Iga mereriik vajab merenduslikku kompetentsikeskust. Eestis on juba omaette traditsioon üritustest, mille teemaks „Kas Eesti on mereriik“. Selge on see, et meie riik asub mere ääres ja siin on olemas merenduslik kompetents, traditsioon, mille eest on vaja hoolt kanda, sest ka teatud ajalooliselt oluliste valdkondade käigushoidmine vajab igalt põlvkonnalt pingutust. 21. sajandil on jõutud kindlale veendumusele, et täna pole paremat struktuuri merenduskompetentsi edasiarendamise eest vastutava keskusena kui seda võiks olla uutele alustele viidud Eesti Mereakadeemia (edaspidi EMA).

Tänane EMA halduslik mudel ei vasta nendele soovidele, mida merendusega seotud asutused ootaksid ja mida tegelikult tahaks näha Eesti riik. Eesti Mereakadeemia peaks olema ümberformeeritud halduslikult suuremaid võimalusi andvaks struktuuriks, mille asutajaks oleks Eesti riik oma erinevate ministeeriumide, avalik-õiguslike ülikoolide, merenduslike ettevõtete, huvitatud maakondade ning linnade kaudu. Oluline on seejuures, et Eesti Mereakadeemiat ei käsitletaks edaspidi kui vaid mereharidust andvat (rakenduslikku kõrg)kooli, mille koosseisus ka kutseharidust andev Merekool, vaid EMA kui kompetentsikeskuse juriidiline staatus peaks võimaldama siin arendada neid tegevusi, mis on vajalikud Eesti riigis merendusliku kompetentsi võimalikult terviklikuks arenguks.

Täna on Eestis haridus- ja teadusministeeriumi kaudu läbi viidud päris edukas projekt – IT kolledzhi rajamine – koostöös Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja eraettevõtluse ühistööna. Kui IT kolledzh tegutseb edukalt muuseas ka oma uues majas, siis ei näe hea tahte korral just takistusi ka taolise mudeli kasutamisel EMA kui kompetentsikeskuse õigusliku mudeli loomisel.

Kompetenstsikeskus Mereakadeemia kui majanduslik mudel. Eestis on täna merendusliku kompetentsi hoidmine ja arendamine väga tugevalt pihustatud ja sellises olukorras pole ka riigil ning kohalikel omavalitsustel, aga ka ettevõtlusel alati täit ülevaadet, kellelt on üldse teatud kompetentsi nõudvat teavet saada. Kui me loetleme täna merendusliku teabe hoidmiseks ja arendamiseks eraldatavad vahendid, siis näeme, et see pole odav ettevõtmine. Majanduslik arvestus kinnitab, et teatud tegevuste ühendamise korral ühte konkreetsesse keskusse võiksime oma vahendeid paremini kasutada. Viimaste aastate EMA ja Merekooli areng on näidanud, et riik on asetanud merendusliku hariduse keskused alafinantseerimise olukorda, kus vähimadki eksimused EMA juhtimisel võivad keskuse viia eksistentsiprobleemide ilmnemiseni. EMA kui kompetentsikeskuse moodustamine võimaldaks kaasaegsete kaasamispõhimõtete kasutamisel luua merendusliku kompetentsikeskuse majanduslik mudel, mida vastastikku tugevdaks teadus-, haridus-, ka kutsehariduse ning teiste valdkondade hooldamiseks eraldatavad riiklikud vahendid. Taoline uus majandusmudel, mis ei töötaks enam kui vaid riigi hallatav asutus, vaid EMA kui kompetentsikeskus saaks tegutseda eelarvega, mis peaks võimaldama keskuse juhtimisel kasutada omavahendite teenimise võimalusi, mis hoiaksid ära liialt suure koormuse riigi poolt, et seda keskust peale ülesehitust pidevalt heal tasemel hoida. Hoides EMAt alafinantseerimisel juba eelarveliselt ja venitades EMA kui terviksüsteemi väljaarendamisega me vaid pikendame EMA arenguprobleeme ning see loomulikult saab riigile tänaseks küllalt aegunud kujul paraku vaid kahjumit teenida. EMA vajab lisaks uuele õigusliku mudeli loomisele ka majanduslikku mudelit, mille loomisel võiks kasutada Suurbritannia kõrgkoolide kogemust, kus valitsuse toetusel anti koolidele oma tegevuses suuremad majanduslikud vabadused, mis peaks andma väga häid võimalusi merendusliku kompetentsikeskuse jaoks ka Eestis.

Kaasamine ning tihe rahvusvaheline koostöö kui võimalus arenguks. Kaasaegse halduse üks uusi juhtmõtteid on kaasamine. Iga struktuur, kes suudab olla kaasamises edukas, võib arvestada üldise eduga. Merenduslik kompetentsikeskus on kaasamise mõttes partneritele paremini hoomatav ning arusaadavam kui senine merehariduse süsteem. Põhimõte saab olla vaid üks, et ka riik aitab kaasa merendusliku kompetentsikeskuse (mille lahutamatu osa Mereakadeemia ja Merekool) pidevale arengule, toetades omalt poolt neid struktuure, kes tulevad kaasamise ja jõudude liitmisega kaasa. Eestil on seni puudulikult välja arendatud merenduslik kompetents ja see on viimastel aastakümnetel jätnud riigi ilma väga suurtest materiaalsetest lisavahenditest, mis oleksid võinud merenduse kaudu meie riigikassasse laekuda.

Rahvusvahelise koostöö mõttes on Läänemere piirkond väga soodne ning siin oleks Eestil olemas head võimalused, kui arendame välja elujõulise merenduskompetenstsikeskuse.

Kompetentsikeskus peab olema tervikuna välja arendatud. Nagu on näidanud meie kogemus viimasel kümnendil, Eesti sisene konkurents merendusliku kompetentsikeskuse rolli mängida pole viinud mitte mingite rahuldavate tulemusteni. Eesti oludes oleks kõige ratsionaalsem merenduslik kompetentsikeskus välja arendada merendusliku hariduskeskuse juurde, sest siin saab tekkida noorema põlvkonna õpetamise kaudu kõige kiiremini vajalik sünergia. Kui me looksime kompetentsikeskuse väljapoole haridussüsteemi või siis muu põhiprofiiliga õppeasutuse baasile, siis ei saa see kunagi sedavõrd kontsentreeruda lõpptulemusele, kui seda peaks suutma merenduslik haridusasutuste süsteem, mis sulandatud kompetentsikeskuse sisse.

Merenduspraktika ja merenduslik täiendkoolitus. Eestis on tegutsenud merenduslik haridus juba aastaid alafinantseerimise tingimustes. Või õigem oleks öelda, et mereharidusel pole lastud riigis saada selle ala jaoks sobivat juriidilist mudelit, mis tagaks paremini selle kalli eriala toimimise, kasutades merenduse sisemisi võimalusi, kaasfinantseerida omavahenditest põhikirjalisi eesmärke. Täna eksisteerib merendusharidus riigi hallatava asutusena, mis riigile tegelikult kõige kallim vorm ja mis lihtsalt ei võimalda asutuste siseselt initsiatiivi rakendada.

Omaette teema on Eestis merendusliku praktika andmine tulevastele meremeestele, mis peaks olema siiski kõigi merendusega tegelevate inimeste mureks.

Merendusinstituut. Eestis on kujunenud olukord, kus peaaegu iga kõrgkool omab mingit suuremat või väiksemat merenduslikku institutsiooni ja kõik need asutused paraku ei oska luua uut sünergiat koostööst, vaid põhiliselt ainult konkureerivad vähestele riigi vahenditele, mis Eestis välja pakkuda on. Siin saaks lahenduseks olla jõudude koondamine nn IT kolledzhi mudeli eeskujul, kus Tartu Ülikool, Tehnikaülikool ja asjast huvitatud ettevõtjad lõid konsortsiumi, mis toimib hästi IT valdkonna koolitaja ja kompetentsikeskusena. Sama peaks toimuma ka merenduse valdkonnas. Tugeva liitmerendusinstituudi omamine oleks südameks kogu merenduskompetentsikeskusele ja selle juurde kuuluvale meremeeste, aga ka sadamatega ning logistikaga tegelevale koolitussüsteemile.

Kõrgem Merekool. Eesti mereharidusel on olnud täita Vene impeeriumi ja hiljem NSV Liidu oluline roll. Me võime uhked olla oma ajaloole, kuid samas peame olema kriitilised oma viimaste aastakümnete arengute suhtes, mis olnud teatud peataoleku aastateks. Tasub meenutada, et just Tallinn oli kodusadamaks maailma ühele suurimale õppepurjelaevale „Krusenstern“, mille kõrval oli ka purjelaev „Vega“ ning rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline Eesti Teaduste Akadeemia uurimislaev. Paraku Eesti Vabariik pidi alustama oma merehariduse edasiarendamist kohalt, kus siin polnud pikki aastaid kõrgema merendusliku hariduse andmise traditsiooni. Seda haridust anti NSV Liidu ajal Makarovi nimelises Mereakadeemias jt merenduslikes kõrgkoolides, mis omasid tol ajal instituutide staatust ja mis tänaseks üldjuhul saanud ülikoolide taseme.

Eestil kui mereriigil peab olema ambitsioon anda kõrgemat merenduslikku haridust. Eesti vajab kindlasti merekompetentsikeskuse süsteemile üle minnes Mereakadeemia raames Kõrgemat Merekooli, mis annaks ka rahvusvaheliselt parema väljundi. Mõnikord poleks paha mitte häbeneda võtta eeskuju ka ida poolt, seda enam, et Peterburis asuva Makarovi Mereakadeemia üks juhtivaid jõude on ikka veel Tallinna Merekooli kunagine kasvandik, tugev teadlane ning doktorikraade omav professor.

Merekool(id). Kui asutakse tõsiselt välja arendama Kõrgemat Merekooli Mereakadeemia sees, siis langeb ära pinge Mereakadeemia ja Merekooli vahel, kuhu on vastu võetud ja ka peaks vastu võetama noori inimesi, kellel pole veel gümnaasiumi(kesk)haridust ehk siis põhikooli baasil. Eesti ühiskond oma mereriigi traditsiooniga vajab seda klastri osa samuti ja on selge, et Merekoolil on täita merenduse klastris väga konkreetne praktilise meresõidu õpetuse andmise roll. Samuti oleks tark koondada just Merekooli juurde kogu tehniline park, mis on vajalik merendusliku koolituse andmiseks. Samas saaks selle tehnilise baasi toel teostada Merekooli õpilaste praktiliste oskuste õpet. Iga eriala vajab teatud spetsiifilist baasi ja kui Eesti riik rajas Tartusse (ülikooli) juurde keemiahoone, mis suuresti õppeotstarbeline või siis Maaülikool omab väga kaasaegset veterinaariakeskust (kaasaegsetest farmidest rääkimata), siis Merekooli vajadused pole sugugi liialt kallid.

Merenduslik(ud) tehnopargid. Eestis on tänaseks oma elujõudu tõestanud eraettevõtlus, kus tegeldakse laevaehituse ja laevade remondiga. Juba aastaid tagasi on olnud Mereakadeemial koostööplaane eraettevõtjatega, kuid paraku pole senist koostööd saadud viia edukate ühisprojektideni nii seaduste pärast, mis ei soosi koostööd, aga ka Haridus- ja Teadusministeeriumi poliitika tõttu, mis pigem soosib tehnoparkide loomist vaid Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli juurde. Merenduslikud tehnopargid tuleks Eestis luua ja sünergia seisukohalt oleks nende koht merendusliku kompetentsikeskuse juures ehk siis Mereakadeemia, riigi ja eraettevõtluse ühistööna.

Merenduslikud riiklikud programmid. Mereriik, kes on merenduse klastri kuulutanud nii oma riiklikuks kui kultuuriliseks prioriteediks, peaks väikeriigi tingimustes oskama suunata ka oma riiklikud programmid merenduskompetentsi keskuse käsutusse. Eesti ei suuda teisel moel veel lähiaastatel kuidagi omada sellist hulka vahendeid, et merenduse valdkond meie merekultuurile vastavalt finantseerida. Täna Eestis väljakujunenud olukord on paraku tekitanud seisu, kus mitmed mujal mereriikides hästi toimivad riiklikud programmid ei tööta meil nii nagu nad ideaalis töötada võiksid. Taoliste programmide hulka, mis peaksid olema seotud merehariduse struktuuridega, kuuluvad kindlasti merendusklassid ja väikelaevajuhtide koolitamine, rahvastiku üldine ujumisoskuse ja eriti veekogudel päästmise oskuse programm, merespordi ja veespordikeskuse väljaarendamine meremeestele, aga samuti väikesadamate ja merendusettevõtluse koolituskeskus, mis seoks merendusliku hariduse majandusliku tegevuse oskustega. Kuigi meil on Kultuuriministeeriumi halduses olemas Meremuuseum, ei ole see suutnud katta mere ääres elava ühiskonna vajadust merendustraditsioonide laiemal hoidmisel ning merendushariduse(kultuuri) ajaloo väärtustamisel.

Aga uue merekompetentsikeskuse õigusliku ja majandusliku mudeli loomisel Eestis, mis peaks uuele elule äratama nii Mereakadeemia kui Merekooli, peaks neil väärikas koht leiduma.

Märkmed: