Meile kirjutatakse Sault Ste. Mariest
Eestlased Kanadas 04 Jul 2008 Helgi MännisteEWR
    Trüki   E-post   FB     
Imeilusal pühapäeval, 22 juunil kogunesime tuttava männi alla surnuaias, kuhu oli tulnud ka õp. Tiit Tralla Torontost meile kalmistuspüha jumalateenistust pidama. Seekord oli meid koos 27 inimest. Meil kõigil puhkab keegi lähedastest sellel kalmistul.

Pärast jumalateenistust pidasime ka lühikese koguduse nõukogu koosoleku ja andsime oma nõusoleku E.E.L.K. ja EELK ühinemiseks.

Samal päeval oli meil veel Võidupüha ja jaanipäeva tähistamine kohalikus restoranis.

Meie seltsi uus esimees Ago Lehela ütles avasõna. Helgi Männiste pidas päevakohase kõne ja meenutas hiljuti igavikku lahkunuid – kauaaegset Eesti Seltsi esimeest Ants Lübekit ja abiesimeest Herman Kirsi.

Need kaks meest olid alustaladeks meie eestluse hoonele võõrsil. Me ei unusta kunagi Antsu korduvat kinnitust: „Eestlane olen ja eestlaseks jään, sest eestlane olla on uhke ja hää!“ See kindel lause andis ka meile usku iseendasse. Samuti ei unusta me Hermani truudust nii Eestile kui ta kodusaarele Saaremaale, aga ka eesti keelele ja esivanemate traditsioonidele. Olles juba raskesti haige, palus Herman Helgi Männistel veel siinsele rahvale rääkida ja ette lugeda tema poolt kirjapandud lugusid. Üks nendest saigi nüüd ette loetud. Selles oli juttu Võnnu lahingust. Landeswehr oli juba Lätti jõudnud ja Riia vallutanud. Seejärel asuti teele Valga poole, et ka Eesti vallutada. Eesti vabadust kaitsev sõjavägi ruttas kiiresti üle piiri Lätti, et oma maad kaitsta sissetungiva vaenlase eest. Nende hulgas olid ka Hermani kodukülast pärit mehed, kes olid hiilinud vaenlase selja taha. Kuna Landeswehri võitlejad polnud seda oodanud, sattusid nad segadusse, ja eestlased võitsidki Võnnu lahingu.

Vabadussõjas võidelnud rääkisid hiljem oma kangelastegudest noortele, kellest said omakorda 20 aastat hiljem uued vabadusvõitlejad, ent siis oli vaenlase ülekaal juba liiga suur. Ja siiski – tänu just nendele noortele meestele pääsesid tuhanded inimesed kindlast surmast, kelle hulgas oleme ka meie siin, kes laulsime tol pühapäeval vabalt oma kodumaa hümni.

Seejärel jutustas Udo Sillavere oma mälestustest nii vabas Eestis kui Sinimägedes võideldes. Austasime langenud relvavendi minutilise mälestus-seisakuga.

Erich Männiste loetud söögipalve järel algas ühine õhtusöök meie armsa eestikeelse jutusumina saatel.

Paike paistis ikka veel soojalt, kui sõitsime oma kodude poole.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus