmu üle aastate, rõhutas siin ehk eriti 1979. a ilmunud „Varest”, mida peaks pidama meie rahva huumorikirjanduses vajalikuks lektüüriks. Abruka rahvas, kes pidi muidugi Saaremaalt palju vajalikku hankima, kirjeldasid Tuuliku sõnul oma elupaika kui meretagant. Mitte kui meretagust kohta. Meretagant, kus kui räime, omal ajal turska, hülgeküttimist talvel poleks olnud, siis kadakate ja kiviklibu pealt poleks naljalt elatist leidnud.

Need read pole in memoriam, vaid soov tutvustada kirjanikku neile, kes ehk temast kuulnud pole või pole saanud nautida ta loomingut. Valisin riiulilt 2009 aastal ilmunud „Aprillipörssa“, teos kuhu on kogutud arvukalt Tuuliku lühijutte ning ka seal esmalt trükivalgust näinud näidend „Abruka aeg“. Ei tea, kas seda on kusagil lavastatud, aga kahtlemata oleks väärt ettevõtmine teatrirahvale. Rõhutada tuleb, et murdekirjandusena vajab teos lugeja terast tähelepanu.

Eeldan, et autor ise langetas valiku, ja edukalt, kuna pole lühijuttu, novelli, mis ei pane kui mitte muhedalt saarerahva kombel tihti muigama, siis vahest on tahtmine kohe valjult naerda. Kahtlemata kuulub näiteks teose pealkirjaks valitud fantaasia, kuidas talvel käidi Kuresaares pörsast ostmas; turul olevat neid olnud nii arvukalt et ruigamist ja kiunumist olevat Abrukalgi kuulda olnud… Selline on Tuuliku oskus lugejat paeluda, isegi kui mõni Abruka väljend pani lugedes kukalt kratsima. Eriti valiku esimene lugu - „Meretagune asi“ - on sesmõttes paras pähkel. Kui seda möikad, siis ülejäänud valik läheb libedalt.

Siinjuures tuleks rõhutada, et autor pälvis laialdaselt tunnustust – mitte ainult 1980 a. Saare Kaluri auhinnaga rannarahvast kujutava loomingu eest, aga lisaks mandrilt, esmatähtsusega oleks Eduard Vilde nim. kirjandusauhind (1977), ja Eesti kirjanduse aastapreemia (1981). Need preemiad peaks andma pildi sellest, kuidas ning mis suunas ta sulg jooksis. Ta teoseid on ka rahvusvaheliselt tunnustatud, neid on tõlgitud mitmesse keelde, sealhulgas inglise, saksa, vene, läti ja slovaki keelde.

Kiusatus on ütelda, et raamat on pigem kogutud vested kui midagi muud. Siin on enam kui terake tõtt, aga võib ka metsa minna, kuna huumorisoonega kirjutised, mis keelega mängivad, pole alati vested, isegi kui vestetega saab torkida valusaid kohti igapäevases elus ning ühiskondlikus suhtumises. Vaadake vaid, kuidas meie Kargu Karla oskab asju paika panna, ning mühakate, kes midagi ei taju, käest negatiivset kriitikat saada (anonüümselt, muidugi, internetikommentaariumis). Tuuliku novellid, mida vesteteks ei saa pidada, on õigemini meelejahutuse kategoorias, vürtsitatud satiiri, vahest iroonia, ning kahtlemata väikese saare rahvahuumoriga.

Tuulik kirjutas Abruka arhipelaagi murdes (Abrukat ümbritseb 16 väiksemat saart ja laidu, nende hulgas tuntud Linnusita saar), mängides edukalt sõnadega, nii nagu Karlagi. Vaid üks näide: armastus olevat patsiilius, selline, mis kui kord hammustab ei lase lahti kuni leivad ühes kapis. Ning siis on juba abielupaari oma teha, kuidas parima või halvema poolega toime tulla – kuid patsiilius on, vähemalt enamates Tuuliku lugudes, eluaegne kaaslane, kui just meri või kärakavõtmise kiusatus vahele ei astu.

Autor ise nimetas raamatu tagakaanel, et kogutud lood on külavahejutud. Ent merel, meretagustel asjadel on siiski „Aprillipörsa“ autoril oluline roll. Karmide loodustingimustega arvestades pole ime, et abrukalastel on armastus looduse vastu – aga eriti inimeste vastu, kuna üksi ei tule keegi mässaval merel või jääl toime. Tuulikul on erakordne oskus põimida traagilisi vaateviise humoorikatega – ning selles on selle teose peamine võlu.

Laiahaardeline, inimlik murdekirjandus, mille autori lahkumisest on kahju, kuna see tähendab, et kordumatust Abruka ajast enam uusi lugusid nautida ei saa. Tihti on nii, et looja ja lugeja saavad ühises sadamas kokku, mis on suur osa raamatusse süvenemise võlust. Mönusate ja muhedate juttude kirjapanija Jüri Tuulik jättis kahtlemata sügava jälje eesti kirjanduse ajalukku.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus