Sirje Kiin: Kas Ameerika on olemas? Autori kirjastus, 2011. 367 lk.

Juba pealkirja pärast pean autori ees vabandama, kuid kerge tongue-in-cheek stiil surub end selle teose puhul peale, pole parata. Mitte et raamat poleks tõsiselt võetav. Oh ei, seda kindlasti mitte. Autor on läbinisti aus, avameelne ja otsekohene oma tähelepanekutes, olukirjeldustes ja isiklikes pihtimustes. Just viimase tõttu pean familiaarset lähenemist õigustatuks. Teos kujutab ju endast kirjade kogu sõpradele. Et see juba kord on minu valdusse sattunud, loen end kohe viimaste hulka ja vastan kirjadele samal viisil.

Kolumbuse ajas maailmameredele maadeavastamiskihk. Ameerika avastas ta küll, kuid suri teadmisega, et oli käinud Indias. Kui Sirje Kiin oleks mallanud sündimisega paar aastat oodata, olnuks ta Kolumbusest täpselt pool tuhat aastat noorem. Kuid ka tema Nina, Pinta ja Santa Maria heiskasid purjed samal eesmärgil: Ameerika vajas avastamist. Ah, mis me salatseme – üks tibatilluke lisaajend, mida Kolumbusel polnud, tiivustas teda veel.

Just selle lisaajendi tõttu võib lugeja Sirje Kiini raamatu paigutada õigesse lahtrisse, kuigi siinkirjutajale on lahterdamine vastumeelt. See on ennekõike armunud naise päevik. Plikaliku armumise puhul võinuks selleks kujuneda seebiooper. Küpse naise armastus on varjundirohkem, pastelsemate toonidega, see ei pimesta silmi kõige ümbritseva suhtes. Keegi on armastust võrrelnud leetritega: mida vanemas eas see sind tabab, seda raskemini põed. Autor pole nelja päevikuaasta vältel põdemisfaasist välja saanud ja lugeja tabab end soovimast, et ta iial ei paraneks.

Lesestunud autor tutvus internetifoorumis ameeriklasest haldusjuhtimisprofessori Jack Waltersiga. Tutvus arenes sõpruseks, sõprus armastuseks, mis kulmineerus abieluga. Autori uueks elukohaks sai Ameerika väikelinn Madison Lõuna-Dakota osariigis. Sellistes elavad üle poole ameeriklastest. Abikaasa töötab läheduses paikneva ülikooli juures, autor tegutseb vabakutselise eesti kirjandusteadlasena.

Autori sisseelamist kohalikku ühiskonda on huvitav jälgida. Endastmõistetavalt liigub ta palju ringi haritlaskonnas, kuid ei piirdu kaugeltki vaid nendega. Ta vaatleb kogu Ameerikat avasilmi, võrdleb eluhoiakute erinevusi uuel ja vanal kodumaal, süveneb hoolikalt ja osavõtlikult indiaanlastest põlisameeriklaste olukorda, huvitub Ameerika poliitikast. Ta külastab eesti kogukondi (New York, Minneapolis) ning ajab teadusliku töö huvides Marie Underi, õigemini küll selle tuttavate jälgi. Huvitavaimad kohtumised leiavad aset kirjandusteadlase Aleksander Aspeli prantslannast lesega.
Liigutav on lugeda, kuidas autori abikaasa püüdlikult õpib eesti keelt, maadleb käändelõppudega ja üllatab oma värsket kaasat Olustvere lossis peetud pulmapeol eestikeelse serenaadiga.

Oma Eesti Ekspressile kirjutatud artiklis väidab autor, et ei ole olemas üht ameerika sundsuppi, on vaid üpris mitmekesine isuäratav salat, mille iga komponenti on võimalik nautida ka eraldi. Ta väidab kindlalt ja veendunult, et Ameerikal on mitu nägu ja loomust ning ükski üldistus ei pea paika. Nõustun ja lõpetan omapoolse raamatututvustuse, mängides keeletoimetajat (taas tongue-in-cheek). Kui autor oma teose tagakaanel väidab, et see on tema Ameerika-avastamise raamat, hiilin mina kikivarvul kohale ja kõrvaldan sidekriipsu.

EERIK PURJE

Märkmed: