18. ja 21. oktoobril esitas New Jersey Sümfooniaorkester (NJSO) Neeme Järvi juhatusel hooaja teise kava teemal „Mendelssohn ja Mozart“. Need kaks heliloojat jagavad enam kui vaid nime esitähte. Mõlemad olid muusika suurkujud – heliloojad, dirigendid ja erakordsete võimetega instrumentalistid. W. A. Mozartit (1756-91) kui muusika imelast tunnevad kõik. Felix Mendelssohn (1809-47) ei jäänud temast maha. Mõlema mehe looming on elujaatav, sädelev, suure eruditsiooniga ja nagu mängeldes paberile pandud. Traagiliselt vara lahkusid mõlemad siit maailmast. Mozarti ja Mendelssohni loomingute põimimine samal kontserdil oli seega igati kohane.

Kava avanumbriks esitati Mendelssohni 2. sümfoonia (1840) kolm esimest osa. Pooliku helitöö esitamise põhjus oli, et teose viimases osas (enam kui pool terve sümfoonia kogupikkusest!) esineb ka koor, sest helitöö lisanimi oli „Lobgesang“ (Kiidulaul). Antud juhul on tegemist pigem suure oratooriumi kui sümfooniaga, mida tavalisel kontserdil on raske tervikuna esitada. Mendelssohnilt telliti teos ajaloolise suursündmuse – Gutenbergi poolt trükipressi leiutamise 400. aastapäeva pidulikuks tähistamiseks Leipzigis juunis 1840.

Kontserdi soolonumbriks oli Mozarti klaverikontsert nr. 20 (d-moll, K 466; 1785). Mozart kirjutas kokku 27 klaverikontserti (Köcheli kataloogi järgi isegi 29). Ainult kaks nendest, kõnealune ja nr. 24, on minoorhelistikus. Veelgi tähelepanuväärsem on, et vastandina eelmistele Mozarti klaverikontsertidele käivad siin solist ja orkester näiliselt iseseisvaid radasid, esitades kohati erinevat temaatilist materjali. Esimese osa (Allegro) nukra tundemaailma vastukaaluks on romantilise kõlaga teine osa (Romance) – nende ridade autori üks lemmikpalasid. Olgu veel lisatud, et Beethoven hindas D-moll klaverikontserti sedavõrd kõrgelt, et kirjutas teose esimesele osale kadentsi, mida tänapäevani esitatakse (originaalne Mozarti kadents pole säilinud).

Kava lõppes Mendelssohni 5. sümfooniaga (d-duur, op. 107), mis on tuntud kui „Reformatsioonisümfoonia“. Nime põhjuseks on, et teoses esinevad mitmed reformatsiooniaegsed meloodiad, mida lõpus kroonib Martin Lutheri koraal „Üks kindel linn ja varjupaik“. Mendelssohn kirjutas teose, kui ta oli vaid 20-aastane. Ja noorusest hoolimata on helitöö ometi igas suhtes meisterlik – jälle näide, miks Mozart ja Mendelssohn olid olemuselt nii sarnased.

Mozarti klaverikontserdi solistiks oli 28-aastane soome pianist Antti Siirala. Tema esitus ei jätnud tehniliselt midagi soovida. Eredalt ja selgelt kõlasid üksikud noodid, eriti hea koostöö tõttu ei mattunud solist kusagil orkestri kõla alla. Vähene oli minu arvates aga tõlgitsuslik külg. Muidugi ei saa Mozartit sarnaste emotsioonidega mängida nagu, ütleme, Tshaikovskit. Siiski on Mozart väga kaasakiskuv, dramaatiline. See element puudus. Vahest hoidis Siirala ennast Mozarti tekstis liigselt tagasi? Beethoveni soolokadentsi mängis ta suurepäraselt – vitaalne dünaamika ja sädelev esitus.

Neeme Järvi hoidis aga, nagu alati, kontserti kindlates kätes. Mõlemad Mendelssohni teosed, eriti 5. sümfoonia, olid nauditavad kuulata. Armastan muusikat kuulata lülitades välja nägemismeele. Siis on eriline mõnu jälgida, kuidas teose keskne mõte ühelt pillirühmalt teisele üle antakse, kuidas hääled-teemad-mõtted orkestri eri osades esile kerkivad ning jälle taanduvad; kuidas igal noodil on midagi olulist öelda ja õigustus ennast kuuldavaks teha. See kõik ei tule muidugi iseendast, vaid tunnistab eeskätt dirigendi võimetest. Vahest seepärast jätavad Järvi ettekanded alati nii suure mõju.

Lisapalaks (Neeme Järvi traditsioon) mängiti Mendelssohni „Suveöö unenäo“ avamäng –, mis oli nagu sillerdavate liblikate kiire lend.

Märkmed: